Aktuaalne kaamera

Teisipäev, 6. detsember 2016

Tenerife pihtimused

Tenerife pihtimused: kuidas paradiisisaarel ellu jääda. Lugesin seda raamatut lennukis teel ühele teisele lähedalasuvale paradiisisaarele.
Vaimukas tekst, lahedad sõna- ja mõttemängud, vahe enese(britipärase)kriitika. Igatahes tore lugemine ja ega kõiki võrdlusi päris tõeselt ei saa võtta, kuid igatahes soe kliima, söögikoht, tarakanid ja hiired ... oo jaa, oo jaa.

Hingus, uuesti avaldatud

Tohutult tänulik olen selle CD ja autogrammi eest. Maagiline muusika, alati mulle väga ligitõmbav olnud ja seda uuesti heas kvaliteedis nautida on lihtsalt õnnistus. Minu vaieldamatu lemmik on Valguseõis. Selles on võimsat energiat. Mu meelest Grünbergi tippteos läbi aegade, sellist sünnib vaid korra elus.



Kuula plaati "Hingus" täies pikkuses.

Pühapäev, 6. november 2016

Vene film "Õpilane"

Kinos Sõprus.
See film pole mingi kerge vaatamine ja lõpp, kus kõik jääb lahtiseks, viitab sellele, et kõik läheb samamoodi edasi. Kuidas samamoodi ja mis kõik, seda ei tahakski nagu teada.
Tegevus toimub suvel, palju on värve ja valgust, samas aga on keskkond painav, Kaliningradi saksa-aegne arhitektuur rääma lastud, õudsed värvid, mingi jube sinine, päevavalguslambid ja kõik see nõuka-aegne, mis hakkab meil juba meelest minema.
Avastasin seda, et vene keel on mus ikka niivõrd juurdunud, et sain absoluutselt kõigest originaalkeeles aru.
Filmis oli palju kihte ja liine. Näiteks ema teema: mahajäetud naine, üksikema, kes kolme töökohta peab, et poega kasvatada. Kerge saak papile, üldse igaühele.
Vigase poisi liin, kuidas ta vigaseks sai ja kuidas teised lapsed teda kiusasid, sest ta oli nii teistmoodi. Kuidas kõik teda ära kasutavad, peategelane kaasa arvatud. Peategelane kasutas muidugi kõiki ära, manipuleeris absoluutselt.
Karikatuursete õpetajate liin. Bioloogiaõpetaja liin. Ja palju veel.
Väga tähendusrikas film. Hea film.

Laupäev, 29. oktoober 2016

Viimne reliikvia. Pilk legendi taha

Raske öelda, mis asjaoludel see raamat meile sattus aga lugesin ta umbes aastaga läbi.
Pole ju halb mälu värskendada. Seda teavad muidugi kõik, et stsenaariumi üks autoritest on meie president. Aga et Priit Pärn filmis kaasa tegi, teadsite? Aga seda, et Gabrieli pidi algselt mängima hoopis Budraitis? Raamatu autor on muidugi maksimumi võtnud reisimise võimalustest, otseintervjuud on tehtud nii Moskvas, Riias kui Vilniuses.
Kanguri käsitlus võiks huvi pakkuda just seltskonnaajakirjanduse fännidele: kaadritagustest lahingutest, võitlustest ja solvumistest, intriigidest ja romantikast võtteplatsil.

Kolmapäev, 26. oktoober 2016

Mõrtsuk-Anders

Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad. Oh, kui tore raamat see on! Ja kui ajakohane. Täpselt nii need asjad elus käivad, peab oskama tabada momenti, kasutada sotsiaalmeediat, valida õige lähenemisnurk igale kontingendile, võtta ja anda ja anda ja võtta.
Ikka see "pahad on pahad ja head on head .... võibolla pahad on hoopis head" ja "osa jõust, kes kurja kavatseb, kuid korda saadab head".


Laupäev, 22. oktoober 2016

Teesklejad

Ei hakka teesklemagi, et see film mulle üldse ei meeldinud.
Käsikiri oli lootustandev, sellest oleks võinud välja arendada tõelise trilleri või draama, aga välja tuli mingi veniv asjandus. Vihma sajab, inimene mõtleb, keegi kõnnib liivas minutite kaupa ... tüübiline Eesti film.
Ses suhtes oli muidugi huvitav, et filmitud oli mulle väga tuttavates, isegi kodukohtades aga ... lõppkokkuvõttes ma pahandasin raisatud aja pärast. Minna selleks kinno?
Mnjaa, ei ole enam need ajad, kus iga uut Eesti filmi sai kinos vaatamas käidud. Ega ma polegi seda luksust endale lubanud, viimastel aastatel on ju filme tulnud nagu Vändrast saelaudu, kuid selle filmi tutvustus oli suutnud jätta mulje, et siin on midagi enamat ja seda suurem on pettumus.
Kordaksin Grünbergi mõtetKahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.

Reede, 23. september 2016

Loendamas üheksandat lainet, ootamas hetke mõnda kainet…

Soovite siis näha vaatust teist? Jaa või ei?


Kolmapäev, 21. september 2016

Yogasūtra

Patañjali poolt kirja pandud jooga filosoofia ja praktika baastekst.
Otsustasin lõpuks selle endale soetada. Läksin raamatupoodi mõttega osta Lilleoru raamat, kuid kuna poes seda polnud, siis läks nii ...
Kõige tähtsam on siiski see baastekst.

Neljapäev, 15. september 2016

Rumi Päikesesõnad



Inimolemine on võõrastemaja – igal hommikul uued saabujad.
Rõõm, meelehärm, õelus, ergastus järsku võib astuda sisse.
Tervita, võõrusta kõiki!
Kurbuste kampagi, kes ukse lööb sisse, toad laastab lagedaks mööblist.
Iga külalist austavalt kohtle – võib-olla teeb ta sus ruumi uuele rõõmule.
Masendus, häbi, kius – tervita naerdes neid lävel ja kutsu sisse.
Ole tänulik, kes ka ei saabuks, sest igaüht siia kõrgem on juhatand.

See on raamat, mis võtab sõnatuks. Kuigi kirjastus on Verb.

Neljapäev, 18. august 2016

Raudrästiku aeg



Alternatiivajalooline kriminaalromaan, üsna tummine lugemine mulle, kes ma olen viimasel ajal piirdunud vaid joogakirjanduse ja soolestikuprotsesside uurimisega.
Aga ma olen kõik Hargla eelnevad asjad läbi lugenud, nii et teadsin, mida oodata. Tegelikult sama Melchiori skeem: vana tark mees satub enda tahtmata sündmuste keerisesse kuriteopaika ja olukorda, kus tal tuleb hakata otsima mõrvarit. Mõrvar on loomulikult see, kellest kõige vähem eeldaks. Ja seda kõike neli korda järjest, sest raamat koosneb neljast jutust. Lugemine on põnev, olustiku kirjeldamisel pole värve kokku hoitud, kõike on palju: surma, seksi, jõhkrust … võib-olla liigagi palju, raamatu lõpuks muutub lugeja juba teataval määral tuimaks.
Segunevad ajalugu ja väljamõeldis, kusjuures tavalugejal on tõesti keeruline aru saada, kus lõpeb üks ja algab teine.
Esimene osa oli kõige põnevam. Just see ulmeline alternatiivajalugu, seostus mulle ka äsja viikingite näitusel käinuna  tolle ajastu visuaaliga, ja omapärane huumor, näiteks kiriku ehitamisest, mille eesruumi tehti saun, kristlike kommete naljakast jäljendamisest pihtimisel ja armulaual jne.
Keelekasutus oli põnev: igasugu uussõnad, mis tunduvad iidsed ja mille tähenduse siiski lihtsalt ära arvad – kahimine, rebas, kaliraud, toone-eit jt. Loodetavasti lähevad need ka igapäeva keelekasutusse. Kuigi meil siin ohverdamist vast enam sel kujul ei esine.
Soovitatav ajaviitekirjandus igapäevarutiinist lahtirebimiseks. Pärast läbilugemist on tunne nagu oleks ühe mõnusa rammusa hotdogi ära söönud, mida sa endale tavaliselt keelad aga kui juba võtad, siis topeltsuure ja las lõõmab!

Teisipäev, 16. august 2016

Pese käsi – aga tasakaalukalt. Võluv soolestik.


Seda raamatut peaks müüma koos pudelikese probibiootilise jogurtiga või hapendatud piimatoodetega. Annan selle turundussoovituse täitsa niisama suurele ringile. Ehkki, nagu ma aru saan, müüb see raamat niigi hästi. Aga probiootilised toiduained vist mitte nii väga. Näiteks aastaid tagasi müügil olnud südamejuust kadus, sest kõrge hinna tõttu teda palju ei ostetud. Võib-olla on eesti rahvas vahepeal jõukamaks ja nutikamaks saanud?
Kindla peale, et kõigile selle raamatu lugejaile pakub kõvasti huvi bristoli skaala jooniste uurimine. Meie näiteks tegime seda söögilauas ja juttu jätkus … Tänapäeval kulub ju tavaliselt osa vestlustest selle lahkamisele, kes mida ja miks ei söö või ei tohi süüa. See, mida me toidutalumatuseks peame, võib olla hoopis keha täiesti normaalne reaktsioon. Inimese keha on ju viimase põlvkonna jooksul pidanud harjuma toiduga, mida ta varem pole tarbinud miljonite aastate jooksul. Täiskasvanuks olemine tähendab soolestiku puhul teadmist, kuidas ta toimib ja mis talle meeldib. Minu lisandus: ja mitte ainult soolestiku.

Sain teada uut ja huvitavat “kõikide teiste meelte poolt pakutud muljeid on võimalik unes näha, ainult haistmismeele muljeid mitte. Unenäod on alati lõhnatud”. Seda ma enne ei teadnud.
Aga seda ei saanud ka raamatust teada, et mis kaubamärgiga on tegu, võin vaid oletada: “Üks Ameerika rõivamärk kasutab isegi seksuaalferomoone.”

Igatahes on elu huvitav ja aina põnevamaks läheb: “See on ajajärk, milles isegi üks kassirooja klomp võib näidata, millised tegurid meie elu määravad. See on aeg, mil hakkame tasapisi mõistma, kui tihedalt oleme seotud oma toiduga, koduloomadega ja pisiolendite maailmaga, kes elab meis.
Kas ajab hirmu peale? Võib-olla õige natuke. Aga kas pole samas ka põnev, et me muugime samm sammu haaval lahti protsesse, mida seni pidasime lihtsalt saatuseks? Me võime elus ette tulevatel ohtudel kahe käega sarvist haarata. Mõnikord aitab vähesest – kühvel kassi liivakasti, liha läbipraadimine ja köögiviljade ning salati pesemine.”
Aga pesta tuleb samuti mõõdukalt ja tasakaalukalt, tavaliselt piisab soojast vooluveest.
“Kolmkümmend aastat tagasi oli iga kümnes inimene millegi vastu allergiline, praegu on allergiline iga kolmas. Samas pole infektsioonide arv sellest ajast oluliselt vähenenud. Nutikas hügieen näeb välja teistmoodi. Selle maailma bakterite kohta tehtud uurimistöö on sisse juhatanud uue arusaamise puhtusest. Nüüd ei tähenda see enam ainult kõige ohtliku mahanottimist. Puhastamise juures peaks kõige olulisem olema, et baktereid oleks vähem – mitte et neid enam üldse ei oleks. Ka halvad bakterid võivad meile head teha, juhul kui keha saab neid treenimiseks kasutada.”

Tõlkes võib siiski ühtteist kaduma minna. Näiteks on spirulina tõlgitud lihtsalt sinivetikaks. Nii see siiski pole, info on eksitav ja mõnigi sinivetikahoiatust kuulnu võib just siis minnamerre ujuma, et hankida neid tähtsaid aminohappeid, mida raamatus lubatakse.
Aga üldiselt on minu hinnang raamatule hea. Lugege, teadmised ei libise kunagi külge mööda maha. Nagu bakteridki.