Aktuaalne kaamera

laupäev, 28. märts 2009

Suur surma-alistav mantra

Maha Mrityunjaya Mantra ja tema tähendus

Vähe on mantraid, mis on võrreldavad Maha Mrityunjaya Mantraga (samuti tuntud kui Mahamrityunjay Mantra, Rudra Mantra, Tryambakam Mantra või Maha Sanjivini Mantra). Öeldakse, et see mantra omab võimu eemaldamaks kõik kannatused, tõrjumaks eemale kõik pahed, kõrvaldamaks haigused ja rikastamaks mantra lausujat tervise ja energiaga.
Ja öeldakse, et kui seda mantrat laulda sügava pühendumuse ja tõsise sisevaatlusega, siis selgineb mantra lausujale teadmus sünni ja surma tsüklist ja see aitab tõrjuda surmahirmu.

Sõnasõnaline tõlge tähendab: Suur surma-alistav mantra

See mantra pärineb Vedast, täpsemalt Ajurvedast (3-60).
See mantra kummardab a kolmesilmset jumalust Shivat.

Maha Mrityunjaya Mantrat võib laulda igaüks. On ainult tähtis aru saada selle mantra iga sõna tähendusest, samal ajal kui mantrat lausud. Sest teades sõnade tähendust saab pürgija kergesti vaadelda sünni ja surma tsükli aspekte.

Niisiis, siin Maha Mrityunjaya Mantra ja tema tõlge:

Om tryambakam yajamahe sugandhim pusti vardhanam
Urvarukamiva bandhanan mrtyor mukshiya mamritat


Tõlge:
Om. Me kummardame ja jumaldame Sind, oo kolmesilmaline, oo Shiva. Sa oled magus rõõmuallikas, elu hõng, mis toidab meid, taastab meie tervise ja paneb meid jõudsalt kasvama. Nii nagu aja jooksul pudelkõrvitsa koor vananeb ja vein sealt välja voolab, nii vabasta ka meid taagast ja surmast ning ära keela meile surematust.

Siin on sõnasõnaline Mahamrityunjay Mantra tõlge:

tri-ambaka-m “kolmesilmaline olevus”
yaja-mahe “me ülistame”
sugandhi-m “hästilõhnav”
pusti-vardhana-m “õitsengu lisandaja”
urvaruka-m “haigus, taak, elutakistus ja sellest tulenev depressioon”
iva “-nagu”
bandhanat “(kõrvitsa kinnituskoht), üldiselt - ebatervislik kinnihoidmine”
mrtyor “surmast”
mukshiya “vabasta”
ma “mitte, ei”
amritat “saavutamaks surematus”

Mantra laulmine varahommikul on väga hea harjumus, kuid võid seda teha ka igal muul ajal. Katsu eralduda mantra laulmiseks ja teha seda regulaarselt, iga päev samal ajal.

esmaspäev, 23. märts 2009

Mõeldud naistele, kuid sobib ka meestele. Rivaalid

See raamat oli mõeldud lennukis lugemiseks, aga seal polnud mahti teda lahtigi teha. Tegelikult pole mõtet seda 10 lk kaupa õhtuti lugeda, tuleks sukelduda sinna täielikult. Kui on aega end maailmast välja lülitada, siis väga hea, lobedalt loetav naistekas.
Sügisel lugesin sama autori Apassionatat, samad tegelased, aga mõned aastad hiljem. MMMõnuz!

Ja ärge uskuge Apollot, et toode on läbi müüdud. Käisin täna kohal ja 45-krooniseid raamatuid oli veel. See on just paras raha sellise ühekorra-allaneelamise eest.

reede, 20. märts 2009


pühapäev, 15. märts 2009

Skeptik puhastumas

Lii Unt "Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat."
Pärast Aunaste oopust alustasin selle raamatu lugemist väikese eelarvamusega - jälle üks ...
Kuid see pole nii. Undi eluterve ja parajalt skeptiline suhtumine sobib mulle suurepäraselt. Kuigi ma pole Indias käinud, ega plaanigi. Aitab Mongooliast ja Burjaatiast, nende kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda, sealt pole ka siukseid turistimasse läbi käinud.
India on küllap nii mõnelegi unistustemaa, kus kujutatakse ette maist paradiisi ja juba seal kohapeal viibimist mingi puhastustule ja pühitsusena. Unt kirjeldab valgeid naisi hoidmas rüpes mädanevate haavadega kaetud kerjuste päid ja skeptiliselt küsimas: miks nad kodus oma meestele, kes taolises olukorras, seda ei tee?
Aga kõige tähtsam selles raamatus on oma leina väljaelamine. Oma üksioleku adumine. Pettumus reaalsusest, et tööandja vajab sind ainult niikaua, kui sa midagi sisse tood. Või siis konstateering - sest mida muud sa tööandjalt ikka oodata võid, isegi siin väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki.
Ja seejärel puhastumine, selginemine, oma mina leidmine. Nii et tegelikult võib Varanasi olla püha koht küll.

Sirp kirjutab, Ekspress samuti.

laupäev, 14. märts 2009

Head emakeelepäeva!

Siit-sealt on läbi käinud üks uudissõna, mis minule meeldib - tvitterdama. Linnud tvitterdavad. Eesti keel elab ja hingab.

Laghu shank prakshalana

Teokarbi väike täielik puhastamine - otsustasin seda proovida just täna hommikul, sest täna on laupäev ja on aega.
Aega võtab juba kahe liitri soolvee keetmine. Niisiis jändasin selle veega, kohvi jooma harjunutele aga keetsin samal ajal kohvi, serveerisin hommikusööki ja saatsin neid teele.
Puhastus pidavat soolestikus kõik liikuma panema, see päädib kempsus. Mina alustasin kempsus juba enne soolvee keetmist, nii et ei uskunud, et sealt veel midagi tuleb.
Kõige raskem osa kogu protseduuri juures on kahtlemata soolvee joomine. Püüdsin teha täpselt nii, nagu õpetuses kirjas, keerata endale kaks tassitäit suurte lonksudena sisse, aga tutkit. Ühe tassiga sain hakkama, siis loobusin end sundimast ja hakkasin harjutustega pihta, vahepeal lonksukaupa juurde juues. Harjutused ise olid lihtsad ja arusaadavad, enne trennis läbi tehtud. Pärast videot vaadates sain aru, et ega ma ikka kõigest aru ei olnud saanud, aga see viga paranes töö käigus. Oluline oli pingutada just mõnesid lihaseid, teisi tuli pigem paigal hoida. Venima pidid just kõhu eesmised lihased.
Niisiis: kaks tassi ja esimene seeria harjutusi - midagi ei juhtunud;
poolteist tassi ja teine seeria - hakkan kohutavalt higistama, kuigi harjutused pole füüsiliselt rasked;
poolteist tassi ja kolmas seeria.
Jooksin tõepoolest kempsu, nii et uskumatu küll, aga mõjub.

Leidsin praegu ühe video, kus harjutused on natuke erinevad, kuigi mõte sama. Ka soolvett tuleb vähem juua, piisab liitrist, mille sisse segatud 1 spl soola. Meie taks oli kaks liitrit, millesse panna 2 tl soola.
Vaadake videot, onu seletab asja hästi ära:



Ja neerud peavad selle protseduuri jaoks terved olema.

Praegu on tund aega möödas, soolestikus koriseb mul vesi ja söögiisu nagu polegi.

teisipäev, 10. märts 2009

Viis aastat peidus

Praegusel masu ajal ähvardavad paljud minna Eestist ära, marjamaale, elama ja tööle välismaale. Nendele soovitangi esmalt läbi lugeda õpetliku õppevahendi.
Kirjandusena seda raamatut vast käsitleda ei saa, pigem on ta kasutatav praktilise asjaajamisjuhisena, samuti leiab sealt annuse klatši ja edevust.
Ma olen alati arvanud, et kui sa oled koristaja, vanainimese hooldaja või mõne muu ameti esindaja, kus sind lubatakse teiste inimeste eraellu, siis peaksid oskama kogetut endale hoida. Ükskõik, kas sa oled illegaal või kuidas sinuga käitutakse. Sest, need kelle peal sa end välja elad, ei saa ennast kaitsta, teatud põhjustel on nad kaitsetud.
Aga see on muidugi minu isiklik, sinisilmne arvamus.
Raamatus on rohkelt pildimaterjali, suhteliselt ekshibitsionistlikku.

Ja üks asi, millest ma aru ei saanud, isegi raamatut läbi lugenuna: mis ometi hoidis Mairet nii kaua seal Ameerikas?

Igatahes ma lugesin selle raamatu läbi. Kohusetundest peamiselt.
Tulid meelde kuldsed sõnad:
Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.

Nukrate inimeste kogunemiskoht

Vaatasin lõpuks ära dokufilmi "Valli baar". Mnjah, ega ma midagi muud ei oodanudki. Mõni võibolla leiab sealt midagi muud, aga mulle tundus kõik see kokku kurb-kurb-kurb. Elust räsitud mehed ennast surnuks joomas, otsimas põhjendusi enesehävitusele. Miks nad seda teevad? Eks igal omad põhjused. Rumalate inimestega ju tegu pole, arhitektid, kirjanikud, muusikud, elukunstnikud jt taustakeppijad. Lõpuks istuvad kõik baarileti taga kurvas reas, ees tühjad klaasid, mõned juba magavad, teised püüavad veel juttu rääkida, aga sellel jutul pole ausalt öeldes saba ega sarvi - mida edasi, seda hullem, nii et on arusaadav, kui lõpuks eestikeelsele jutule eestikeelsed subtiitrid alla on pandud.
Ja ausõna, ma ei taha teada, mis Sauterist kümne aasta pärast saab, ma ei tahaks seda teada. Sest see on kurb ja masendav ja mina ei saa niikuinii midagi teha, et siin midagi muutuks. Igaüks peab saama vabas riigis teha, mida tema tahab.
Aga raamatust "Indigo" olin omal ajal vaimustuses.
Kahju, kurb.

teisipäev, 3. märts 2009

Kes sa oled?

Lugemislauale potsasid 90 lihtsalt mõõdetavat küsimustikku, mis avavad teie tõelise olemuse.
Ma arvan, et tunnen end juba päris hästi, aga ehk on veel mõned salasopid avastamata, sestap tegin kohe pühapäeva hommikul kiirelt mõned testid kohvi kõrvale. Ja üllatus: ma olen nonkonformist, sotsiaalne mässaja! Mind ilmselt ei heidutaks, kui mind grupist välja jäetaks.
No ma ei tea. Ma ikka tahaks olla grupis. Mitte küll igasuguses, aga see grupp, kus ma kuulun, sinna tahaks küll sisse jääda ;-)

Kolm raamatut, mida ma pole suutnud lõpuni lugeda

Kahju küll, aga oma ilmumisest aastal 2008 vedeleb mu lugemislaual "Kallite kaasteeliste" II osa ja ma leian pidevalt ettekäändeid, miks ma seda lugeda ei taha. Võibolla on tõesti lugu selles, nagu ütles Mutt, et «Kallite kaasteeliste» teise köite puhul on tunda, et pidanuks varem kirjutama. Igatahes panen talle ümbrispaberi tagasi ümber ja viin ta ära, teisele riiulile. Mul ei meeldi ennast sundida.
Eelmisteks jõuludeks sain "Aasta maailmas". Millegipärast pole suutnud aastaga läbi lugeda.
Meeltesegaduses ostsin 25 krooniga Eesti kirjandust. Ei, ei, ei, pole minu maitse. 25 lk olen suutnud aastatega lugeda.

Ajakiri "Loodusesõber"

Tahaksin kiita ajakirja Loodusesõber, mida loen juba selle väljaandmise algusest peale. Üldiselt kehtib kõik, mis Päevalehe artiklis on öeldud: ajakiri räägib ümbritsevast lihtsalt, aga kaasakiskuvalt. Mulle ongi sealt läbi aegade kõige rohkem meeldinud "Sammud omas Eestis". Kahjuks jõudsid need nüüd sihile.
Eesti on ju nii väike.
Võibolla peaks nüüd suuremad mastaabid ette võtma. Sattusin just eile Osoonist nägema:
Võibolla keegi on juba märganud Eestimaa teedel liikumas veidrat rännuseltskonda: mees, naine imelike kärudega ja koer seljakotiga. Maailmarändurid Ruan ja Tina ning nende koer võtsid möödunud aasta märtsis ette kolmeaastase jalgsimatka Põhja-Norrast Lõuna-Kreekasse. Ränduritega otsustas liituda Osooni saatejuht Kristjan Kaljund, et üheskoos mõned kümned kilomeetrid maha käia ja uurida, mis ajab inimesi iga ilmaga ja jalgsi tundmatutele teedele.
Nii sümpaatne. Oh kuidas tahaks ise ka jätta kõik sinnapaika ja minna rändama. Aga mis nipiga saaks kõik kohustused maha jätta ja põgeneda? Ja kuigi finantsid selliseks eluks ei peaks kuigi suured olema, peaksid nad ikkagi olema. Ei tea, ei tea.