Aktuaalne kaamera

kolmapäev, 26. oktoober 2011

Eesti oma Idioot

Esimesed veerand tundi olin ikka täielikus vaimustuses. Mulle meeldis, kuidas eestlased Dostojevski kultusraamatu tegelasi mängivad, meeldis muusika (osales ka meeskoor “Kaevur”), filmimise koht Narva kirik. Rongistseen oli lihtsalt vapustavalt hea, sellele järgnes linnas ekslemise stseen - samas kirkus üles filmitud, seegi oli hea - prügikastist väljahüppav kass, leopardiga libu ja Mõškini kohtumine Jepantši kaaskonnaga. Aga altes Nastasja Filippovna sünnipäevast sain aru, et seegi eesti film on saanud kaasa peaaegu kõigile eesti filmidele pärandunud venimishaiguse. Ja üleüldse oli Nastasja Filippovna tegelaskuju natuke teistsugune, kui ma raamatut lugedes ette kujutasin: ta polnud piisavalt deemonlik.
Aga võibolla et see tundus mulle ainult.nii. Risto Kübara Mõškinist olin aga võlutud.

Ma saan aru, et koolilapsi viiakse seda filmi lausa klassikaupa vaatama. Igatahes võiks ikka enne lasta lapsed suureks kasvada, raamatu läbi lugeda ja siis saab ehk rohkem aru ka, mis toimub.
Ja loe seda arvamust ka.


Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne.
(F. Dostojevski)

pühapäev, 23. oktoober 2011

"Teeme ära" nutitelefoniga

Täna tahaksin ma rääkida ühest toredast relvast, mis mulle ootamatult üleeile kingiti.
Nimelt sain kirja:
Saite selle kirja, sest olete olnud TeemeÄra 2008! prügikaardistajate nimekirjas. Pöördungi nüüd uuesti teie poole seoses selle-aastase prügi taas-kaardistamise aktsiooniga /---/ Kindlasti olete juba kõik kuulnud Let`s Do It! World nimelisest algatusest, mille eesmärk on järgmisel aastal prügist puhastada terve maailm. Selle jaoks on loodud ka maailma prügikaart, mida soovime nüüd Eesti-poolselt täita selliselt, et saaks võrrelda 2008. aasta kaardistusandmeid 2011. aasta kaardistusandmetega. Käisime juba uusi kaardistusrakendusi möödunud nädalavahetusel proovimas: kaardistamise üks eesmärk on ka testida uusi võimalusi ning selgitada välja võimalikud kitsaskohad, mõned neist juba avastasimegi. Kaardistatud valdade osas jõudsime meeldivale järeldusele, et võrreldes 2008. aastaga on olukord metsades tunduvalt parem: käisime läbi 2008. aastal kaardistatud prügikohti, millest suur enamus oli kenasti puhas.

Uued kaardistamisjuhendid (paraku küll inglisekeelsed) on leitavad siit

Leheküljelt leiab QR koodi, seda skaneerisin oma nutitelefoniga ja laadisin sealt oma telefoni Waste Mapping tarkvara.
Täna oma tavapärasel rattatiirul, märgates esimest prügihunnikut, tuli mul see relv meelde ja otsustasin proovida kas ja kuidas ta töötab. Siis ma ei olnud veel lugenud õpetust, avastasin ise ja see on tõesti ülilihtne. Telefonil peab olema sisse lülitatud GPS ja mobiilne nett, sisestad uue punkti ja telefon läheb ise pildistamise režiimi, pildistad prügi ära ja lisad kirjelduse ning saadad serverisse.
Kaardistasin sedasi oma teekonnal viis prügikohta ära.
See nutitelefoni rakendus on lihtsalt geniaalne. Sõidan väga palju rattaga. Varem ma frustreerusin iga kord, kui tee ääres prügi nägin, nüüd ma saan vähemalt midagi ära teha.
Kes ja millal selle prügi ära viib, see on juba hoopis teine jutt.
Aga eeldused selleks on olemas. Mina saan kaasa lüüa ja suur äitäh selle toreda asja ärategemise eest.


Meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.
Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab
.

kolmapäev, 12. oktoober 2011

Jookse, Jänes!

Kui sul on julgust olla sina ise, siis maksavad teised inimesed sinu lõunasöögi eest.
Aga tasuta lõunaid teatavasti ju pole. Ja jänest sõita on ohtlik. Nii et lõplik hind võib kujuneda kopsakaks ja söök kibedaks. Ainult et sööja ei saa sellest esialgu aru. Vähemalt tetraloogia esimeses raamatuses. Mulle tundub.
Polegi päris kindel, kas ma selle tetraloogia kolme järgmist raamatut kunagi loen. Liig depressiivne. Mis mul “tänapäeva Ameerika” elust, seda enam, et tegu on viiekümnendatega ja siin kodukamaral on 21. sajandil taolisi mölaklikke pikk-kõrvu väga hästi siginenud.
Aga eestikeelne tõlge mind küll ei häirinud, kuigi siit-sealt blogidest ja foorumitest on jäänud mulje, et tegemist olla halva tõlkega. Ei, seda tõesti mitte.
Ja tegelikult hea raamat, Updike ikka oskab kirjutada.

teisipäev, 11. oktoober 2011

Eestikeelne National Geographic

Kui see uudis ilmus, oli mul hea meel ja muidugi ostsin esimese numbri ning lugesin läbi. Tulemuseks on isegi väike pettumus. Põhiliselt just eesti keele tõttu. Kange ja tahumatu – nagu toortõlge. See pole ju eesti keel, vabandage.
Numbri pärl on kahtlemata lugu 30-ndate aastate Eestist ja mustvalged arhiivifotod. See oleks võibolla esimese eestikeelse ajakirja väljaandmise katsetuse minu jaoks päästnud, kuid andestamatu viga protsentide ja promillidega rikkus jälle kõik ära.
Ma isegi aiman, kuidas see viga võis tekkida: tõlkija ei leidnud klaviatuuril promilli sümbolit ja asendas selle protsendiga ning toimetaja seda ei märganud. Kuid see pole vabandus. See on tõeline prohmakas