Aktuaalne kaamera

kolmapäev, 4. detsember 2019

Praktiline ajurveeda

Elu maitsed.
Ma pole suurem retseptide järgi toidutegija, aga üleüldine ajurveeda-lähenemine elule ja inimesele on mu meelest õige.
Liiga palju võõramaiseid vürtse pole samuti vaja, kodumaised ürdid võivad küll olla lahjema toimega, aga nad on põhjamaa inimesele omasemad.

reede, 8. november 2019

Minu Madeira

Lennukilugemine 2.  Atlandi pärl. Teame, teame - oleme külastanud.

Minu Hiiumaa

Lennukilugemine 1.

laupäev, 26. oktoober 2019

Marduse tänav

Tegelikult täitsa mõttetu raamat, aja surmamine on selle lugemine.

esmaspäev, 14. oktoober 2019

Olavi Antonsi Tenerife

Veel üks MINU Tenerife, kusjuures rõhk on esimesel sõnal. Lugesin raamatu kiirelt läbi, huvitav. Kuna Tenerife pole mulle võõras - Kompassi teenuseid pole küll kunagi kasutanud - siis leidus äratundmisrõõmu.
Soovitan, kes pole veel käinud. Sest maailma globaliseerumistuhinas muutuvad kõik kohad ja asjad.
Mart Normeti raamatust kirjutasin kunagi siin.

kolmapäev, 2. oktoober 2019

Durrellid Korful

Äkkemotsiooni ajel ostetud raamat. "Minu pere ja muud loomad" avaldas mulle lapsepõlves tohutut mõju ja olen läbi elu seda aeg-ajalt üle lugenud. Tavaliselt küll siis, kui on raskem aeg ja tahaks mõtteid ohjata. See raamat on imeline, usun täiesti, et "mingi kõrgema vaimu" mõjutusel kirjutatud. Lugesin, et Gerry ütles, et oma õe majas voodil istudes ja seda raamatut kirjutades - eesmärgil teenida loomaaia jaos raha - tundis ta lausa füüsiliselt mingi imelise vaimu juuresolekut.
Ühesõnaga, selle raamatu ostmisega tahtstin leevendada "Durrelli"-seriaali tekitatud halba maiku, see seriaal oli tõesti üks paras käkk.
Tegelikult oli huvitav lugeda selle pere ajalugu tolle aja kontekstis, natukene enne India elust ja pärast - mis neist saanud on. Niipalju, kui raamatu autor oli materjale kätte saanud, mõnest vähem, teisest rohkem.

Pariis

Siin on nüüd pikka aega vaikus valitsenud ja tegelikult polegi ma vahepeal/suvel palju raamatuid suutnud läbi lugeda. Üks loetutest on Õnnepalu Pariis.
Mulle see väga meeldis, nagu tingimusteta meeldivad kõik Õnnepalu viimase aja (15 a ) raamatud. Selline vaikne, mõtisklev, kurblik - n atuke nagu Ristikivi päevaraamat.

kolmapäev, 17. juuli 2019

Digiekspress ajab ulluks


No ei ole võimalik artikleid lugeda, sest arvuti (sama kehtib ka iPadi kohta) hangub täielikult – ilmselt ei suuda jutu ümber pakendatud reklaamiga hakkama saama. Mitte üksi brauser.
Inimene on siiski leidlik. Panin selle „kuula-režiimi“ ja lasen robotil ette lugeda. 
Kuigi polegi kindel, et see sisu sellist võimlemist üldse väärib. 

teisipäev, 9. juuli 2019

Joogateraapia põhimõtted

Lilleoru on selle välja andnud.
Kui keegi arvab, et sellest raamatust leiab õpetussõnu stillis "kui selg valutab, siis tee nii ... ", siis seda seal pole. On aga üldisem baas, vundament, asjad, mida tõsisem joogahuviline võiks teada.
Soovitan.

reede, 5. aprill 2019

Hea tuju raamat

Lihtsalt väga hea raamat! Ja mis veel hea: šrift on selline, et pole vaja prille ette pannagi. Leheküljed on ka mõnusalt lagedad ja raamat saab liiga ruttu läbi. Raamat lühikene, aga nali pikk. Itsitan veel tagantjärelegi, kui meenub. Kobras sööb pulgajäätist, näiteks. Sellest pole seal raamatus midagi, aga tegelikkus loob tegelikkust ja viimastel päevadel on taolisi sõnamänge minu juurde tulnud rohkem, kui tavaliselt.

pühapäev, 17. märts 2019

Lapsepõlveraamatud

Olen viimasel ajal lugenud lapspõlvekodust toodud lasteraamatuid ja kogenud jälle natuke neid tundeid, mis toona, lapsena, neid lugedes. Kunksmoor meeldis mulle juba siis väga-väga. Raamat on välja antud 1975.
Iko Marani "Pikk päev" on lihtsalt üks armas raamat. Pildid on tohutult ilusad, mulle meeldis lapsena neid lõputult vaadata. Kuidas akvarellitoonid üksteisesse sulavad.
"Väike nõid" - jälle üks lapsepõlve lemmik. Selle järgi tehti ka lastelavastus Mari Lillega peaosas, mäletan kuidas seda telekast huviga vaatasin.

neljapäev, 21. veebruar 2019

Lõhkiläinud Kolumats

Leidsin lapsepõlvekodus riiuleid kraamides selle toreda raamatu. Päris uskumatu, kuidas ajad on muutunud. Praegu oleks 95% raamatust poliitiliselt ebakorrektne. Aga samas on see nii ehe! See on lastekirjandus, millega 19. sajandil põlvkondi kasvatati. Sisaldab ilmselt hoiatusi, mis eluks ajaks meelde jäid. Mina lapsena, mäletan, itsitasin nende sõrmede äralõikamiste ja tooreste kanade neelamise koha peal, aga natuke hirm oli ikka ka. Ei julgenud väga paha olla.
Huvitav, kui tänapäeval selle raamatu välja annaks, kas oleks lubatud?
/---/
Kui metsas tõrvakatel kees, sai Peedust päris Pambu mees, nüüd näed sa siin, mis Peedust välja tuli, ta pandi puuri päris musta neegrina, ja roosk ja kange näljatuli, a'ab teda elus-kanu neelama, kui pole kanu antakse tall rotti, ja tindiga ta peab võtma hääks, mis eit tal valab tindipotti, et Peedu joogist hästi mustaks jääks... /---/

Minu Keenia

Natuke kurb raamat. Ei jäta erilist lootust, et selles riigis asjad paremaks võiksid minna. Isegi välise abi abiga.

Minu Stokholm

Eelistan seda nime kirjutada vanamoodi - ilma c-ta. Jälle üks pretensioonitu reisilugemine. Aga huvitav - kui oled ise nendes paikades käinud. Ja kui keegi peaks tahtma koostada mälumängu küsimusi, siis see raamat on hea allikas.

Püüa mitte hingata

Raamat ajaveetmiseks lennukis ja lennujaamas.

neljapäev, 31. jaanuar 2019

Päev nagu elu

Kahtlemata on Astrid Lindgren täiesti erakordne kirjanik ja inimene. Lugesin tema elulooraamatut suure kaasaelamisega. Praegu on Lindgren seoses temast tehtud filmiga üsna aktuaalne ka laiemalt, aga minu jaoks on ta alati aktuaalne olnud. Alates lapsepõlveaastatel ema poolt etteloetud Karlssonis - samal ajal kui meie sinepiplaastreid talusime, luges ema meile ette ja me talusime kaua - kuni nüüd isa haiglasoleku rasketel õhtutel oli minu kaaslaseks "Väike Tjorven".
Astrid Lindgren elas 94 aastaseks. Tema elus oli rõõmu ja muresid - kõike.  Nii nagu iga inimese elus. Aga kuidas nendesse suhtuda, selles on küsimus. Ela iga päeva, nagu see oleks terve elu. Päev nagu elu. Või nagu Buddha ütleb: Ära keskendu minevikule, ära mõtle tulevikust, vaid too oma teadlikkus praegusesse hetke.

kolmapäev, 16. jaanuar 2019

Eesti argielu

See raamati ilmus paar aastat tagasi ja tekitas kohe furoori, aga sattusin seda lugema alles nüüd.
Meeleolukas lugemine. Ja hea teada, et eestlased ei erinenud teistest Euroopa rahvastest väga palju. Näiteks prantslastel oli eelmise sajandi algulgi veel kõnekäänd, et "kes noorena palju vannis käib, see vanaks ei elagi".
Tean, et paljud on uurinud oma vanematelt sugulastelt, kes maalt pärit, et kas tõesti päriselt eelmise sajandi algul veel talude juures kemmerguid polnud - ja ei olnud jah. Uurisin täna emalt, kas tema oma lapsepõlvest mäletab. Jah, neil oli, lauda otsa oli ehitatud väljakäik.
Igatahes selle raamatuga tuvunult tundus imelik lugeda äsja Ekspresssis ilmunud hala.

laupäev, 12. jaanuar 2019

Jooga. 30-päevane treeningplaan

Küllaltki asjalik raamat. Asanate nimed korralikus sanskritis eestikeelsete tõlgetega, sisaldab indeksit jne. Samas - cakravakasana kohta on tõlgitud "tasakaalus kass". Mis asanad on milliste terviseprobleemide puhul soovitatavad - no siin tuleb ikka ka kriitiliselt suhtuda. Näiteks, et turiseis aitab ravida viljatust. Jne.
Raamat on üles ehitatud nii, et igaks päevaks on eri kava ja asanad korduvad hiljem raskemates variantides, näiteks kui kobra on alguses ainult pea tõstmisega siis kolmekümne päevaga jõuad kobrani sirgete kätega. See muidugi on liiga kiire areng, selliselt tegutsedes on oht ennast vigastada, 27ndal päeval peapealseisu ka ei julgeks soovitada.
Päeva vinjasad on kokku pandud puhastest asanatest, kompensatsioone ei ole alati vahele pandud.
Aga ikkagi kiidan seda raamatut. Ja ega päris raamatu järgi vast keegi ikkagi joogat ei tee, küllap käiakse ikka õpetaja juures, kes teab, et jooga põhimõte on "kannatuste vähendamine ja vägivalla vältimine" ning raamat on vaid abivahendiks huvilistele.