Aktuaalne kaamera

Teisipäev, 25. detsember 2012

Mida nad tegid "Kääbikuga"

Oleks ikkagi pidanud arvustusi uskuma ja jätma kinno minemata, aga kui läheduses on nii suured kääbiku-fännid, siis läksin kaasa. Oli 3-D seanss, no mõtlesin, et talun ära. Kuigi 3 tundi seda taluda on minu jaoks tõeline kangelastegu. Lisaks veel tuli taluda kaaskinoliste söömist-joomist ja nutitelefoni näppimist. Imelikud inimesed, tulevad jõulu ajal kinno sööma!
Ühesõnaga - parem ärge minge. Lapsepõlve "Kääbik" ei tule iial tagasi. Poolest raamatust on tehtud kolmetunnine kärts-mürts-pauk-eiteakellelemõeldud-meelelahutus.

Pühapäev, 16. detsember 2012

Mandala

Austusest Õnnepalu vastu ostsin selle raamatu päris raamatuna. Ütlevad, et see on kriisi ja üksinduse raamat. Päris alguses sellest veel aru ei saa, kasside eluolu kujutamine on pigem isegi kuidagi kelmikas. Ja kogu see Esna-aeg.
Aga mida lõpu poole, seda nukramaks kõik läheb. Ja see uus algus, see oleks ka nagu kunagi juba olnud. Jälle üks vana maja, tema lugu ... kirjutamine. Mandala, mille teed hoolega valmis, pühid kokku ja viskad vette. See, mis Vikerraadios ette loeti, oli lootusrikas algus.

Reede, 30. november 2012

Terrakotasõdalaste näitus

Leitud on nii jalaväe­lasi, vi­bu­laskjaid, ammukütte, ratsaväge ja hobustega sõjavankril seisavaid lahinguvalmiduses sõdureid. Sõdalased on 1,6–1,7 meetri pikkused ja täiesti individuaalsete nägudega (ei leidu kahte ühesugust). Tõenäoliselt on kujud tehtud keisri enda sõjaväelasi eeskujuks võttes nende täpsete savist koopiatena. Osa sõdalasi on püstiasendis, osa toetub ühele põlvele, hoides käes paljastatud mõõka. Paljud sõdalased on turvises, kuid enamik kannab vöötatud sõduri­kuu­be, sääri­seid ja kan­diliste ninadega jalanõusid. Sõdalaste kehad on seest õõnsad, kuid käed ja jalad on umb­sed. Nende relvad – pronksist odad ja mõõgad, puidust vibud pronkskaunistustega – on tõelised (arvatakse, et neid võidi varem ka tõelises sõjategevuses kasutada) ja ka hobustel on pronksist valjad. Ja­la­väelaste juuksed on pealaele rulli seotud, ratsaväelased aga kannavad mütse. Figuurid olid algul värvitud eredate värvidega, kuid need on üle 2000 aasta jooksul ära kulunud. Peaaegu 6000 skulptuuri leiti esimesest peaaegu viie meetri sügavusest kaevandist mõõtmetega 230x60 meetrit. Sealt tuli päevavalgele nii jalaväelasi, vibulaskjaid kui sõjavankreid. Teisest, väiksemast kaevandist, leiti veel sadu sõdalasi, ratsaväelasi, sõja­vank­reid ja vibulaskjaid. Kolmandas kaevandis oli ainult 68 figuuri – ilmselt väepealik koos oma staabiga.

Kuningas Qin Shi Huangdi oli despoot ja ainus asi, mida ta kartis, oli surm. Ta ise uskus, et on surematu, aga ... kõik läks nii nagu ta alati läheb. Täiesti juhuslik näitusekülastus, hea, et saatus mind sinna juhtis.

Pühapäev, 28. oktoober 2012

150 aastat Gustav Klimti sünnist - näitus Viini Belvederes

Praegu on Viinis avatud näitus, mis pühendatud Gustav Klimti 150. sünniaastapäevale. Näitus asub Belvedere lossis, mis iseenesest on juba suur vaatamisväärsus nii väljast, kui seest. Lossis asub permanentne kunstimuuseum, Klimti näitus on aga ülal ainult praegu. Lisaks Gustav Klimtile näidatakse ka tema vendade - kes olid samuti kunstnikud - töid, räägitakse ajastust ja eluolust. Gustav Klimt oli huvitav isiksus, mees, kes elas elu lõpuni koos emaga, omades samal ajal arvukalt armukesi (põhiliselt oma modellide seas) ja üle kümne lapse. Kohutavalt kiindunud oli ta kassidesse, neid oli tal samuti üle kümne. Ta oli sündinud Viinis ja ei reisinud eriti, enne kui tuttav perekond kutsus teda suveks enda juurde elama ja maalima Atterseesse. Sestpeale veetsiki ta kõik suved seal ja kõik tema kuulsad loodusmaalid on seal tehtud. Belvederel on küllalt esinduslik Klimti kollektsioon, kuid juubelinäituse tarvis oli toodud töid ka teistest muuseumidest ning mõned uuedki juurde ostetud, erakogudest.
GUSTAV KLIMT, ATTERSEE

Kodutud koerad ja üksikud hinged

See raamat peaks meeldima neile, kes lugemisest aja viidet otsivad. Südamliku romaani „Kodutud koerad ja üksikud hinged” (2009) keskmes on kolm naist. Kallimast ilma jäänud ja tasuvalt töökohalt lahkunud Rachel pärib tädi maamaja ning koerte varjupaiga. Eneselegi üllatuseks leiab ta kodutute koertega tegeldes uue armastuse ja elu mõtte. Lahutatud üksikema Zoe kohtab tänu koerale oma unelmate printsi. Natalie, kes on tagajärjetult üritanud last saada, leiab lohutust neljajalgsest sõbrast. Omaette tegelased on koerad, kelle elusaatust kirjeldatakse sügava kaasaelamisega.

Saatevigad

Meelelahutus. Miks ka mitte? Peegeldatud on nende inimeste mälestusi, keda on parajasti kätte saadud.

Suurepärase ema käsiraamat

E-lugeriga lugemisel mõjutab minu valikut suuresti see, mis mul lugeris on, loen valimatult. Aga vaat seda taiest ma ei suutnud isegi poole peale läbida. Aga ma olen kindel, et sellel raamatul siiski on oma tänulik sihtgrupp.

Reede, 19. oktoober 2012

Neitsi Maarja neli päeva


Seda raamatut olen ma kunagi "nooruses" juba lugenud, aga lennukis ülelugemiseks on ta väga hea. Mõnes mõttes naiivne jutuke, aga samas armas. Vürtsitatud Leelo Tunglale omase huumoriga. Teismelistele tüdrukutele hea kirjandus.

Laupäev, 6. oktoober 2012

E-luger parandusest tagasi

Garantiiaeg on ju kaks aastat. Luger parandati ära umbes nädalaga, st pandi uus tarkvara. E-raamatud on kõik alles, koos tehtud märkustega.

Kolmapäev, 26. september 2012

E-luger läks katki e tulekahju raamatukogus



September on olnud nii kiire, et pole olnud aega lugeda muud, kui ainult lehti ja sedagi natukene. Eile õhtul otsustasin närvi puhata ja midagi lõdvestavat teha, võtsin lugerist e-raamatu „Neitsi Maarja neli päeva“ ja asusin nautima. Nauding sai kesta ainult veerand tundi, sest luger läks lehekülje vahetamise ajal püsti hulluks kätte, tehes lakkamatult restarti. Igasugune puutetundlikkus oli muidugi kadunud ja kuna väljalülimise nupp töötab ainult koostöös puutetundliku ekraaniga, siis ei saanud seadet kinni ka panna. Ühendasin lugeri arvutiga, et äkki saab seda kaudu katkestada, aga ka arvuti keeldus lolliksläinud seadmega koostööd tegemast, nii et luger restartis ennast öö otsa ja  aku sai hommikuks tühjaks kah.
Viisin u-lugeri (hulluksläinud e-luger) täna raamatukauplusse tagasi, remonti. Garantii peaks ju kehtima 2 aastat.
Võib-olla muidugi on see kõik sellest, et täiskuueelsel nädalal lähevad kõik hulluks, nii inimesed, kui masinad.
Aga igatahes on luger nüüd läinud koos kõigi tema sees olnud raamatutega. Paberraamat ei lähe vähemalt katki niimoodi.
Vaatame, mis edasi saab.

Teisipäev, 28. august 2012

Krümitor

„Krümitor 0671”
Karl Martin Sinijärv

Esimene e-lugeriga loetud luuleraamat. Väga mugav.

Eesti ilu välimääraja

«Eesti ilu välimääraja» - João Lopes Marquesi parimad palad.
Võrdleksin neid lugusid Vello Vikerkaare omadega. Ei teagi, kumb peale jääb.

Marquesi jutukesed on muidugi naine.24 suunitlusega. Ma muidu seda portaali ei loe. Raamatu lugesin läbi, igav ei olnud, midagi meelde ka ei jäänud. Lihtsalt aja veetmine.

Soomaa loomajutud

Edu Kuill

Selles raamatus on tõestisündinud humoorikad loomalood Soomaa kandist. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on töötanud Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses, pidanud turismitalu, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ja kohaliku kooli õpetaja. Rahvapärimusi uurides avastas ta enda jaoks ka šamanistliku eluviisi.


Tore raamat. Loed igal õhtul ühe jutu ja selline tunne, et vanaisa on sulle muinasjuttu rääkinud. Rahustav.
Ja kui ilusad pildid, isegi e-lugerist mustvalgena vaadates. Imelised pildid.

Neljapäev, 23. august 2012

Geko hakkab filosofeerima

Võtsin e-lugerist eriti mõtlemata järgmise raamatu, algul tundus, et tegu on Ladina-Ameerika müstikaga, aga sisusse süüvides sain aru, et hoopis Aafrika. Aga Angola on ju endine Portugali koloonia.
Maagiline on see raamat igatahes.
Paar tsitaati märkisin enda jaoks ka üles, mis mulle meeldisid:

Lk 38. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kukkumist terve.

Lk 46. Diktatuuri ja demokraatia peamine vahe seisneb selles, et esimeses eksisteerib ainult üks tõde, see mille kehtestab võim, samal ajal kui vabades maades võib igalühel olla juhtunust oma versioon. Tõde, ütles ta, on paras soolapuhumine.

José Eduardo Agualusa – Minevike müüja (2011) artikkel Sirbis

Esmaspäev, 20. august 2012

Kolmas rass: pääsemine eestlaste abiga


Eestist pärit meremehed päästsid 1978. aastal Vahemerel kolme prantslase elu. Kolm noort prantslast - fotograaf Michel Bourdin, restauraator Didier Sardet ja laevakapten Michel Lardin - ning nende koer Dick üritasid 1978. aastal ületada Atlandi ookeani, purjetades Prantsusmaalt Neversist Brasiiliasse Rio de Janeirosse
Üpris hullumeenlne tegu ja ega nad Vahemerest kaugemale ei jõudnud, seal tabas neid meeletu torm, mis pisikese jahi purustas. Jumala abiga said nad välja lasta signaalraketi ja õnneks oli lähedal põhiliselt Eestist pärist meeskonnaga kaubalaev "Mohni", mis nad päästis. Koera ka. Väga südamlik lugu, prantslasliku huumoriga kirjutatud. Olin seda lugu Pealtnägijas muidugi näinud ja helge oli seda jälle üle lugeda.

Loe veel
Vaata
Pealtnägija

Head pahad poisid

Soopani jutustus “ Head pahad poisid ” räägib 17 aastase poisi Raini elust. Ta võtab sõbraga auto ja teeb avarii, mistõttu satub ta noortevanglasse. Teos räägib lähemalt karmidest vanglatingimustest, usaldusest ja sõprusest, reetmisest ning karmist enesekehtestamisest. Kõrvalloona jutustab raamat Silveri ja Jani elust.
Rain satub vanglasse ja tülinorimise käigus lööb ta kongikaaslasel peaga nina veriseks. Siis sai ta endale hüüdnimeks kivipea. Varsti jääb ta teisele kongikaaslasele võlgu ja see käsib tal enda eest arveid klaarida, kuid Rain võtab ette vale mehe. Ta lööb Karmiks kutsutud rivaalkongi ninamehe ühe hoobiga pikaks ajaks uimaseks. Selle eest makstakse talle raskelt kätte ja pekstakse mitmekesi pesuruumis läbi.
Rain saab sõbraks enda kongi ninamehega. Ühel hetkel tuleb kongi ninamehele teade, mis ta täiesti rivist välja lööb, et tema vanaema on suremas. Vanaema oli ainuke kallis asi siin maal tema jaoks.
Ühesõnaga - poiste raamat. Aga mulle üllatavalt ka parasjagu sentimentaalne. Tegelikult pole selles raamatus ühtegi paha poissi jah.

Pühapäev, 19. august 2012

Lennujaam

Vahelduseks võtsin käsile 1980-ndal aastal välja antud Arthur Hailey "Lennujaama". Seda ma olen kusagil 80-ndatel juba lugenud ka, aga nüüd soovitati üle lugeda (seoses Meadowoodi advokaadi-näitega). Ei kahetse, huvitav lugemine, ka nüüd - üle 30 a hiljem (kuigi ilma prillideta on seda väikest kirja silmapingutav lugeda 400 lk järjest). Ja mõelda vaid, kuidas selle ajaga on lennunduses kõik muutunud, alates isiklike asjade kontrollimisest kuni lennukis suitsetamiseni, tehnikast ja sidevahenditest muidugi rääkimata. Aga inimesed on ikka samasuguseks jäänud. Ikka on ühed, kes probleeme põhjustavad ja teised, kes neid lahendavad.

"On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et inimesed liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa," ütles Arnold Rüütel mõned aastad tagasi, kui ta veel president oli. Me võime küll selle üle naerda, aga tegelikult on see tõsi. Mina lendamist ei karda, vaid armastan, alustasin "teadlikku" tihedamat lendamist uuesti aastal 1986 (lapsepõlves imikueast saadik aga igal suvel) ja juba sellestki ajast alates on kohutavalt palju muutunud: kas te näiteks kujutate ette, et lennukis oli teatud tsoonides suitsetamine lubatud, sa said tellida koššertoitu, turvameetmete leebusest ma ei räägigi. Jah, tollal ümbritses lennureisijaid kordumatu hool ja austus - ikka sellepärast, et igaühele polnud lendamine kättesaadav.
Tänapäeval on lendamine tüütu, närvesööv ja põhiliselt negatiivseid emotsioone tekitav paratamatus. Seda peab taluma. Aga kui näiteks Tallinnast läheks rong Kesk-Euroopasse, siis mina valiks igal juhul rongi, sest lennusõit pole enam üldse ajavõit kõigi 2-tundi-varem lennujaamadesse laekumiste jmt jama tõttu.

Aga lennureisile võtke lugemiseks raamat "Lennujaam" igaljuhul kaasa. See on nii tohutult põnevalt kirjutatud, et jaamas passimine möödub märkamatult. Lennukis aga võib tekitada endale närvikõdi, kujutledes, mis tegelikult võiks toimuda. Ja siis te vaatate kindlasti tähelepanelikumalt järele ka selle, kus hapnikumask täpselt on.

Laupäev, 18. august 2012

Prangli

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et oleme juba pikemat aega tahtnud Pranglil ära käia, küll mõlkus mõttes talvise jääteega saare külastamine, küll muud variandid. Aga kui tuli uudis, et laev käib regulaarselt ja rattad saab ka kaasa võtta, siis valmis kindel plaan rattaga minna. On ju saar nii väike, 6,44 km2, et ratas on just paras. Saarel pole muidugi ühtegi asfaltteed, maastikuratta omanikud - keda rattaparki vaadates tundub Eestis olema enamus - saaksid teoreetiliselt lõpuks ometi oma ratta võlusid avastada. Meil oli üks linna- ja üks hübriidratas. Vahetevahel oli ikka sula liiv, nii et ratta seljast tuli maha tulla, aga see just tegigi asja huvitavaks.
Niisiis, laev "Vesta". Kui me juba nädalate kaupa broneerimissüsteemist nägime, et pileteid lihtsalt pole, tekkis plaan hommikul ehku-peale kohale minna ja kui tõesti laevale ei saa, lihtsalt Viimsi kandis päevakse ringi sõita.
Laekusime Leppneeme sadamasse umbes tund aega enne laeva väljumist (igaks juhuks, ei teadnud ju kuidas toimib hommikune linnaliiklus ja uued bussirajad), tõstsime rattad maha ja jälgisime kilupaadi hommikust saabumist sadamasse, kuidas kala kastidesse laaditi ja linna poole ära viidi, siis tulid kohalikud oma ämbritega noosi saama ja lõpuks kassid ja kajakad. Huvitav.
Laeva peal oli kohti küll.

Saar meenutas esmapilgul väga Naissaart: ainult et Naissaarel pole säilinud mingit asustust ja majad on maatasa tehtud, Pranglil aga elab aastaringselt umbes 100 inimest. Praegu. Eks enamus põgenes viimase sõja ajal siit hädaorust. Pranglilased on ilmselt rootslaste järeltulijad, nimedki on sellised rootsi-pärased, kuid eesti-moodi kirjutatud, surnuaial uurisime.
Aga esmalt suundusime Loo otsa poole, see suhteliselt inimtühi paik, viimasel ajal on siia küll uhkeid suvitusmaju kerkinud inimestele, kes hindavad ja suudavad kinni maksta privaatsust.
Käisime jalgsi ära neemel endise piirivalvetorni juures ja pöörasime otsa tagasi Idaotsa küla poole, esimese hooga sõitsime külast läbi Mölgi lautrile ja sealt piki rannikut läbi roostikuni jõudsime kirikuni.
Prangli Laurentsisuse kirik ja seda ümbritsev surnuaed. Vaatasime ja uurisime seal tükk aega. Kummaline tunne tekkis seal.
Külateed on kitsad ja looklevad, kiviaedadega palistatud. Käisime ära muuseumis ja loodusmuuseumis.
Loomulikult ka saare ainsas baaris "Must Luuk", ostsime sealt jäätist. Kuna oli juhuslikult esmaspäev, siis pood oli kinni.
Järgmiseks hakkasime otsima "Eestiranna" mälestusmärki. Saarel on palju paralleelseid ja metsa all looklevaid-ristuvaid teid, millest on raske otsustada, kas tegemist on peateega või kõrvalteega või kuhu ta võiks üldse viia. Suunavaid viitu eriti ei ole, nii et leidsime kõigepealt hoopis venelaste poolt allatulistatud lennuki rusud.
Aurulaeva "Eestirand" mälestusmärgi leidsime ka lõpuks. Lugesime läbi kurva loo selle rahumeelse auriku kurvast lõpust vene politrukkide käe all.
Viimase punktina otsisime üles gaasi puuraugu, mis siia nõuka-ajal tehti ja praegu täitsa kasutuseta seisab.
Seda otsisime kohe hoolega. Kahjuks polnud meil tikke kaasas, nii et ei saanud proovida, kas tõesti süttib leek sellest puuraugust. Hakkasime pettunult sadama poole tagasi sõitma, kui järsku rallis meie poole uljas jeep. Pidasime ta kinni ja välja veeres kolm jorssi, kes nägid välja täpselt nagu Mõhk ja Tölpa vennad, aga väga sõbralikud - surusid kätt ja küsisid, kuidas käsi käib. Järgmiseks küsiti, et kas meil viina on. No nad polnud pahased, et ei olnud. Meie jälle küsisime, et kas teil tikku on. Otsimise peale leiti autost tikutops kahe tikuga, mille saime hiljem neile ühe tiku võrra vähemaga tagastada - saar on ju väike.
Ühesõnaga - leek süttis kohe ja kustutada sai seda lihtsalt ära puhudes.
Võimas värk. Mul on tõsiselt hea meel, et saareelanikud meile selle lõbu võimaldasid, suur aitähh neile selle eest ja võtke teie tikud alati kaasa, kui saarele lähete.
Märkamatult oligi kell veerenud nelja peale ja oli aeg sadamasse sõita, et mitte laevast maha jääda.
Tore saar.

Kasulik lugemine ajakirjast Estraveller 3/2012.

Tiit Kändleri lugu Päevalehes.

Teisipäev, 31. juuli 2012

Minu Supilinn

Järjekordne raamat "Minu-" sarjast, seekord kohe kuidagi eriti "minu". Selles mõttes, et ma igakord imetlen kuidas soomlased end nii lapselikult end lahti seletavad, kõik pisiasjad ja nüansid ausalt ära räägivad. Kas alati peab kõik hinge tagant ära rääkima?

Igatahes sümpaatne raamat.

Eks ma ise ju ka ülikoolid õppinud ja Tartus elanud omal ajal - aga mitte Supilinnas. Seal ma olen ainult jalutanud. See oli kaugel nõuka-ajal ja majad seal jõe ääres olid siis hirmutavalt lagunenud ning elanikud hirmus värvikad.
Kui ma praegu oma Tartu-aegadele mõtlen - kuus aastat minu elust - siis see tundub nagu unenägu. Kindlasti on see linn nüüd hoopis teistsugune.

Raamatukatkend Päevalehest

Pühapäev, 22. juuli 2012

Apteeker Melchior ja timuka tütar

Teine loetud raamat Melchiori-sarjast tundus venivam ja läks tsipa aeglasemalt, kui esimene. Mõrtsuka äraarvamisega on muidugi täpselt nii nagu Midsomeri mõrvades - võta see kõige vähem tõenäoline. Küll püüti jätta muljet, et tapja on emand Else, küll mõni teine - aga staažikat inglise kvaliteettapmissarjade vaatajat juba nii lihtsalt ei peta ...
Raamatu lõpp tundus kuidagi eriliselt veniv, kõik need mitmekümnelehelised peotoitude kirjeldused ja kaardimängude seletused ...natuke hakkas isegi tüütama ja oleks tahtnud autorile öelda, et räägime nüüd asjast.
Aga siiski - täiesti arvestatav eesti algupärane keskaegne krimikirjandus, vürtsitatud piinamise ja tapmise üksikasjadega, mis näivad inimestele meeldivat (minule küll mitte, aga ma suudad seda lugeda).
Teised arvavad.

Esmaspäev, 9. juuli 2012

Meeste seljatamine kolmekümnekraadises õhuvabas keskkonnas


Kuum suvi, kuum Pärnu, kuum suvelavastus … Enneolematu lugu uskumatutest kunsttükkidest. Tõeline meelelahutus, kerge suvelavastus, samas kindlasti raske mängida. Kõik need matsud ja kukkumised ja lisaks veel kangelaslik Siberi külmakraadide kujutamine (kasukate ja käpikute kaasabil), samas kui saalis on kolmkümmend kraadi sooja (või rohkemgi).
Näitlejatööd olid ka kõik väga nauditavad, eriti peategelastel. Kavaleht on informatiivne ja kaunilt kujundatud, muusikaline kujundus toimus improvisatsiooniliselt. Kui midagi kriitilist tahaks öelda, siis teine vaatus jäi vast natuke venima, aga see võis ka olla selle viga, et saalis oli kohutavalt palav ja raske olla.
Soovitan.

Lavastusel „Seljatas sada meest” on postmodernistlik sõnum, mis ütleb, et tänapäeva naine on meestest kangem.
Endla teatri suvelavastus „Seljatas sada meest” on huvitaval kombel vastuoluline oma keele ja sõnumi poolest. Etendatakse rahvaliku teatri keeles lugu, kus on peidus postmodernistlik sõnum naisest. Mitte modernistlik, et naine mehega on võrdne, vaid see kõige tänapäevasem: naine on mehest kangem.

Pühapäev, 1. juuli 2012

Pantvangid Liibanonis

Sellist raamatut ei ole eestlased varem kirjutanud. Eestlastest rändureid ei ole varem niimoodi pantvangi võetud. Siin raamatus ei ole mingit tagantjärele tarkust. See on aus lugu sellest, mida seitse meest nägid, tundsid, mõtlesid 114 päeva jooksul Lähis-Idas. See raamat on tänuks neile, kes ootasid, otsisid ja päästsid.
Katkend raamatust.

Sünge lugemine. Kui algul tundus kogu lugu veel kerge seiklusena, siis mida lõpu poole, seda süngemaks olukord läks. Jumal tänatud, et see asi lahenes. Muidugi ei tea keegi, millised jäljed see intsident pantvangide psüühikale jättis, aga loodan, et nad kasvavad sellest välja.
Lõpp hea, kõik hea.
Praeguseks pole veel aastatki möödunud pantvangide vabastamisest.

Lennusadama muuseum

See pilt on tehtud 3. juulil 2011. Angaare alles rekonstrueeritakse. Ajaloo huvides märgin, et mul õnnestus toona sügavalt suletud lennusadamas ära käia ka aastal 1997, kui sadam oli veel rangelt salajane ja kuulus vene sõjaväega lähedalt seotud isikutele. Tollal startisime sealt Naissaarele.
Nüüd on muuseum valmis. Tõsiselt hea asi on valmis tehtud. Kiidan ja soovitan. Aega võiks varuda umbes 5 tundi (ikka ei jõua kõike korralikult läbi vaadata, atraktsioonidest rääkimata - aga filmiprogramm tuleb tingimata ära näha) ning soovitav on külastada kohvikut.
Väga tore, et meil selline muuseum on. Tõepoolest, isegi Vasamuseetiga julgen seda võrrelda.

Teisipäev, 26. juuni 2012

Minu Ameerika 3

Epp Petrone dokumentaalraamatu tegevus toimub ajaloolisel 2008. aastal, mil nii pangad kui poliitika tundusid kokku kukkuvat ning USA ootas päästjat uuest presidendist. Kriisi kulgu jälgiv sündmustik kulgeb pilvede kohal, lennujaamades, New Yorgis, Long Islandil, Miamis, Key Westis, San Franciscos ja Vancouveris. Kireva tegelaskonna seast eristub Ameerika elu igakülgne kommentaator Justin, kaks raiskajat Mimmi ja Papa, poliitteatri tegelased Hillary, Obama ja teised. Suuri küsimusi jagub.
Käsolev katkend räägib jaanuarist 2008, kui algasid ameeriklaste raskused oma krediitkaardimaksete tasumisel.


Minu esimene raamat, mis ma Ameerika-sarjast lugesin. Oli huvitav, oli informatiivne. Näha ühe suure riigi eluolu teise inimese silmade läbi ja tema hinnangutest lähtuvalt. Siiski avastasin, et juba esimestest lehekülgedest alates häiris mind midagi: see irisev toon ja tohutu kritiseerimine. Meie kandis öeldi, et kellele ei meeldi, see läheb ära. Muidugi ma saan aru, et kerge on öelda, raske teha. Ja lõpuks ikka Epp nii tegigi.
Aga kui näiteks mina oleks Mimmi, siis mulle küll ei meeldiks, et minust niimoodi kirjutatakse - isegi kui see on tõsi - sellise rahva keeles, millest ma isegi aru ei saa. Kas see pole natuke nagu teise inimese oma huvides ära kasutamine?
Aga püüame olla leebed oma kriitikas. Mulle meeldis kõige rohkem see arvustus, tahaksin ise ka nii.

Neljapäev, 21. juuni 2012

Kadunud vaated

Vahelduseks üks päris-raamat, paberil. Hea on ka sellist käes hoida. Ainult et luup peaks samuti käepärast olema. Mustvalged fotod on väga detailirohked ja neid tahaks suuremalt näha - aga mõnele lehele on lausa mitu fotot pandud. Samas on see arusaadav, kui oleks suuremalt teinud, siis oleks raamat veel suurem ja paksem tulnud ja seda polekski saanud käes hoida.

Igatahes väga, väga huvitav. Kuidas minu linn on muutunud ja mõnd vana vaadet mäletan ma isegi veel. Rahvusraamatukogueelset linnanurka, kesklinna, bussijaama ümbrust ...

Raamatututvustus Apollolt:„Kadunud vaated“ pakub sadade vanade ja kaasaegsete fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raamatus puuduvad paljukäsitletud vanalinna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raudteede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobujaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi. Eri asumid on leidnud kajastamist erineval määral. Nii ei ole näiteks Uues Maailmas või Kelmikülas olnud nii põhjalikke muutusi kui Kompassis või Keldrimäel. Tähelepanu koondamine peatänavatele on ka loomulik, sest nende areng ja muutumine on linlastel pidevalt silme ees.Iga peatüki juurde kuulub väljavõte Tallinna 1885. aasta kaardist, lisatud on hilisemaid kaarte.

Esmaspäev, 18. juuni 2012

Hea inglise nali

Külaline: Tüütu õhtusöök. Lähen parem minema.
Võõrustaja: Jah, see võiks asja parandada küll
***
„Ma arvasin, et mul ei ole inglise juuri,“ räägib keegi mees seltskonnas, „aga hiljuti sain teada, et mu vaarvaarvaarisa osales kapten Cooki ärasöömises.


Hea. Jään huviga ootama raamatukest „Halb inglise nali“.

Neljapäev, 7. juuni 2012

Minu Kreeka ja Minu Sitsiilia


Toredad, informatiivsed raamatud, hea silmaringi laiendamiseks lugeda. Kreekas olen ma juba kolm korda käinud ja Kreeka meeldib mulle väga. Ega Sitsiiliagi tundu kehvem olema. Peaks kunagi plaani võtma ehk.

Kolmapäev, 6. juuni 2012

Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida

Lugesin reisil olles läbi reisiraamatu. Krister Kivi oskab kirjutada nii, et on naljakas lugeda, samas ka pisut kurb. Kivi järjekordse reisi ja raamatu ajendiks oli seitsme maailmaime külastamine, tegelikult vahet pole, mis tal parajasti ajendiks on.

„Idee kõik uued maailmaimed läbi sõita tekkis nii nagu ideed sageli tekivad – iseenesest,“ tunnistab Kivi raamatu sissejuhatuses. “Ma ei oska põhjendada, mis mind neid vaatama kisub, kuid ilmselt on põhjus asjaolus, et elus endas on imesid ju imevähe. Niipalju kui ma meenutada suudan, pole minuga juhtunud midagi imelist juba viimased kümme aastat. Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida, sest Eestis neid pole, kui muidugi mitte võtta arvesse Munamäge ja Vabadusekella.“
Lugeja ees avanevad nüüd Hiina müür, Petra kaljulinn Jordaanias, Kristuse kuju Brasiilias, Machu Picchu Peruus, maiade kuulsaim linn Chichen Itza Mehhikos, Colosseum Itaalias ja Taj Mahal Indias.


Pärlid raamatust:

Lk 6 Kord ühel hilisel õhtul jõin ma eksituse tõttu koguni ära pool klaasi punast siirupit, mis osutus hiljem koššerveiniks.

Lk 30. Ma ei tunne end enam üldse hästi. Kuus-seitse tundi tagasi sai Ammani lennujaamas puhvetilaadsest müügipunktist saatusliku impulsi ajel ostetud tikka masala võileib, mis kujutas endast kahte väga valget saiaviilu, mille vahele oli kokkuhoidlikult määritud punast toiduvärvi. Otsustades kõhust nüüd tulvavate kõrvetiste ja korinate järgi, ei olnus see ikkagi mitte mingi värv, vaid lihtsalt rotimürk.

Lk 66: Minu spordiõpetajale see muidugi ei meeldinud. Tema armastas teha rivistusi, urahtada ja rumalamaid sportijaid peaga vastu seina lüüa ning ilmselt poleks tal olnud midagi selle vastu, kui rahvastepallis kaotanud meeskonna tohtinuks joonelt jaaguaride ette visata. Lõppkokkuvõttes oli ta ju ise ka loom – sinistes dressides gorilla, kes oma karjääri tipus sai paari sõna ulatuses aru inimkeelest.

Lk 72: Muutusin ärevaks juba siis, kui lennule registreerides hüppas tabloole teadaanne „uus info kell 19.40“, sest lennukiga sõites ei ole „uus info“ kunagi teretulnud (vana info lennu väljumise kohta sobiks alati suurepäraselt).
Lk 76: Kaks tuhat aastat on möödas, kuid liigikaaslase surm – või vähemalt surmaohus olek – on meile jätkuvalt ultimatiivseks meelelahutuseks. Kõik on sama. Midagi ei ole muutunud.

Lk 80: Ka hämarale ja hiiglaslikule Sao Paolole – linnale, mida on raske armastada, kuid kus võib kergesti kaotada.

Lk 85: Pealegi Buddha lihtsalt imbus tesipoolsusesse otsekui salvrätikule asetatud tükike võid, sellal kui Kristus lahkus rokkstaariliku pauguga, millest kõneldakse tänaseni – ja ma isegi ei räägi siinkohal tema hilisemast ülestõusmisest.

Lk 95: Lõhnab toore sibula järele, mullaste küünealuste järele -, kuid ma ei kaeba. Need siin mu ümber on head, lihtsad inimesed, kellest ükski ei ürita magamise ajal pihta panna mu vara ning kellest kõik kaitsevad mind katsete eest Ollantaytambos enne lõpp-peatust maha minna. Pealegi kas mina tahaksin näiteks lugeda Rootsi turisti sulest pärit kriitilist käsitlust Männiku bussist? Ei taha. Sõida limusiiniga, kui sulle buss ei meeldi, vastik Skandinaavia esteet!

Lk 43 (kõige liigutavam koht, võiks isegi öelda – kõige imelisem): Kui Shatabi Express lõpuks tuleb, istub mu kõrvale hiiglaslik hindu naine, surudes oma pehme padjataolise käe tugevasti vastu mu õlga. Ma ei tõmba oma kätt ära, sest see on hea, turvaline tunne – olla kellegi lähedal. Kellegagi koos. Ma arvan, et see ongi armastus: veidi jagatud lähedust ja kehasoojust, hingamine ühes rütmis. Ma arvan, et see on kõik, mis on. Jään magama ja veel enne kui rongisaatjad tulevad oma katelokkidega serveerima dhalit, karrit, suppi ja keeduriisi, jõuab läbi mu hämara unenäo vilksatada mälestus raamatust, mida lapsena lugesin: halva kvaliteediga mustvalge foto, millel on kujutatud emata jäänud ahvipoega, kes end oma traatpuuris vastu riidega kaetud soojaveepudelt litsus, silmis segu suurest õnnest ja hirmust. Tegelikult ongi üks suur padi või hiiglaslik soojaveepudel kõik, mida inimesel vaja: see on kogu armastus, mida sa näed. Ja kui sa peaksidki enne hommikut kuulma salapärast lapsenuttu, ei ehita padi sulle küll mälestuseks marmorist mausoleumi (Taj Mahal), kuid mis tähtsust olekski ühel kivist mälestusmärgil selle läheduse kõrval, mis su elus just äsja on olnud.

Kokkuvõttes selgub, et reisi sihtkohtades Krister Kivi imet ei leidnudki, ime on tema enda ja kõigi inimeste sees, ükskõik, kus me siis ka parajasti ei viibi. Paar postitust tagasi sai ju siinsamaski öeldud, et kaugele reisimine meid iseenese eest ei päästa.

Aga ma tunnistan, et on raske elada teadmisega, et hea on seal, kus meid pole. Või kuidas nad seal filmis ütlesidki: Sina ise ära oma elu keeruliseks ela. Mõeldud – tehtud?

Teisipäev, 5. juuni 2012

Loomult loom

E-luger on minu raamatulugemist suurendanud turbokiirusel (aga võibolla see on hoopis sellest, et tuli pikki tunde lennukis ja lennujaamas passida). Igatahes lugesin nädalaga neli e-raamatut läbi, neist esimene Aleksei Turovski sooja huumoriga, aga väga targalt kirjutatud "Loomult loom".
Mis see inimenegi muud on, kui üks loom - vähemalt alumise kolme tšakra ulatuses - ja allub samadele seadustele.
Kuna e-luger võimaldab väga mugavalt ka märkmeid teha, siis panen siia teie loal:) paar oma lemmikkohta sellest toredast raamatust.

Lk 89. Sõna karisma tähendab annet, autoriteedi talenti. Teie loal ma kasutaksin seda ilma jutumärkideta ka loomadest rääkides. Enamgi veel - ma koguni võrdsustaksin looma karismaatilisuse inimese omaga selleski osas, et karismaatiline on see isend, kes teab immanentselt, kogu oma olemusega ja loomupäraselt vastuseid vene intelligentsi kolmele kuulsale küsimusele:
1) Mida teha?
2) Kes on süüdi?
3) Kus on minu prillid?
Karismaatilise indiviidi märke kannab endas iga olevus, olgu loom või inimene, kelle jaoks need küsimused ei kujuta murettekitavat dilemmat ...


Lk 126. Ütles mu sõber, et iga haigus on rumaluse tulemus. Seda olevat omal ajal väitnud arstist kirjanik Anton Tšehhov. Ma jäin mõttesse, sest ega minagi pole sajaprotsendiliselt terve. Kas ma siis tõepoolest olen loll või? Mitte just päris, kuid kui ma mõtlen oma tuttavate ja sugulaste haigustele, kõigile loomahaigustele, millega mul tuleb tihti kokku puutuda, siis pean nõustuma: iga haigus on kellegi rumaluse tagajärg. Nii on kogu tohutu meditsiinisüsteem - kirurgid, infektsionistid, terapeudid - seniajani parandanud inimkonna vigu ja rumalusi, ja parandavad edasi.

Lk 127. Ja kui otsida, leidub iga loomaliigi esindajate hulgas kindlasti selline Karlsson, muhe olend, kes on teistest peajagu adaptiivsem, paremini kohastunud ning keda kõik armastavad ja hoiavad. ta kuulub "Karlssonite liiki".

Lk 134. Me võime väga lihtsalt, ehkki mitte võibolla juriidiliselt korrektselt sõnastada õigluse küsimuse: minu õigused lõpevad seal, kus algavad sinu omad. Sinu õigused lõpevad seal, kus algavad minu omad.

Lk 139. Siin tuleb midagi ette võtta, et lõõgastuda, kas või veini. Ma ei pea silmas mingit ohjeldamatut alkoholitarbimise programmi, jumal hoidku selle eest. Kuid vein on inimkonna ajaloos olnud üheks tõsisemaks tsiviliseerivaks faktoriks. /---/ Vein on võrratu ekstravahend komfortkäitumise toetamiseks. Ja komfortkäitumine on kõige tähtsam, kõige võimsam vahend pingete lahendamiseks kõigil loomadel, olgu see hallhaigur või ööhaigur...

Kas pole mitte tark tekst ja vaimustav stiil?

Kolmapäev, 16. mai 2012

E-raamat: Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus

Minu esimene e-lugeriga loetud raamat oli ühtlasi ka esimene Hargla raamat..
Alustuseks kiidangi e-lugerit. Väga mugav ja lihtne kasutada, mahutab palju ning mis mulle eriti meeldib - šrifti saab muuta suuremaks. Ka lakooniline mustvalge keskkond sobib hästi mulle, kellele näiteks eesti lehtedest kõige enam meeldib Sirbi kujundus (paljud jälle ütlevad, et igav).
Laadinud olen ma teda vaid korra, nüüd on juba nädal aega selle laadimisega aku ikka täis. Kusjuures välja pole teda vaja lülitada, kui ei loe, lihtsalt panna sleep mode'i.
Seda pole vist vaja korratagi, et pisike seade on mugav igale poole kaasa võtta, kuhu muidu raamatut kaasa võtta ei viitsikski.
Ja miks mulle tundub, et e-lugeriga saab "kiiremini" lugeda?
Nüüd aga probleemidest. Umbes kolm korda on luger täiega "hulluks läinud". Hakkab iseenesest lk keerama ja pärast seda pole mõnda aega puutetundlik. Kuna teda välja lülitada saab vaid puutetundlikust nupust, olen olnud täielikus hädas. Aga kuidagi olen ta ikka tööle saanud lõpuks, ise ka ei tea, kuidas. Oleks vaja mingit nuppude kombinatsiooni, millega saaks teda ctrl-alt-del taoliselt välja lülitada aga seda ma pole veel leidnud, tundub et polegi. Kuigi ega ma kasutusjuhendit eriti lugeda ei viitsi, ma olen rohkem selline näppija-tüüp. Ilmselt pole häda veel nii suureks läinud, et juhendit lugeda. Eestikeelne kasutusjuhend on, muide, ülimalt napp.

Ilma e-lugerita ei oleks ma ilmselt vabatahtlikult Harglat lugema hakanudki. Mitte et mul mingit eelarvamust oleks olnud, aga niisama põnevat kriminaaljuttu ei loe ma juba ammugi enam, sest lihtsalt a j a
v i i t m i s t ma endale käesoleval eluperioodil palju ei luba. Iga hetk pea(ks) olema täidetud millegi kasulikuga :–)

Aga muide, täitsa soovitan Harglat. Päris põnev on lugeda ja tekitab seoseid vanalinna paikadega. Natuke häiris mind see , et nii palju oli raamatus üksikasjalisi kirjeldusi keskaegsest piinamisest, piitsutamisest jt õudustest. Tundus, et autor oli eriliselt nautinud selliste episoodide loomist. Ka eesti kirjanduses hakkab aina rohkem ilmnema põhjamaade kriminaalromaanis viljeldav "õudus ja õõv". Tundub nii, et mida rohkem me heaoluühiskonna poole veereme, seda enam januneme halbade emotsioonide järele, et kui igapäevasest elust neid teatud portsu ei saa, lähed õhtul koju ja loed seal turvaliselt, millist arsenali timukas oma igapäevatöös kasutas. Siis on hea oma turvalises soojas voodis rahulikult magama jääda.

Juba võtsin järgmise e-raamatu käsile, milleks on Turovski "Loomult loom", tõsiselt muhe lugemine. Ma arvan, et ma nüüd mõnda aega loengi vaid e-raamatuid, hetkel on mul 26 eestikeelset e-raamatut ootel, s.h ka "kuulus" Erik Tohvri on ühe näitega esindatud!

Neljapäev, 26. aprill 2012

Reisimise kunst

Enda varju eest ära ei jookse, samuti ei päästa kaugele reisimine meid iseenese käest. Aga ikkagi on reisida huvitav. Ja see raamat on ideaalne reisikaaslane.

Heili Sibritsa arvustus Postimehes.

Laupäev, 7. aprill 2012

Teel

Raamatu tõlkija Sauter on öelnud: Ega ma ei saa päris hästi aru, miks ja kuidas sellest pisut igavapoolsest jorutekstist siuke kultusteos on saanud. Pisut saan.
Mul kulus maniakaaldepressiivse biitniku kultusromaanist läbinärimiseks kõvasti rohkem aega, kui temal selle kirjutamiseks (3 nädalat). Tegelikult on raamat võluv, elupõletamise tulest nii pritsiv, et sellele suudab vastu seista ainult elukogenud vanamuti ajajooksul ümberkasvatatud skeptilisuse soomus. Lihtsalt et, ... kindlasti oleks see raamat mulle jätnud sügavama mulje, kui ma oleksin seda lugenud 25 a tagasi.
Tõlge on mahlakas.

Teisipäev, 27. märts 2012


Laupäev, 17. märts 2012

Teisipäev, 13. märts 2012

Come fly with me - "Dog is dead"

Loodetavasti on kõik juba märganud heategu, mida ETV selle sarja näitamise näol meile osutab. Esimese osa parim osa oli kahtlemata PR-mehe tegemised.

Pühapäev, 26. veebruar 2012

Esimesena lõunapoolusel

Kodus haige. Loen ikka ajakirju, mida pole suutnud nende saabumise ajal läbi töötada, täna oli käsil 2011. a detsembrikuu Eesti Loodus.

Enn Kauba lugu Amundseni retkest oli sügav lugemine. Lisaks geograafiaajaloolistele teadmistele (eks seda avastusretke ole ju ennegi räägitud, kohe meenud sari Kukus Onu Raivo rännakutes) jäi seekord eriti silma, et milline tark, paindlik ja hea juht Roald Amundsen ikkagi oli ja et see oligi tema vallutuse võti. Lihtsalt imetlusväärne!

Panen siia kirja, mis mind kõige rohkem lummas.

1. Paindlikkus eesmärkide ümbermängimisel.

Lõunapooluse kaudu põhjapoolusele. Loodeväila läbimine tugevdas Roald Amundseni autoriteeti. Pälvinud Norras ja mujalgi suurt tunnustust, valmistus ta täitma oma elu peaeesmärki: uurida arktilist basseini ja ühtlasi jõuda esimesena põhjapoolusele. /---/
1909. aastal Amundsenile sai selgeks, et kogu vajalikku raha ei saagi kokku. Sellises olukorras otsustas ta teha täispöörde: siirduda hoopis lõunapoolusele.
Saladuses hoitud plaanist teadsid ainult vend Leon ja Frami kapten Thorvald Nilsen. 1910. aasta 7. juunil lahkus Fram Bundefjordist, Amundseni kodumaja juurest. Teekond Beringi väina pidi kulgema ümber Hoorni neeme. Madeiral sai üllatunud meeskond teada uue reisisihi, kuid keegi ei soovinud pakutud laevareisi Oslosse. Juhti usaldati täielikult.


2. Läbimõeldus, kord ja režiim. Asjad korras, nagu Norras - öeldakse.

Talvel seadis Amundsen sisse päevarežiimi: kuus tundi tööd vaheldus küllaldase puhkusega. Söödi täisteraleivast, marjahoidistest ja hülgelihast koosnevat tervislikku toitu, hommikuks olid kokk valmistatud maitsvad pannkoogid moosiga. Pühapäevadel ja pühadel puhati, samuti loobuti ilmavaatlustest kell kaks öösel, kuna vaatleja oleks häirinud kõigi samas ruumis maganud kaaslaste und. Kõige tähtsam oli piisav uneaeg, et mehed oleksid pooluseretkeks hästi välja puhanud. Astronoomilisi ja gravitatsioonilisi vaatlusi tehti päeval.
/---/
Päevateekond 28–30 km kestis tavaliselt viis-kuus tundi, selle vältel ehitati lumest tähis ja söödi kiirelt kolm-neli kuivikut, janu korral lisati kuivikule lund. Pärastlõuna oli puhkuse aeg. Ekspeditsiooni kavas olid ette nähtud ka pikad puhkepäevad, mõnikord andis vaba päeva aga halb ilm.


3. Oskus oma meeskonna (k. a koerad) innustada ja häid suhteid luua.

Hommikuti korraldas Amundsen õhutemperatuuri äraarvamise võistluse, et innustada kõiki korraks värsket õhku võtma ja sedaviisi hommikupahurust leevendama. Võitjat auhinnati kuu lõpus.
/---/
Laagri päevakavasse jagus palju tööd. Mehed töötasid eraldi jääalustes töökodades, nii oli neil lõuna- ja õhtulauas üksteisele alati midagi uut rääkida. Küllalt on olnud talvitusi, kus järjest samas ruumis viibijate vahele sigineb tüdimus ja ärritus.
/---/
Igaüks kaldarühma meestest pidi söötma, jälgima ja patsutama tosinat koera: nii tutvuti ja kiinduti vastastikku.


4. Oskus konflikte rahumeelselt ja targalt lahendada.

Tagasiteel Kristian Prestrudiga maha jäänud Johansen süüdistas järgmisel hommikul avalikult Amundseni küündimatus juhtimises nii sel retkel kui ka varasemal ajal.
Etteheiteid, alusetuid või põhjendatuid, tegi Johansen kõigi kuuldes, juhi autoriteeti õõnestades, mistõttu Amundsen ei pidanud võimalikuks andestada. Eriti ärevaks tegi Roaldi asjaolu, et süüdistusi esitas kogenud polaarmees, kes oli püüelnud põhjapoolusele koos Fridtjof Nanseniga. Pealegi oli sunnitud alkoholipuudus pingutanud närve mehel, kes oli kaasa võetud vaid Nanseni soovil.
Karistuseks eemaldas Amundsen Johanseni poolusemeeskonnast ja saatis koos Stubberudi ja Prestrudiga kelguretkele itta, Kuningas Edward VII maale. Pooluseretke ebaõnnestumise korral oleks see tegelikkuses kordaläinud rännak olnud teatav õigustus kogu ekspeditsioonile.


5. Ülim ratsionaalsus ja pragmaatilisus koertesse suhtumisel. Tänapäeval tundub isegi kuidagi südametu, aga ega need koerad poleks sealt eluga tagasi nii ehk naa saanud, nii et parem aus lõpp. Ei mingit sentimentaalsust, mis polaartingimustes oleks olnud lihtsalt raiskamine.

Kelgud jäid vähehaaval kergemaks, kava kohaselt tapeti ka koeri, et neid teistele koertele toiduks anda.
/---/
21. november, teisipäev. Oli tõesti pingutav päev, kõigepealt koertele. Ent kahekümne neljale neist, meie parimatest seltsimeestest, on saanud osaks parim autasu: surm. Saabumisel kell 8 p.l. lasti nad maha ja eemaldati sisikonnad. Nülitakse homme. Meile on jäänud 18 parimat koera. Need jaotuvad kolme kelgu ette, igaühele kuus. Koerad tegid täna suurepärast tööd. Ütle veel, et koerad on siin kasutud ...


6. Oskus võitu jagada, vt ka punkt nr 3.

Uhkus ja meeleliigutus särasid üles lipu poole vaatavas viies silmapaaris, kui lipukangas end terava plaksatusega lahti rullis ja üle pooluse lehvis. Olin otsustanud, et lipu heiskamise ajaloolisest sündmusest peavad kõik võrdselt osa saama. See au ei kuulunud ainult ühele mehele, vaid kõigile, kes olid selles võitluses oma elu kaalule pannud ja koos läbi tule ja vee läinud.


7. Huumorisoon

Parem olla aus ja üles tunnistada, et ma pole kunagi tundnud ühtegi meest, kes oleks end leidnud oma ihaldatud eesmärgist sedavõrd risti vastupidises suunas olevat. Põhjapooluse ümber laiuvad alad ja muidugi põhjapoolus ise on mind ahvatlenud lapsepõlvest peale, ja nüüd olin ma siin, lõunapoolusel. Kas on üldse võimalik midagi nii pea peale pööratut ette kujutada?”

Pühapäev, 12. veebruar 2012

Ahjaa, 17 x 4

Ega mu bloog siin eriti ei täiene, sest mul pole aega lugeda aga praegu tuli mulle järsku meelde, et hiljuti lugesin siiski läbi Peeter Oja elulooraamatu.
Soovitan.
Kuigi see on muidugi vist juba läbi müüdud.Ei tea, kas see rahvaraamatukogude Langi nimekirjas ikka on, ikkagi eesti kultuur.

Pühapäev, 29. jaanuar 2012

Kuidas meist saavad need, kes me oleme

Krooniliselt ei jõua läbi lugeda ajakirju, mis koju tellitud on. Täna jõudsin eelmise aasta detsembrikuu Geo-ni ja seal on selline tore artikkel "Kuidas elada hästi, sisukalt ja kaua".
Tulla elus hästi toime - miks see õnnestub ühtedel nii palju paremini kui teistel? Millist osa mängivad seejuures bioloogilised soodumused, lapsepõlvekogemused? Kuidas ja kas saaks kehvalt stardipositsioonilt alustanu elada õnnelikku elu?
Need küsimused on mind miskipärast alati huvitanud.
Pole ju ühegi inimese elu tegelikult lai ja takistusteta maantee, mille ääres ainult lillepeenrad. Varem või hiljem tulevad takistused ja jamad ja just siis on oluline, kuidas käituda. Nagu Dostojevski ütles: mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul - see ongi elu ülesanne.
Statistiliselt vaadatuna on päritolu määrav, kuid silmapaistvalt paljud inimesed suudavad kehvad starditingimused tasa teha. Me saame end põhimõtteliselt muuta, mitte üksnes noores eas, vaid ka pärast seda. Võime elu väljakutsetega toime tulla kasvab koos vanusega. Ja suhted on üliolulised. Aga kõige tähtsam on armastus. Võime ise armastada ja lasta end armastada.

Kes 50-aastasena
- ei suitseta,
- peab söömise ja joomisega piiri,
- liigutab end mõõdukalt,
- on lõpetanud 16-aastase haridustee,
- elab stabiilses suhtes,
- ja valdab kriisidest väljatulemiseks küpseid strateegiaid,
on suure tõenäosusega ka veel 75-aastasena heas konditsioonis.

Pühapäev, 15. jaanuar 2012

Õhk riisiterade vahel

Perekond Bramanise raamat elust võõrsil: "Õhk riisiterade vahel: kaheksa aastat Jaapanis".
Huvitav ja elurõõmus raamat ühe eesti pere elust Jaapanis, mis esialgse aasta asemel venis kaheksa aasta pikkuseks. Tore lugemine, alates fugu kalast riivitud kullaga, lõpetades igapäevaeluga kohastumisese nippidest.

Üks asi, mida tahaks siiski kritiseerida, on raamatu küljendus. Hirmus hulk väga head paksu paberit on lastud niisama tühja minna, samas font on väga väike seal suure tühjuse keskel. Fotode paigutusest ma ei räägigi. Ja milleks selline arusaamatu leheküljenumbritega toretsemine? Aga äkki see kujundus ongi midagi nii üdini jaapanipärast ja ma ei saa lihtsalt millestki aru? Ilmselt nii ongi.
Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel ... Seda teadis juba Jüri Üdi.

Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Habemus papam

Nanni Moretti "Meil on paavst".
Ma ei ole nõus, et selles filmis on kirjeldatud depressiooni, selline asi võib lihtsalt juhtuda iga inimesega. Kuigi kuna tegevustikuks on valitud niivõrd ainulaadne õhkkond, siis tekib tahtmatuid paralleele Vatikaniga, konkreetsete isikutega ...
Kogu tegevustik on rüütatud huumori rüüsse ja peategelane on tõesti sümpaatne. Nagu ka mõlemad psühhoanalüütikud.
Aga mina hakkasin hoopis mõtlema, et järgmise filmi peaks tegema sellest, mis juhtus pärast. Siis alles läheb lahti. Kuidagi peab ju sellega nüüd edasi elama, keegi peab ju selle situatsiooni lahendama. Rahvas nõuab oma paavsti.
Ja nii nagu elus leidub alati neid, kes arvavad end depressiooni põdevat ja kellel on võimalus tagasi tõmbuda ning endaga tegeleda, leidub kindlasti ka neid, kes kastanid tulest välja toovad.

Toredad lood

Ervin Lázári "Seitsmepäine haldjas" on lihtsalt üks tore raamat neile, kel meeldib sõnadega mängida.