Roos ja lumekristall

Indrek Hargla.Roos ja lumekristall. Pole kunagi olnud eriline ulmekirjanduse austaja, ent seda jutukogu soovitan. Eriti nimelugu - lahe lugemine.

Väike viisakas kärbes

Väike viisakas kärbes Autor: Ilmar Trull

Vaimustavalt tore tekst ja vaimukad pildid. Väga mõnus raamat, eriti enne jõule luuletuste hankimiseks. Näide:

RAVIMINE

Täitsa terveid arst ei salli.

Haigeid sallib, teeb neil kalli.

 Kui näeb tervenemisohtu,

annab imelikku rohtu.

 Nõndamoodi varsti ta

saab meid jälle arstida

Must alpinist

Läksin filmi vaatama esimesel võimalusel, kuna olen ise väga palju taolisi matkasid omal ajal läbi teinud. Võib öelda, et päris tõepärane oli nähtu, kuigi päris äärmustesse olid mõned asjad ka aetud, äkki vaadatavuse tõstmiseks? Näiteks rongistseen teekonnal Siberisse. Olen jah isegi seda teed Irkutskini rongiga läbinud. Polnud nii õudne. Oli lihtsalt tavaline "vene elu".
Öeldakse, et õudusfilm, minu jaoks ta polnud niipalju õudne, kui vastik. Surnukuuri stseene mõtlen.
Aga jah, kurb lugu. Kõige kurvem oli lõpus kuulata ema juttu, teades et kõik juhtunu on olnud päriselt.
Meil vedas alati matkadel. Isegi niisuguseid ville, nagu filmis, ei tekkinud mitte kunagi ja mitte kellelgi. Alati veeti järele ka kõige nõrgemaid, kunagi ei tekkinud niisuguseid lahkarvamusi, nagu filmi grupis. Mäletan neid matku mitte niipalju rasketena, kui naljakate ja vahvatena.

Elvis Presley ellu äratatud

Vanad lood uues kastmes. Mulle meeldib väga. Meenutab mulle, vanale inimesele, ELO aegu.

Tartuffe Draamateatris

Eelmises OP-s käsitletud teatritükid jätsid mulje, et hetkel räägitakse ja soositakse pigem avangardset teatrit. Aga kes austab "tõelist head klassikalist teatrit", peaks küll Draamateatrisse oma sammud seadma. Arvan, et Draamateater on kõvasti võitnud sellest, et Lembit Peterson on seal lavastanud ja kaasanud hulga näitlejaid ka väljastpoolt teatrit.
Eriti hea oli Marius Petersoni ja Liina Olmaru duett.
Üle pika aja värskendav tuuleke meie teatrimaastikul. Tõeline teater.
Soovitan.
Adekvaatne arvamus on loetav siin.

Lihtsad reeglid, mille järgi elada

Uudistepaast* oleks küll hea mõte, aga seda ei saa kõik endale lubada. Mina mitte. Sest ma pean tööl käima, et ära elada.

Võib-olla saaks, kui ma saaksin kunstniku- või kirjanikupalka, aga seda jagub vaid väljavalitutele. Loodan siiralt, et need on hästi välja valitud, näiteks näituse Time lapse kuraatorile mina seda ei määraks, piisab sellest, et paljud inimesed on maksnud 3.50 sellise näituse – kus midagi ei näidata – pileti eest.

Kuidas saab tavaline inimene  mõjutada, kellele makstakse riigieelarvest ja mida? Praegu on ainult Hooandja, aga sellele maksad veelgi peale.

Ja siis veel see teema, et kui on vaja saada arsti juurde, hetkel saan näiteid tuua järgmistest: naiste-, silma-, hamba- ja nahaarst -  siis need kõik on ainult tasulised. Aga minu palga pealt makstav sotsiaalmaks, kuhu see läheb?

Muidugi oleks mõnus elada ainult vaimses ruumis, ma tean.

·         * Plekktrummi ainetel

Both Sides, now

Vaatasin eile filmi Joni Mitchellist. Imeline naine!

Metsik

Loomulikult meeldis mulle see raamat.
Mõtlesin peategelase visadusele rattaga soojal maal mägistel teedel pressides ja see andis mullegi jõudu.
Seda raamatut soovitan, haarav lugemine. Aga tegelikult natuke ikka nagu naistekas ka.

Minu Horvaatia

See raamat sai ostetud reisiks valmistumisel. Pabervariant on juba otsas aga e-raamat meeldibki mulle rohkem selliseks ühekordseks lugemiseks.
Tore raamat, vahva lugu ja väga asjakohane lugemine ka sellele, kes tahab enne reisi riigi kohta rohkem teada: alates ajaloost ja lõpetades suveniiri soovitustega.
Ootan huviga päriskohtumist selle maaga.

Täna on kaduneljapäev

Vanast vabanemise rituaal: vabaneda vanadest kelladest, mis ei tööta või parandada need- vastasel juhul jääb aeg justkui seisma, takistab edasi liikumist ja uue ning parema ellu tulemist. 

Surnud lähedaste, sõprade jne isiklikud asjad ära anda heategevuseks või panna silma alt ära, nt mõnda kenasse kasti ja mälestustseremooniad teha vaid surnuaial või kirikus- vastasel juhul hoiate lahkunu energeetikat kinni, mis tegelikkuses ei ole hea ei teile ega lahkunule (on mõningad erandid).
Surnuaia inventar ja muud asjad jäägu surnuaeda- ära too sealt kunagi midagi enda koju- kaasa!
Iseenda ja mõtteviisi puhastamine läbi tule vee või maaelemendi, kuid kõige tähtsam on südameusk ja sellest tulenev tunne, sest just selles peitub võimsaim Vägi!
Nt duši all mõeldes, tunnetades või kujustades järgnevat (tuleelementi on väga hea teha ka jaanipäeval lõkke ääres, pannes eelnevalt vastavad kirjakesed taskusse ning seejärel heita need südamesoovi, tunde ja palvega lõkkesse): armas vesi, ma tänan, et hoiad, kaitsed ja armastad mind. Ma tänan, et võin puhastuda Sinu abil, puhtast allikast voolava kose all. Ma tänan, et mind toidad ja laed, mu armas, kalllis Algne Allikas!
Ma tänan Sind mu Emake Maa, et mind hoiad ja kaitsed ning turvatunnet mul pakud Sa. Sinu ürgne Vägi mind hellalt paitab ja aitab kanda ka kõige raskemaid koormaid, mida enesele olen maisesse ellu valinud ma ülima pehmuse ja kergusega, harmoonias kõigega mis on hea. Aamen! Aitäh, aitäh, aitäh!
Mu armas tuli, Sind palun ma- puhasta kõik mu meeled ja kehad ka, igal tasandil ja viisil. Vii kaasa kõik, mis mind ei teeni! Amen! Ma tänan, ma tänan, ma tänan! Aitäh, aitäh, aitäh! Ja nii see on, Mu Armas Mina Olen Kohalolek! Ma tänan!
Võib kasutada kahaneva kuu või täiskuu abi, kuid minu rituaalide puhul loeb enim enese uskumuse ja sisetunde Vägi. Amen! Ja nii se on! Namaste! Olen kaitstud, hoitud ja armastatud!

Allikas

Visuaaltragöödia Heliose kinos

Heliose kino ehk endine kino „Oktoober“, kus kunagi kooliajal sai nii palju istutud ja kohustuslikke filme nagu „Sõda ja rahu“ jt vaadatud.

Ootasin seda suveetendust terve suve. Tegelikult ei pidanud pettuma. Visuaalselt paneks etendusele hindeks lausa 5+. Väga meeldis lavakujundus, video ja heli, kostüümid, eriti Dorian Gray.

Aga nagu üks inimene ütles, et see on siis nüüd see must materjal, mida peaks tihendama hakkama, et väga head tükki saada.

Nii oligi. Lõpp vajus kahjuks üsna ära. See võib olla väga jube, kui kurat tuleb kord oma osa sisse nõudma. Oleks oodanud rohkem õudust, fortes finaali. Praegu jäid lava all puuris loiult visklevad mustad tondid ikkagi sinna puuri kinni, kuid oleks pidanud nad sealt välja laskma. Õnnelike oma eluga rahuolevate vanainimeste piltide näitamine ei olnud kuigi veenev.

Aga et lõpp ei kujuneks liiga mažoorseks siis kordan, et see on hea ja vaatamisväärne etendus.

Teised arvavad:
1
2

Roosi talu lambaresto

Värskeltavatud koht, kena ja maitsekas, õlut pakutakse õigetest klaasidest, lammas on imemaitsev, kokk Itaaliast! Tiramisu – mmmm. Kohv – hea. On olemas lastenurk väga ägedate lamba-mänguasjadega.

Kui just peab kritiseerima, siis teenindusele (v.a koha perenaine) võiks soovida rohkem särtsu ja julgust, kuid see ehk tuleb aja jooksul. Soovitan külastada seda kohta kui Saaremaale juhtute. Saate ühtlasi osta endale lambanahkse kasuka või kasvõi soojad sussid, kui paari tuhat eurot käepärast just pole.

Lady Almina ja tegelik Downton Abbey

Pean samuti ütlema, et hakkasin seda raamatut lugema justkui „juhuslikult“. Ja sattusin selle lummusesse, tõesti väga huvitav lugemine. Esimene maailmasõda tundub praegu tagasi vaadates kuidagi ohutu, inimlik ja suhteliselt kultuurne kui nii võib öelda, kuid seda raamatut lugenuna minu arvamus muutus. Samuti olin pisut üllatatud brittide patriootlikkusest ja ohverdusvõimest ja mitte ainult kõrgklassi moraalist ei käi siin jutt. See tundub nii suursugune, eriti tänapäeva maailma võtmes.

Väga põnev oli ka lugeda väljakaevamistest Egiptuses, kuidas tollal said seda kõik huvilised. Peaasi, et sul on piisavalt finantse ja seda juba Alminal oli. Tema juba teadis, mida rahaga teha, oma lossist ja Londoni majast tegi ta näiteks sõja ajal haigla.

Ja just nagu tellitult, hakkas ka ETV sel suvel kordama Downton Abbey vanu seeriaid. Ma olin seda seriaali siiani vältinud, sest olen nagunii juba mitme briti seriaali lõa otsas, aga nüüd hakkasin vaatama ja ei kahetse. Kuigi see seriaal erineb raamatust palju. Aga on siiski filmitud sellessamas majas.

Väga huvitavat infot  ja ajaloolisi pilte leiate veel sellest blogist.

Ilmar Trull. Rohimine*

Miks suvel peenraid rohime?

Sest rohida neid tohime.

Tohime ja võime.

Meil sedasorti võime on sünnist kaasa antud.

Miks suvel peenraid rohime?

Sest rohida neid tohime.

Tohime ja peame, sest talvel ju kõik hea me heal meelel ära sõime.

See on nüüd maha kantud.

Ühtlasi teen ettepaneku, et see lulla peaks olema pagulastele eesti keele õpetamisel kohustuslik. Et kui nad aru saavad, suudavad soravalt esitada ja seletada seda luuletust, siis on eksam tehtud.

*Trulli lulla tänasest Ekspressist

Jalgrattaga Vormsil

Vormsi on jalgrattamatkaja paradiis. Uuele praamile saamine läks täiesti hästi, kuigi meil polnud ei pileteid netist ette ostetud ega midagi. Lihtsalt jätsime auto sadamasse ja läksime ratastega üle, kusjuures rattad on tasuta! Osta saab vaid edasitagasi pileteid, ilmselt kardavad, et muidu jäämegi sinna paradiisi :–)
Igatahes on saar parajalt väike, et kahe päevaga kõik kohad läbi sõita. Teed on moodsalt asfalti kängitsetud, leidub siiski ka kruusateid ja mere äärde viivad vanad munakiviteed, mis peaksid ka ekstreemsemale matkahullule rahuldust pakkuma. Kõige keerulisem oli sõita Förby ja Bussby vahel, seal oli vana tee nii võssa kasvanud, et kohati olematu. See on, kui anda teed erakätesse ja keelata seal liiklemine, siis nad kaovad lihtsalt ära. Majaasemed on kohati ka kadunud, ainult sirelid ja kivivundamendid reedavad, kus elati. Rootslasi oli enne äraminekut üle kahe tuhande inimese, nüüd on vaid paar-kolmsada elanikku. Saar on suhteliselt metsistunud, endisi karjamaid reedavad vaid lagedad väljad, lambaid ja heinategu nägime vaid paaris kohas. Nõuka aja lõpus olevat olnud veel meierei (seal kus on praegu kõrts Krog 14), Vormsil olevat tehtud väga head võid.

Üks koht, mida kindlasti külastada, on Saxby tuletorn. Selle praegune peremees on kunagise majakavahi pojapoeg, on seda kohta hoole ja armastusega pidanud, igasugu kraami vaatamiseks välja pannud, ronis ka meiega üles torni ja seletas vahetpidamata. Ta peab ka mesilasi, parajasti olid peamiseks korjetaimeks merekapsaõied, imetore mu meelest! Mesilasi peetakse Vormsil palju ja see on tore, minu teadmist mööda pole seal ka mesilaste haigusi niipalju, kui mandril.

Öömajaga meil vedas, olime suhteliselt ehku peale selle kinni pannud netist, õnneks pettuma ei pidanud. Äge perenaine ja oma-kanade munadest hommikuomlett. Kanapidamist märkas saarel rõõmustavalt palju.
Mis puutub kõrtsi, siis seda testisime põgusalt ja hinne on keskmine. Krog 14 pretendeerib ikka millelegi enamale, kui tavaline kõrts, nii hindades kui toiduvalikus. Toit oli hea, kuid ei midagi erilist. Aga igatahes soovitame. Kõrts on oma nime saanud sellest, et kunagi ammu tuli saarele rootsi pastor, kes märkas, et saarel on mustus, tahumatus, ei ühtegi palvemaja, aga 13 kõrtsi. Kui see pastor seal lõpetas - tal olevat mingid pahandused olnud - ja saarelt lahkus, oli seal 13 palvemaja ja ei ühtegi kõrtsi. Nüüd siis tehti neljateistkümnes kõrts. Hetkel on olemas kirik ja palvemaja.

 Diby's oli jaanituli, meil vedas, saime rahvarõivas naiste tantsu näha.
Soovitan külastada ka Rälby tuulikut.
Minge Vormsile!

Jumalik puudutus

Alma Whittaker sünnib uue sajandi alguses keset täiuslikku Philadelphia talve. Tema isa Henry on jultunud ja karismaatiline taimetundja, kes on ajanud kokku tohutu varanduse hoolimata tagasihoidlikust algusest, mil ta näppas Sir Joseph Banksi Kew’ botaanikaaiast taimi ning seilas laevapoisina kapten Cooki laeval Resolution. Alma auväärsest hollandi perekonnast pärit range ema teadmised botaanikast ei jää alla ühelegi mehele.
Peagi leiab iseseisev ja teadmisjanuline Alma oma koha taimede ja teaduse maailmas. Aga kui põhjalik sammalde uurimine viib Alma aina sügavamale evolutsiooni saladuste juurde, tõmbab mees, keda ta armastama hakkab, teda hoopis teise suunda. 

See on väga hea raamat. Raamat naisest, tarkusest, teadusajaloost, ellujäämisest ja armastusest. Pettumisest ja õnnest.

Lugesin suure kaasaelamisega, tõestin hoidsin pöialt Almale, et tal hästi läheks. Aga selles mõttes ei läinud, nagu ta vist ise oleks soovinud. Elu lõpul võis ta siiski arvata, et tal on õnnelik ja tal on olnud hea elu. Raamatu elegantne lõpp meeldis mulle ka, et see polnud lahendatud nii sirgjooneliselt – surma saabumisega. Tõesti soovitan seda raamatut.

Katkendid romaanist helis ja sõnas.

Värske õhk? (Ilmar Trulli luuletus)

Trulli lulla, ilmselt inspireeritud üleüldisest tõhustamise kampaaniast.

„Oo – kui värske õhk!“
Röögatas tõhk.
„Niimoodi seda küll jätta ei tohi!
Selle vastu mul leidub üks rohi.“
See rohi on tõhus.
Nüüd miskit on õhus.

Lõpetuse ingel

Hämar sügistuba,

üksinduse sammud, aken.

Kas midagi on

elus veel tegemata?

Täna ei valgenegi.

Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingel".

Polegi enam midagi öelda. Otsa sai. Ootan pikisilmi oma vaikuse­aega. Kui midagi ütlema ei pea. Küll see tuleb ka. Jäljetud päevad.

Tegevus toimub, nagu ma aru saan, Vilsandil. Omamoodi vaikuselaager, põgenemine retriiti, et kirjutada kunstist, aga tegelikult kirjutatatkse surmast, hääbumisest, sügisest, hilissügisest. See on üks kurb ja kaunis raamat. Võibolla veidi liiga lõplik. Tegelikult on ju palju sellest elust veel ees, autor aga kirjutab nagu vana vana mees juba. Et kõik on juba nähtud ja tehtud ... aga elu pakub veel üllatusi, ma loodan.

Mõnusalt humoorikad tähelepanekud sekka meditatiivsetele loodusvaatlustele:

Vaid tihased käisid maja akendele koputamas. Hiir jooksis üle põranda. Hiirtel on Eestis juba palju maju, pool maad on talvel nende päralt, kõik need metsa­tagused ja mereäärsed häärberid. Kassivabad. Ainult külmad. Vaesed hiired, kui palju nad neis majades külmetama peavad! Patjadest ja tekkidest endale pesi tegema. Ja nälgima.

Depressioonist. Ajal, kus rahvas tarvitab arstide suunamisel kurbusega võitlemiseks aina rohkem tablette.

Depressioon on kurbus, mis ei julge olla päris kurb. Seda ma ütlen. Kurvastusest on tänapäeval tehtud haigus, meditsiiniline juhtum. Selle vastu on rohud. Muidugi, kurvastav inimene pole teab mis ilus vaatepilt ja kasu on tast ka vähe. Parem võtku rohtu. Jah, võib-olla tõesti parem. Kust mina tean.

Mina tean vaid seda, et kurbusest tasub alati läbi minna. Aga see võib võtta aega. Isegi aasta. Võib-olla isegi mitu aastat. Kellel siis on aega nii kaua kurvastada? Ometi me elame ju kauem kui iial varem. Poolkurbadena. Lahutatud meelega. See on õudne. Aga selle vastu pole mingit rohtu. Aja vastu pole rohtu, rohud on ajatalumatuse vastu. Ometi on inimene ju kurb ja meeleheitel põhjusega. On õudne, et on leiutatud rohud elamise kurbuse äravõtmiseks. Elamise rõõmu. Pärast kõiki neid sõdasid, vabastamisi, pärast kogu seda kahekümnendat sajandit ja modernismi: tablett, mis kõige selle vastu tuimaks teeb. Tablett. Ülim saavutus. Just meie, kes me pole kõike seda kannatanud, kes me sündisime pärast kõiki neid koledusi – meie vajame selle vastu tabletti. Et toime tulla pärandiga. Selle vana laguneva kunagi kõige moodsamaks ehitatud majaga, kõik riiulid täis koltunud modernistlikke ideid. Ei ole niisugust taaskasutuskeskust, mis nad kõik vastu võtaks. Ja kui me kõik selle prügimäele saadaksime, siis kus ja millest me elaksime? Võtta tablett ja hingata juhmilt sisse seda vana tolmu.

On kahte sorti kurvameelset kunsti. Üks, mis läheb kurbusest läbi, sest ta ei saagi teisiti. Sest kui sa juba korra julged sinna sukelduda, siis tuled ikka ka pinnale. Kui sa just ei upu. Ja teine, mis ujub kurvastuse pinnal. See polegi tegelikult kunst, aga XX sajand leiutas ka sellise. Selles on jätkuvalt midagi väga moodsat. Omamoodi kangelaslik eitus.

Ja surmast, kuna tegu on lõpetuse ingliga:
Surmast on lihtne rääkida või mõelda. Sest alati on see teiste surm, isegi kui arvad, et mõtled oma surmale.
Kohad, kus kirjutatakse emast ja Helmi majast, on liigutavad.

Loe katkendit Tõnu Õnnepalu värskest teosest "Lõpetuseingel"

Ohtlik jaanipäev

Surfan ikka veel Tove Janssoni näituse ja elulooraamatu lainetel. Tänases Ekspressis oli viimasest ka arvustus.
See raamat on mu raamaturiiulil "alati olnud", tundub mulle. Aga raamatus on väljaandmise aastaks 1995.
Igatahes on hea seda üle lugeda.
Et oleks ikka meeles, et hatifnati-seemned tuleb külvata jaaniõhtul, soovitatavalt kusagile vastiku koduvana lähedusse. Siis palju nalja, pauku ja pisikesi välgukesi!
Muumitroll kõmpis läbi aia tagasi maja ette. Õhtu oli jahe ja pehme ning märjad õied lõhnasid tugevamini kui kunagi varem. Tema mamma istus trepil ning ootas. Ta hoidis midagi peos ja nägi rõõmus välja. "Kas sa oskad ära arvata, mis see on?" küsis ta.

Ramatšaraka hatha-jooga

Hatha-jooga on õpetus inimese füüsilisest heaolust,tervisest, jõust ja elujõust, mida vaadeldakse joogaõpetuse seisukohalt.

Lugesin läbi, olen üldiselt nõus kogu selle jutuga ja enamus harjutusi on mulle, u 20 aastase joogakogemusega inimesele, ka tuttavad. Hea on aga vahel neid asju meenutada ja üle mõelda.

Huvitav, kes on see autor Ramatšaraka, kes alustas joogaharjutustega juba ENSV-s elades, kus selliseid raamatuid ei tohtinud veel üldse levitada?

Raamat on erakordsel hästi toimetatud, ma ei leidnud mitte ainsatki kirjaviga! See on nii haruldane tänapäeval siin ja praegu.

F. Dostojevski "Vennad Karamazovid" Draamateatris

Käisin teisel etendusel, ehk siis esimesel pärast esietendust. Niipalju, kui ülikooliaegadest mäletan, kui ma seda teost lugeda püüdsin kuid oma pealiskaudsuse ja püsimatuse tõttu pooleli jätsin, on tegemist hiiglasliku saagaga. Huvi oli suur, eeskätt just et kuidas on võimalik mahutada see materjal ühte lavastusse, olgugi et kolm tundi ja kakskümmend viis minutit, ühe vaheajaga.

Tegelikult ei saagi jah. Tuleb ikkagi uurida wikipediat või võtta käsile päris-raamatud, sest need igavlevad mu kodusel raamaturiiulil täitsa ilmaasjata.

Samas ei saa öelda, et etendus oleks halb. Täiesti adekvaatne arvustus on ERR kultuuriportaalis, täpselt nii ongi, eriti mis puudutab kõrvaltegelaste rolle. Jah, Kark oli naljakas, aga oma tattipritsivas kõrgendatud tuuridega etteastes sobinuks see roll mõnda teise lavastusse. Kas äkki on viga selles, et Draamateatri näitlejatel ei ole piisavalt võimalust erinevaid rolle teha, kui sa näiteks mängid aastakümneid „Eesti matuses“, siis tahes tahtmata kujunevad teatud stambid. Muidu oli tore, et nägi laval „häid vanu Draama näitlejaid“, vabandust Merle Palmiste, kuid pole ammu teda näinud. Mait Jooritsa toomine Rakverest on hea mõte. Natukene värsket verd, head vanad näitlejaid, see on hea kombinatsioon.

Äkki see lavastus veel küpseb ja areneb, kui aega antakse. Kas meil on suures saalis piisavalt vaatajaid nii keerulisele teemale, selles on ju küsimus. 

Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne. 
(F. Dostojevski)

Andrus Kivirähk. Karneval ja kartulisalat

Tark padi ja õiglane tolmuimeja, hiir, kes soovis saadakuldkalaks, ning verivorst, kes unistas sõprusest piparkookidega, maias arvutija jubedad barbid, lendavad trussikud ja hambavalu käes vaevlev lohe – need onvaid mõned raamatu tegelased. 

Ja nagu ikka, lisavad Kivirähki juttudele väärtust Heiki Ernitsa lahedad pildid.

Ajal, kus lennukid kukuvad alla, lihasööja bakter möllab, putinid ja muud füürerid hulluvad, toimub optimeerimine, konsolideerumine ja lakkamatu restruktureerimine, põgenen lastekirjanduse kaitsvasse rüppe. Kivirähu uus lasteraamat olla mõtteline järg „Kaka ja kevadele“, kuid minu meelest on see lastepärane versioon raamatust „Pildikesi heade inimeste elust“. Loed igal õhtul peale uudiste vaatamist ja enne magamaminekut ühe jutu läbi, hakkab kuidagi rahulikum. Eriti mõnus oleks muidugi, kui keegi neid jutte ette loeks, näiteks Ülle Kaljuste, kellel nii vahvalt õnnestus „Kaka ja kevad“.

Väga võluv raamat, samas on raske öelda, mis mind seal õieti võlub. Lihtsalt.

Tove Jansson. Tee tööd ja armasta

Tove Jansson (1914–2001) on üks armastatumaid soomerootsi kunstnikke ja kirjanikke. Tema uue biograafia pealkiri põhineb Tove Janssoni eksliibrise tekstil. Töö ja armastus olid Tovele terve elu kõige tähtsamad. Ja just selles järjekorras. 

Tove elu ja kunst olid omavahel tihedalt põimunud. Ta kirjutas ja maalisomaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest: sõpradest, saartest,reisidest, ka isiklikest kogemustest. Tove Janssoni elutöö on hiiglaslik.Tegelikult peaks sellest rääkima mitmuses, sest ta tegi ära mitme inimese elutöö nii muinasjuttude looja, illustraatori, maalikunstniku, kirjaniku,lavastaja, dramaturgi, luuletaja, poliitiliste karikatuuride joonistaja kuikoomiksikunstnikuna.

Seda raamatut lugesin põhjalikult. Vahepeal lugesin ka veidi "Sabatähte" ja "Ohtlikku jaanipäeva", mis kodus leidusid. 

Kui ma eelmisel kevadel Ateneumi näitusel käisin, jäi mulje, et Tove elas sellist lõbusat teen-mis-tahan elu, aga elulugu, või siis selle kirjutaja on jätnud mulje, et kõhklusi, kahtlusi, eneses kahtlemist ja perfektsionismi oli küllaldaselt. Kuid kas pole neid iga inimese elus? Lihtsalt oleneb, mis nurga alt vaadata.

Loe veel.

Kuku

On 2013. aasta 8nda juuni varahommik. Oleme Lääne-VirumaalLahemaa Rahvuspargis, Muike järve kaldal. Päike paistab ning on tuulevaikne jasoe ilm. On kosta linnulaulu, vahel lendab mööda ka mõni putukas.

Ma ei tea, kuidas teiega, kuid mina kuulan üksi olles tihti loodushelide plaate (või viibin hoopis vaikuses, kuid see on juba teine teema). Plaati Kuku tahtsin kohe, kui sellest kuulsin, kuid sain alles paar kuud tagasi. Esimesest poest seda küsides ei saand müüja hoopiski aru, mida ma tahan, et kas te tahate raadiot või mida. Aga juba teises Rahva Raamatus oli palju targem teenindaja, tundub et temagi oli Kuku-fänn, naeratas vandeseltslaslikult ja viis mind õige riiuli juurde.
Plaadiümbrisega saab samuti lustida. Ilus, armas ja hea asi on CD.

Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga

Originaalis siis pealkiri “ Kirjaoskamatu, kes oskasarvutada“.

Jätkub „Saja-aastase“s tutvustatud hullumeelselt pöörane fantaasiamäng. Minule see stiil ja laad endiselt meeldib ja sobib.

Soovitan.

Hallo, see on päris

Twitteris on hakanud üha rohkem säutsekirjutama robotid. 140-tähelises sõnumiruumis on üpris lihtne programmeeridamasinat säutsutama, sest lauseehitus ei pea olema korrektne. Seda ei tee kainimesed. Kui sõnum ongi imelik või täiesti ajuvaba, siis just siin on peidusväluvägi. Nimelt võib arulagedas sõnumis olla täiesti adekvaatne mõte. Sedaainult selle lugeja jaoks, kes siis mõtlebki lühilausesse mõtte sisse. Nii võibmasina kirjutatud tekst tunduda just sellisena, mida paljud otsivad.

Eliisa, arvutiterapeut.

Minu Tenerife

”Minu Tenerife" on Mart Normeti kaasahaarav jutustus sellest, kuidas töönarkomaan otsustab koti kokku pakkida ja pooleks aastaks koos perega paradiisisaarele kolida.

Ma ei mäletagi praegu peast, mitu korda ma sellel saarel viibinud olen, aga raamatust leidsin ikkagi fakte Tenerife kohta, mida ma veel ei teadnud. Selles mõttes oli ka mõnus lugeda, et külastasin tuntud paiku mõttes uuesti ja uuesti. Ma olen pigem selline matkaja-tüüpi reisija ja siiagi sellest enne kirjutanud.

Soovitan raamatut ja soovitan Tenerifet ning teisigi Kanaari saari.