Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 31. juuli 2013

Epp Petrone „Kas süda on ümmargune? 2.osa“

Võtsin raamatu lugerist ette ilma igasuguse ettevalmistuseta. Esimest osa pole ka lugenud. Raamatu tutvustus: Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks. Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata. Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad… Mis saab neist emotsioonidest kümme aastat hiljem, saarele tagasi minnes? Lugesin huviga, aga mida edasi, seda enam tundsin endas kasvavat vaikset protesti. Epp kirjutab, kuidas sarjas inimesi ära kasutati ja nendega manipuleeriti aga see raamat on samuti ju suur manipuleerimine. Lugejaga ja osalistega, autor on jumal. Mis on üldse kirjandus jakes on kirjanik? Kas see, kes kirjutab oma elust päeviku vormis ja analüüsib igat mõttevirvet? Nojah, ka Õnnepalu on selline ja Sauter on ja … kahtlemata on see kirjandus. Mis mind häiris, oli Epu kaasteeliste ärakasutamine raamatu kirjutamisel. Näiteks esimene abikaasa ja üldse – kõik teised ka. Kas nemad näiteks on nõus, et nendest niimoodi kirjutatakse? Kas siin on mingit erinevust Robinsonide-sarjaga? Kusjuures Robinsonidesse läinud inimesed teadsid, et nende elust saarel ja ehk ka hiljem tehakse reality show, raamatu tegelased ei pruugi seda teada. Kui sa nimetad Tiina raamatus Miinaks, ei tähenda see Eesti suuruses väikeriigis mitte midagi, tegelikud inimesed on kõigile teada. Pole vaja merisiiliku okkaid välja peksta. Pole ka operatsiooni vaja, saab rahulikult ise välja võtta, ma tean, olen endal võtnud. Peksta ega peksa saada pole kunagi hea. Järjejutt Petroneprindi koduleht

Reede, 26. juuli 2013

Padise kontsert 55+55 eile, 25. juulil 2013

Kui Vaikmaa teeb Padisel kontserti ja mul vähegi võimalik, lähen alati kohale. Midagi on ses muusikas, mis mind kutsub ja võlub, eriti instrumentaalpool, mis on lihtsalt huvitav.
Eile klappiski kõik, sain minna ja nautida. Kontserdi esimene osa oli meeldiv, kuid päris minu muusika see pole. Mahavoki galaktikate ja kosmosemuusika aga on. Põnev oli ka nooremat generatsiooni kuulata-vaadata. Kare Kauks on muidugi legend, anne, selliseid sünnib harva. Ei saa nõuda, et keegi laulaks täpselt nii, nagu tema neid laule tegi, ongi huvitav, kui teisiti tõlgendatakase.

Reede, 12. juuli 2013

Elu nagu sirelivein

Ilus lugemine, elurõõmus ja elujaatav, naudingutest ja leidmisrõõmust pakatav.


Teisipäev, 2. juuli 2013

Hästi kurb lugu

Jutustamata lugu Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973).

Mõtlen, et mis oleks saanud sellest inimesest teises kohas või teisel ajal. Ellen Kaarma oli ju sõja jalust minemas, temastki oleks peaaegu saanud väliseestlane. Ega põgenenute elu ka mingi meelakkumine polnud aga säravalt andeka inimesena manduda provinstiteatris ja mängida sotsireastlikes näidendites ning lõpetada konservitehases ja turuvarblasena … väga karm saatus.