Aktuaalne kaamera

Laupäev, 27. juuni 2009

Film "Lihtsalt koos"

Äsja raamatut lugenuna, vaatasin ka filmi ära. Film pole üldse see, seal puudus hoopiski raamatu õhkkond. On loomulik, et kõik mis raamatus, filmi ei mahu, aga ikkagi, see pole see pole see pole see. Võibolla, kui poleks raamatut enne lugenud, suhtuks sellesse filmi kui keskmisse tavalisse ajaviitefilmikesse.
Ja hoolimata Audrey Taoutou'st.

Reede, 26. juuni 2009

Väikese vennaga ajapildi sees


Kõrges rohus suures rahus tillukene mees
kuulab aja voolamist, ta pilk on pilvedes.
Suur on suvi, ilm on hele, kõik on alles veel,
aga juba teises rahus...
Hoopis teises. Ja ta märkab: rohus lamab mees
nagu tume täpp või koma ajapildi sees.

Siiras, aus ja ometi mitte-kõike-lõpuni-lahtiseletav raamat. Rohkem suurema õe positsioonilt kirjutatud. Noorus ja väikese venna kujunemine luuletajaks ning näitlejaks on ähmasemalt käsitletud. Ega õde ei pruugigi kõiki neid asju teada. Ja ehkki lapsepõlves ilm on hele ja kõik on alles ees, on juba aimatav mingi tume täpp või koma.
Elu on raske, aga karm. Nagu öeldakse. Lapsepõlves suur on suvi aga lapsepõlv saab otsa. Suvi saab otsa, tuleb sügis oma määrdunud lehtede ja mullaks saamisega. Põletakse heleda leegiga ja põletatakse ümbritsevaid. Ju siis nii peab olema.

Kuuekümnendad on praegu kuidagi aktuaalsed. Äsjases Jüssi-raamatus räägitakse ka neist aastaist palju. Juba hakkabki tekkima tunne, nagu oleks ise kohal olnud.

Inimese elu on ikka lühike. Eile suri Jackson, 50-aastaselt. Alles ta siin Tallinnas käis, esines lauluväljakul. Meie elasime tollal Lasnamäel, kontserdi kõma oli selgelt kuulda. Ilm oli augusti kohta ebamaiselt kuum, pakkisime kotte, et Soome sõita.

Esmaspäev, 22. juuni 2009

Püüa hetke

Ma võtsin kord oma riiulist ühe raamatu … võtsin ja hakkasin seda kuskilt keskelt lugema ja nüüd ma loen teda lehekülg-lehekülje haaval küll eest küll tagant. Siin on arutelu selle üle, mis on inimese osa maailmas, mis on inimese peamine roll ja kuhu inimene kuulub ja kuidas ja mil moel ta kuulub maailma tervikusse (lk 38-39).
Täpselt nii olen käsitlenud raamatut Fred Jüssist. Maitsnud seda nii eest, kui tagant, vaadanud pilte, mõtisklenud loetu üle. Väga meeldiv ja sügav raamat, kuigi ta on kokku pandud nii erinevatest asjadest. Oti intervjuu mister Frediga on nauditav, kumbki räägib seal enda lugu, kuid jätab ka teisele ruumi: Ott saab oma kalambuuridega särada, Jüssi jutustab tasa ja targu oma maailmanägemust, laskmata end rajalt kõrvale juhtida. Täitsa huvitav intervjuu on, kui on ikka hea materjal, siis on tulemus ka kvaliteedimärgiga. Hea materjal ja head tööriistad.
Teise raamatu osa moodustavad Jüssi esseed ja läbi aastate avaldatud kirjatükid. Seitsmekümnendatel kirjutatud lood on ka tänapäeval aktuaalsed ja hingeliigutavad. Kuigi tänapäeval on meil mobiilside ja GPS-d, rüperaalid ja murutraktorid. Kui loen juttu “Eidest, taadist ja …” siis tundub, et midagi pole tegelikult muutunud. Ja kuidagi mõrkjalt nukker on see läbilõige Fred Jüssi loomingust. Midagi oleks nagu lõplikult kadunud ja sellest on kahju.

Kolmapäev, 10. juuni 2009

Koos Anna Gavaldaga

Hetkel kõige loetavama prantsuse naiskirjaniku Anna Gavalda raamat “Koos, see on kõik” sattus minu lugemislauale nii nagu tavaliselt – sõbrad tõid lugeda.

Kogu see raamat on “nii prantsusepärane”. Aga lõpp on ameerikalikult õnnelik, otsad põimitakse kokku üheks ilusaks roosaks lehviks ja kõik on hea. Mis mind eriti ei häirigi, sest mulle just meeldivad head ja ilusad asjad, õnneliku lõpuga lood.
Isegi Paulette hääbumine vanadusse, mis iseenesest oli kurb ja lootusetu, ei tundunud nii raskena. Vanaduse teema kummitab mind viimasel ajal igast kandist. Ja mitte ainult mind ilmselt – isegi raamatus jutustatakse, kuidas vanainimeste pildid läksid äkki kunstiturul moodi (seoses 2004. a kuumalainega Prantsusmaal, kus mõnedki vanakesed oma elud jätsid).

Vahva on see, jälle kord ütleb Danzumees selle raamatu kohta kõik palju paremini ära, kui mina oskaks. Aga ma mõtlen samamoodi.
Hea raamat.