Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 12. aprill 2017

Lily ja kaheksajalg


Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Tegemist on uskumatult haleda, iseenese kurbuses püherdamise looga, aga millegipärast kiskus see mind kaasa, lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Äkki seepärast ka, et lennukis, pole kusagile mujale minna.
Tegelikult on ju ilmselge, et koera ja inimese eluea pikkus pole tavaliselt (õnneks) sama. Kui võtad lemmiklooma, siis võtad teataval määral ka lahkumisevalu, lisaks kõigele armastusele, mida koer kaasa toob. Nii see on, minu koeraga oli samuti. Aga leppimine on raske. Lisaks sõbra, koera - kellel on kaheksajalg, et mitte öelda rängemalt – hääbumise kirjeldamisele lahkab autor ka oma keerulist elu, teistsugune olemine on ju keeruline. Iganädalane psühhoterapeut ja „teistmoodi“ peresuhted. Seda kõike on huvitav lugeda. Aga tegelikult mulle see raamat siiski meeldis.