Politseiniku tütar

Esimene Katrin Pautsi krimiraamat. Samasugune lugemismagnet, nagu „Tulekandja“, ainult tempo polnud võib-olla veel nii kiire. Hea raamat neile, kes tahavad lugeda nii, et reaalsuse unustavad. Kogu aeg tahad aina veel ja veel teada. Nagu hamburgeri söömine, võrdleks nii. Vahel on ehk natukene lubatud.

Laulud või nii - X

Vladislav Koržets

Ma justkui tean, mismoodi kasvab rohi,

mismoodi puhub tuul või sajab vihm,

tean umbes sedagi, kuis koeb ja kooleb lõhi,

kuis lahvatab ja raugeb kihk.

Ma justkui tean, kuid ikkagi ei jaga,

et kuidas just ja üleüldse – miks?

On kõige sees ja kõige ees ja taga

üks tundmatu, üks määramatu X.

Justnagu tabamatu meson-boson

on olemises saladus, see X.

Ja ma ei tea, kuid seda enam usun,

et ma ei peagi teada saama miks.

Ja puhub tuul ja niidul kasvab rohi

ja kõik mis on, on korraga ÜKS.

Jões jälle koeb ja jälle kooleb lõhi

ja X on X on X on X on X.

Nüüd ootaks ka Y-t.

Tulekandja. Muhumaa põnevik

Selle raamatu ostsin ainult põhjusel, et osalesin krimikirjanduse vestlusõhtul ja see üritus oli tore.
Ma ei ole eriti suur krimikirjanduse tarbija. Hästi tehtud krimifilmid mõnusa koduse laupäevaõhtu veetmiseks - jah, kuid raamatute peale pole viitsinud oma aega kulutada. Tegelikult see raamat ongi just neile, kellele meeldib lugeda non-stop, see tähendab ühe hooga algusest lõpuni, et saaks ruttu teada, kas sinu kahtlused osutuvad õigeks.
Raamat on tõesti huvitav, soovitan seda, selle žanri austajatele kindlasti vast meeldib. Tegevustik toimub tuttavates paikades. Üks, mis jääb häirima taoliste raamatute puhul on, et kuigi sa tead, et kõik on välja mõeldud, kõigutavad need sinu usku tavalise inimese headusesse. Iga väikeses kohas külavahel vastutulev papi või mammi võib osutuda mõrvariks, mingite paganlike riituste läbiviijaks jne. Negatiivset fooni tõstev kirjandus, ühesõnaga. Midagi samataolist, nagu Õhtuleht või hamburger. Ja mis sellest, et inimesed seda tahavad! Massid on loonud meediat viimased kümme aastat ja kuhu see on viinud?