Seda raamatut lugesin, nagu kaalujälgija sööb torditükki: pisikeste terade kaupa ja iga kord pikalt järelenautides. Iga päev üks jutuke, pühapäeva puhul kaks või enam. Nüüd on ta siiski läbi.
Väga isiklik, nukralt mõrkjas, mõneti massohistlik ja resigneerunud, liigvara liigvana tahta olemine. Mina ei tea, mis mind selles aeglases halas nii võlub. Tegelikult saaks paljusid vaatlusi tõlgendada ka hoopis optimistlikumalt ja lõpp ei peaks paistma nii vääramatult tume, sest kui kogu aeg millestki rääkida, seda korrutada - siis see juhtubki. Ja kas sa tahad, et juhtuks?
Aga ikka väga hea raamat, hea lugemine. Eriti meeldis mulle esimene osa, Valede kataloog. Juured, millest see algab, Hiiumaa, see omab lihtsalt nii ehedat energiat, et isegi Londoni kultuurikiht ega Marx ja Engels selle vastu ei saa. Sest Inglismaa käod on laisad ja mugavad, nagu Õnnepalu ütleb.
Aktuaalne kaamera
kolmapäev, 24. jaanuar 2018
laupäev, 13. jaanuar 2018
Stalini surm
Sõpruses.
Film on ajast, kus Stalin suri ja sellele järgnenud matused ning võimuvõitlus. Paljud mu nooremad tuttavad olid filmi juba näinud ja soovitasid seda kui hästi naljakat ja satiirilist.
Mina ei naernud kinos eriti. Pigem oli kurb ja õudne. Üldiselt nõustun Edward Lucase arvamusega.
Film on ajast, kus Stalin suri ja sellele järgnenud matused ning võimuvõitlus. Paljud mu nooremad tuttavad olid filmi juba näinud ja soovitasid seda kui hästi naljakat ja satiirilist.
Mina ei naernud kinos eriti. Pigem oli kurb ja õudne. Üldiselt nõustun Edward Lucase arvamusega.
Tellimine:
Postitused (Atom)