Aktuaalne kaamera

Laupäev, 28. mai 2011

Ma olen raamat

Viivi Luik, Hedi Rosma. Ma olen raamat Me räägime siin, nagu me teaks, kuidas asjad on ja nagu selle põhjal, mida me räägime, saaks meist midagi teada ja meie saladuse paljastada. Me ei tea, kuidas asjad. See, mida me siin ütleme, on meie tänane arvamus. Kuid me ei tea, mis meil veel elus kogeda tuleb ja kuidas see meie arvamust elu kohta muudab. Meie võimuses ei ole ise oma saladust paljastada, sest see ei ole võimalik ühelgi inimesel, ükskõik kui täpseid märkmeid ta ka ei teeks ja kui põhjalikke päevaraamatuid ka ei peaks. Sest alati on midagi veel. Midagi, mis jääb sõnade taha, on midagi, mida ei olegi võimalik ütelda. Elulooraamatudki ei näita ega paljasta mitte midagi. Ikkagi oli midagi veel. Teised teavad inimesest vaid seda, mida ta ise endast räägib. Keegi ei tea, mis teise elus TEGELIKULT toimub.

Selles raamatukujulises kahekõnes on kirjas ka, et mõte, mida oled kusagil mõelnud ja raamat, mida oled kusagil lugenud, jääb seotuks selle kohaga.
Lugesin seda raamatut lennukis. Lugesin, vahepeal mõtisklesin, vaatlesin inimesi. Selle raamatu läbilugemine läheb ruttu, kiiremini, kui kaks tundi lennusõitu. Mõju ja järelmõtlemine aga kestavad väga kaua.
Ilus raamat, hea raamat, tore et on tehtud selline raamat.

Kolmapäev, 11. mai 2011

Tahkuranna lamba unenägu

Pean tunnistama, et ma ei saa siiski mitte midagi aru algupärasest eesti dramaturgiast. Kõik on etendusest vaimustuses, ainult mina nihelen närviliselt ja muretsen kaotsiläinud aja pärast – väljas on ju kaunis kevad ja nii tore oleks puhkevate pungade all jalutada, selle asemel et istuda mustas saalis ja vaadata mingit imelikku uidu. Kusjuures näitlejatele ei ole midagi ette heita, ega õigupoolest lavastajalegi – või kui, siis ainult seda, et ta siukse tüki üldse lavastada võttis. Üksikud stseenid on lihtsalt võrratult mängitud, on huvitavaid leide ja võtteid (varjuteatri episood, nukk, jutustajad-kaksikud jt). Kuid kogu see pillerkaar tundub tohutu raiskamisena, sest mis on kogu selle asja mõte? Mingi saba ja sarvedeta unenäouid.
Tuletan siinkohal veel meelde Sven Grünbergi kord juba tsiteeritud mõtet Mis on loometöös kõige tähtsam?
Muidugi andekus ja töökus, kuid Euroopa kunstiruumis levinud hüüdlause «Kunst kunsti pärast» on lihtsalt totter. Palju olulisem on proovida mõista elu ja ümbritsevat võimalikult objektiivselt. Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.
Lapsena peab ego looma, et ellu jääda, hiljem tuleb terve elu selle egoga maadelda, sest iseenda egost jagusaamine on kõige suurem saavutus – kõik jamad tulevad oma teadvusest.