Aktuaalne kaamera

Pühapäev, 29. jaanuar 2012

Kuidas meist saavad need, kes me oleme

Krooniliselt ei jõua läbi lugeda ajakirju, mis koju tellitud on. Täna jõudsin eelmise aasta detsembrikuu Geo-ni ja seal on selline tore artikkel "Kuidas elada hästi, sisukalt ja kaua".
Tulla elus hästi toime - miks see õnnestub ühtedel nii palju paremini kui teistel? Millist osa mängivad seejuures bioloogilised soodumused, lapsepõlvekogemused? Kuidas ja kas saaks kehvalt stardipositsioonilt alustanu elada õnnelikku elu?
Need küsimused on mind miskipärast alati huvitanud.
Pole ju ühegi inimese elu tegelikult lai ja takistusteta maantee, mille ääres ainult lillepeenrad. Varem või hiljem tulevad takistused ja jamad ja just siis on oluline, kuidas käituda. Nagu Dostojevski ütles: mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul - see ongi elu ülesanne.
Statistiliselt vaadatuna on päritolu määrav, kuid silmapaistvalt paljud inimesed suudavad kehvad starditingimused tasa teha. Me saame end põhimõtteliselt muuta, mitte üksnes noores eas, vaid ka pärast seda. Võime elu väljakutsetega toime tulla kasvab koos vanusega. Ja suhted on üliolulised. Aga kõige tähtsam on armastus. Võime ise armastada ja lasta end armastada.

Kes 50-aastasena
- ei suitseta,
- peab söömise ja joomisega piiri,
- liigutab end mõõdukalt,
- on lõpetanud 16-aastase haridustee,
- elab stabiilses suhtes,
- ja valdab kriisidest väljatulemiseks küpseid strateegiaid,
on suure tõenäosusega ka veel 75-aastasena heas konditsioonis.

Pühapäev, 15. jaanuar 2012

Õhk riisiterade vahel

Perekond Bramanise raamat elust võõrsil: "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis".
Huvitav ja elurõõmus raamat ühe eesti pere elust Jaapanis, mis esialgse aasta asemel venis kaheksa aasta pikkuseks. Tore lugemine, alates fugu kalast riivitud kullaga, lõpetades igapäevaeluga kohastumisese nippidest.

Üks asi, mida tahaks siiski kritiseerida, on raamatu küljendus. Hirmus hulk väga head paksu paberit on lastud niisama tühja minna, samas font on väga väike seal suure tühjuse keskel. Fotode paigutusest ma ei räägigi. Ja milleks selline arusaamatu leheküljenumbritega toretsemine? Aga äkki see kujundus ongi midagi nii üdini jaapanipärast ja ma ei saa lihtsalt millestki aru? Ilmselt nii ongi.
Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel ... Seda teadis juba Jüri Üdi.

Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Habemus papam

Nanni Moretti "Meil on paavst".
Ma ei ole nõus, et selles filmis on kirjeldatud depressiooni, selline asi võib lihtsalt juhtuda iga inimesega. Kuigi kuna tegevustikuks on valitud niivõrd ainulaadne õhkkond, siis tekib tahtmatuid paralleele Vatikaniga, konkreetsete isikutega ...
Kogu tegevustik on rüütatud huumori rüüsse ja peategelane on tõesti sümpaatne. Nagu ka mõlemad psühhoanalüütikud.
Aga mina hakkasin hoopis mõtlema, et järgmise filmi peaks tegema sellest, mis juhtus pärast. Siis alles läheb lahti. Kuidagi peab ju sellega nüüd edasi elama, keegi peab ju selle situatsiooni lahendama. Rahvas nõuab oma paavsti.
Ja nii nagu elus leidub alati neid, kes arvavad end depressiooni põdevat ja kellel on võimalus tagasi tõmbuda ning endaga tegeleda, leidub kindlasti ka neid, kes kastanid tulest välja toovad.

Toredad lood

Ervin Lázári "Seitsmepäine haldjas" on lihtsalt üks tore raamat neile, kel meeldib sõnadega mängida.