Aktuaalne kaamera

Teisipäev, 26. jaanuar 2016

Riigimehed, pea stilisatsioon ja uus identiteet


Issandjumal, kas see ei lõpe kunagi. Ikka veel leidubrahakest reklaamiagentuuri gurude jaoks raisata. Kogunetakse esitlustele, juuakse kohvi ja kuulatakse tõsiste nägudega juttu:
On arusaadav, et gurude asi on sööt konksu otsa riputada aga kas igal asutusel tasub ikka seda näksida ja konksu otsa jääda? Seda enam, et otsustajad seda oma taskust kinni ei pleki, see on ikka nagu rahva raha – kui sellist asja enam üleüldse olemas on. Ühesõnaga, mida selle rahaga tehakse ja miks, jääb maksumaksjale igal juhul hämaraks, vaatamata sellele, et „ruuduna kujutatud silm vastab rahvusraamatukogu püramiidkatuse ruudukujulisele põhiplaanile“.
Seda on naeruvääristatud aga „nemad“ ei hooli: karavan lähebikka edasi, kõik neelatakse alla … kellele ei meeldi, see astub lihtsalt kõrvale ja läheb minema … aga kas me sellist … tahtsime?

Teisipäev, 19. jaanuar 2016

Eluülikool

ETV2-s on "Ööülikooli rännakute" sari. Anu Raua loeng on tõesti vaatamist ja kaasa mõtlemist väärt. Milliseid elutarkusi ja mõttepärle sealt leiab.

Jäärad, Islandi film

Film „koostöö tegemisest“. Imestasin, miks ta on liigitatud žanrisse komöödia ja draama. Kurb film muidu - mis sest et sai naerda ja sai nutta - eriti meie seakatku hetkeolukorras. Kui palju siin Eestis võiks selliseid rääkimata lugusid olla, me ei tea. Aga Islandi filmikunstist olen jätkuvas vaimustuses, seni nähtud filmidest pole veel ühegi suhtes ajaraisku tajunud.

Pühapäev, 17. jaanuar 2016

Müümata naer

Täna on tõnisepäv, Tõnis Mägi oma tütardega oli saates Hommik Anuga ja mina lõpetasin raamatu "Müümata naer."

Mul on tunne, et olen nende aastate jooksul introverdiks muutunud - aga Kärt ütleb, et ei ole. Kui olen sõpradega koos, olen endiselt ekstravertne. Introvertsus on lihtsalt tugev kaitsekiht. Ei lase kedagi ligi. Ja nii võib paljudele tunduda, et olen ülbe. Kui olin noorem, sai igal pool käidud. Enam ei taha, kõige rohkem tahan kodus olla. Mul ei ole iseenesega igav. Niikuinii elan omas maailmas.

Vana mehe tark jutt. Mul ei ole ka iseenesega kunagi igav. Loodetavasti läheb veel huvitavamaks, kui ma veel vanemaks saan ...

Laupäev, 16. jaanuar 2016

Oskar ja asjad

Pildikesi heade inimeste elust lastele või midagi taolist.
Ma ei tea, ma olen mingi imelik, loen viimasel ajal põhiliselt jooga- ja terviseraamatuid või lastekirjandust. Aga selles raamatus on väga palju lugeda ka täiskasvanule, laps pigem tõesti mõistab asju sirgjooneliselt: Oskar saadetakse suveks maale vanaema juurde. Esialgu on tal seal väga igav ja kõik tundub kuidagi võõras ja harjumatu. Siis aga avastab Oskar põneva nipi, mille abil ta leiab endale suure hulga sõpru. 
Aga täiskasvanu leiab veel mitmeidki allhoovusi. Kõik need ennustavade lampide ümber keerlevad lühikese mäluga kärbsed, põranda- ja hambaharjade suguvõsakokkutulekud, õudusjutte armastavad riidekapid ja mõrvarlikud noad! Milline fantaasia pillerkaar. Ma hakkasin oma koduseid asju ka hoopis teise pilguga vaatama, muide. Näiteks kas ma panen keeratava kaanega purgile enne keldrisse saatmist peale ikka selle õige kaane, et nad teineteise järele äkki igatsema ei hakkaks? Või peaks just vahetama, et oleks huvitavam? Küsida ei saa, sest mul ei ole punast telefoni. Ja ma ei tahagi. Varsti tuleb nagunii asjade internet, aga see tuleb siis, kui mina olen juba nii vana, et enam uuendustega kaasa ei lähe ...
Vahepeal oli tunne, et abi vajavate asjade hulk aina kasvab, jälle helistab keegi ja vajab abistamist, ravi või jalutamist. Raamatu lõpplahendus saabus kuidagi ootamatult ja kiiresti.
Aga hea raamat jah. Helge ja fantaasiarikas, selline mis teeb maailma igal juhul paremaks.

Reede, 15. jaanuar 2016

Vox populi

Täitsa muhe näitus.

Edith Karlsoni „Vox populi” on vaste erinevates religioonides sõnastatud teo ja tagajärje suhtest, olgu see siis karma või pärispatt. Ta kujutab erinevaid loomapäid, igal mõni teine loomake hambus, mis viitab ka kristlikus ikonograafias leiduvale „metsiku jahi” motiivile, kus loomad üksteist taga ajavad, igal ühel hambad eelmises kinni, ja temast haaramas juba järgmine. „Vox populi” keskne idee on Karlsonile omaselt otsekohene, radikaalne ja lõplik: „Iga sitt on seotud järgneva sitaga ja kokku moodustabki see ühe katkematu sitaahela, millest kellelgi ei ole võimalik kõrvale põigelda.”

Reede, 8. jaanuar 2016

Jooga puu

Puu on nii elu kui ka joogapraktika metafoor. B. K. S. Iyengari esseede kogu annab olulisi näpunäiteid, kuidas kummagi eest vajalikku hoolt kanda, käsitledes ühtlasi tervist, igapäevaelu, perekonda, armastust, surma ja usku. Järgige tema nõuandeid ning avastage rada, mis viib pika, terve ja õnneliku eluni. Ühte köitesse kogutud kõikehõlmav joogaõpetus igapäevaelus põhineb Iyengari isiklikul kogemusel ning on mõeldud nii algajatele kui ka kogenud joogahuvilistele. B. K. S. Iyengar (1918–2014) oli üks hinnatuimaid joogaõpetajaid maailmas, kes elas ja õpetas Indias Pune linnas. Iyengarit tunnustatakse kui inimest, kes tõi jooga läände. Tema õpetamismetoodika on avaldanud aastakümnete jooksul tohutut mõju.
Lugesin seda raamatut kohe kaua aega, igal õhtul natuke, kuu aega umbes. Märkasin, et tänu loetule sain ka joogatundides inspiratsiooni, näiteks hoidsin end tagasi, kui tegin mõnd harjutust liiga usinalt. Millegipärast on inimese sees soov teha kõike maksimum jõuga, pingutada liiga palju, kuid seda pole vaja.
Vaja on teha asju "õige tundega".
Viimane peatükk õpetajatest ja õpilastest oli mõtlemapanev.

Neljapäev, 7. jaanuar 2016

Milleks on meile vaja ajalehti?

Kuna see ühtib niiväga minu arvamusega, ei saa siinkohal jagamata jätta. Anonüümselt. Niivõrd-kuivõrd seda anonüümsust tänapäeval tegelikult üldse on.