Aktuaalne kaamera

Teisipäev, 28. august 2012

Krümitor

„Krümitor 0671”
Karl Martin Sinijärv

Esimene e-lugeriga loetud luuleraamat. Väga mugav.

Eesti ilu välimääraja

«Eesti ilu välimääraja» - João Lopes Marquesi parimad palad.
Võrdleksin neid lugusid Vello Vikerkaare omadega. Ei teagi, kumb peale jääb.

Marquesi jutukesed on muidugi naine.24 suunitlusega. Ma muidu seda portaali ei loe. Raamatu lugesin läbi, igav ei olnud, midagi meelde ka ei jäänud. Lihtsalt aja veetmine.

Soomaa loomajutud

Edu Kuill

Selles raamatus on tõestisündinud humoorikad loomalood Soomaa kandist. Soomaa on metsik paik, kus püsielanikke on vaid sadakond. Karudel, huntidel, ilvestel, aga ka näiteks rästikutel on seal hea põli, segajaid ja häirijaid on vähe. Sama tunnet naudivad ka kohalikud elanikud. Nende kahe kogukonna kokkupuudetest ongi sündinud põnevad ja naljakad lood.

Raamatu autor Edu Kuill on töötanud Soomaa Rahvuspargi külastuskeskuses, pidanud turismitalu, olnud Kõpu vallavolikogu esimees ja kohaliku kooli õpetaja. Rahvapärimusi uurides avastas ta enda jaoks ka šamanistliku eluviisi.


Tore raamat. Loed igal õhtul ühe jutu ja selline tunne, et vanaisa on sulle muinasjuttu rääkinud. Rahustav.
Ja kui ilusad pildid, isegi e-lugerist mustvalgena vaadates. Imelised pildid.

Neljapäev, 23. august 2012

Geko hakkab filosofeerima

Võtsin e-lugerist eriti mõtlemata järgmise raamatu, algul tundus, et tegu on Ladina-Ameerika müstikaga, aga sisusse süüvides sain aru, et hoopis Aafrika. Aga Angola on ju endine Portugali koloonia.
Maagiline on see raamat igatahes.
Paar tsitaati märkisin enda jaoks ka üles, mis mulle meeldisid:

Lk 38. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kukkumist terve.

Lk 46. Diktatuuri ja demokraatia peamine vahe seisneb selles, et esimeses eksisteerib ainult üks tõde, see mille kehtestab võim, samal ajal kui vabades maades võib igalühel olla juhtunust oma versioon. Tõde, ütles ta, on paras soolapuhumine.

José Eduardo Agualusa – Minevike müüja (2011) artikkel Sirbis

Esmaspäev, 20. august 2012

Kolmas rass: pääsemine eestlaste abiga


Eestist pärit meremehed päästsid 1978. aastal Vahemerel kolme prantslase elu. Kolm noort prantslast - fotograaf Michel Bourdin, restauraator Didier Sardet ja laevakapten Michel Lardin - ning nende koer Dick üritasid 1978. aastal ületada Atlandi ookeani, purjetades Prantsusmaalt Neversist Brasiiliasse Rio de Janeirosse
Üpris hullumeenlne tegu ja ega nad Vahemerest kaugemale ei jõudnud, seal tabas neid meeletu torm, mis pisikese jahi purustas. Jumala abiga said nad välja lasta signaalraketi ja õnneks oli lähedal põhiliselt Eestist pärist meeskonnaga kaubalaev "Mohni", mis nad päästis. Koera ka. Väga südamlik lugu, prantslasliku huumoriga kirjutatud. Olin seda lugu Pealtnägijas muidugi näinud ja helge oli seda jälle üle lugeda.

Loe veel
Vaata
Pealtnägija

Head pahad poisid

Soopani jutustus “ Head pahad poisid ” räägib 17 aastase poisi Raini elust. Ta võtab sõbraga auto ja teeb avarii, mistõttu satub ta noortevanglasse. Teos räägib lähemalt karmidest vanglatingimustest, usaldusest ja sõprusest, reetmisest ning karmist enesekehtestamisest. Kõrvalloona jutustab raamat Silveri ja Jani elust.
Rain satub vanglasse ja tülinorimise käigus lööb ta kongikaaslasel peaga nina veriseks. Siis sai ta endale hüüdnimeks kivipea. Varsti jääb ta teisele kongikaaslasele võlgu ja see käsib tal enda eest arveid klaarida, kuid Rain võtab ette vale mehe. Ta lööb Karmiks kutsutud rivaalkongi ninamehe ühe hoobiga pikaks ajaks uimaseks. Selle eest makstakse talle raskelt kätte ja pekstakse mitmekesi pesuruumis läbi.
Rain saab sõbraks enda kongi ninamehega. Ühel hetkel tuleb kongi ninamehele teade, mis ta täiesti rivist välja lööb, et tema vanaema on suremas. Vanaema oli ainuke kallis asi siin maal tema jaoks.
Ühesõnaga - poiste raamat. Aga mulle üllatavalt ka parasjagu sentimentaalne. Tegelikult pole selles raamatus ühtegi paha poissi jah.

Pühapäev, 19. august 2012

Lennujaam

Vahelduseks võtsin käsile 1980-ndal aastal välja antud Arthur Hailey "Lennujaama". Seda ma olen kusagil 80-ndatel juba lugenud ka, aga nüüd soovitati üle lugeda (seoses Meadowoodi advokaadi-näitega). Ei kahetse, huvitav lugemine, ka nüüd - üle 30 a hiljem (kuigi ilma prillideta on seda väikest kirja silmapingutav lugeda 400 lk järjest). Ja mõelda vaid, kuidas selle ajaga on lennunduses kõik muutunud, alates isiklike asjade kontrollimisest kuni lennukis suitsetamiseni, tehnikast ja sidevahenditest muidugi rääkimata. Aga inimesed on ikka samasuguseks jäänud. Ikka on ühed, kes probleeme põhjustavad ja teised, kes neid lahendavad.

"On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et inimesed liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa," ütles Arnold Rüütel mõned aastad tagasi, kui ta veel president oli. Me võime küll selle üle naerda, aga tegelikult on see tõsi. Mina lendamist ei karda, vaid armastan, alustasin "teadlikku" tihedamat lendamist uuesti aastal 1986 (lapsepõlves imikueast saadik aga igal suvel) ja juba sellestki ajast alates on kohutavalt palju muutunud: kas te näiteks kujutate ette, et lennukis oli teatud tsoonides suitsetamine lubatud, sa said tellida koššertoitu, turvameetmete leebusest ma ei räägigi. Jah, tollal ümbritses lennureisijaid kordumatu hool ja austus - ikka sellepärast, et igaühele polnud lendamine kättesaadav.
Tänapäeval on lendamine tüütu, närvesööv ja põhiliselt negatiivseid emotsioone tekitav paratamatus. Seda peab taluma. Aga kui näiteks Tallinnast läheks rong Kesk-Euroopasse, siis mina valiks igal juhul rongi, sest lennusõit pole enam üldse ajavõit kõigi 2-tundi-varem lennujaamadesse laekumiste jmt jama tõttu.

Aga lennureisile võtke lugemiseks raamat "Lennujaam" igaljuhul kaasa. See on nii tohutult põnevalt kirjutatud, et jaamas passimine möödub märkamatult. Lennukis aga võib tekitada endale närvikõdi, kujutledes, mis tegelikult võiks toimuda. Ja siis te vaatate kindlasti tähelepanelikumalt järele ka selle, kus hapnikumask täpselt on.

Laupäev, 18. august 2012

Prangli

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et oleme juba pikemat aega tahtnud Pranglil ära käia, küll mõlkus mõttes talvise jääteega saare külastamine, küll muud variandid. Aga kui tuli uudis, et laev käib regulaarselt ja rattad saab ka kaasa võtta, siis valmis kindel plaan rattaga minna. On ju saar nii väike, 6,44 km2, et ratas on just paras. Saarel pole muidugi ühtegi asfaltteed, maastikuratta omanikud - keda rattaparki vaadates tundub Eestis olema enamus - saaksid teoreetiliselt lõpuks ometi oma ratta võlusid avastada. Meil oli üks linna- ja üks hübriidratas. Vahetevahel oli ikka sula liiv, nii et ratta seljast tuli maha tulla, aga see just tegigi asja huvitavaks.
Niisiis, laev "Vesta". Kui me juba nädalate kaupa broneerimissüsteemist nägime, et pileteid lihtsalt pole, tekkis plaan hommikul ehku-peale kohale minna ja kui tõesti laevale ei saa, lihtsalt Viimsi kandis päevakse ringi sõita.
Laekusime Leppneeme sadamasse umbes tund aega enne laeva väljumist (igaks juhuks, ei teadnud ju kuidas toimib hommikune linnaliiklus ja uued bussirajad), tõstsime rattad maha ja jälgisime kilupaadi hommikust saabumist sadamasse, kuidas kala kastidesse laaditi ja linna poole ära viidi, siis tulid kohalikud oma ämbritega noosi saama ja lõpuks kassid ja kajakad. Huvitav.
Laeva peal oli kohti küll.

Saar meenutas esmapilgul väga Naissaart: ainult et Naissaarel pole säilinud mingit asustust ja majad on maatasa tehtud, Pranglil aga elab aastaringselt umbes 100 inimest. Praegu. Eks enamus põgenes viimase sõja ajal siit hädaorust. Pranglilased on ilmselt rootslaste järeltulijad, nimedki on sellised rootsi-pärased, kuid eesti-moodi kirjutatud, surnuaial uurisime.
Aga esmalt suundusime Loo otsa poole, see suhteliselt inimtühi paik, viimasel ajal on siia küll uhkeid suvitusmaju kerkinud inimestele, kes hindavad ja suudavad kinni maksta privaatsust.
Käisime jalgsi ära neemel endise piirivalvetorni juures ja pöörasime otsa tagasi Idaotsa küla poole, esimese hooga sõitsime külast läbi Mölgi lautrile ja sealt piki rannikut läbi roostikuni jõudsime kirikuni.
Prangli Laurentsisuse kirik ja seda ümbritsev surnuaed. Vaatasime ja uurisime seal tükk aega. Kummaline tunne tekkis seal.
Külateed on kitsad ja looklevad, kiviaedadega palistatud. Käisime ära muuseumis ja loodusmuuseumis.
Loomulikult ka saare ainsas baaris "Must Luuk", ostsime sealt jäätist. Kuna oli juhuslikult esmaspäev, siis pood oli kinni.
Järgmiseks hakkasime otsima "Eestiranna" mälestusmärki. Saarel on palju paralleelseid ja metsa all looklevaid-ristuvaid teid, millest on raske otsustada, kas tegemist on peateega või kõrvalteega või kuhu ta võiks üldse viia. Suunavaid viitu eriti ei ole, nii et leidsime kõigepealt hoopis venelaste poolt allatulistatud lennuki rusud.
Aurulaeva "Eestirand" mälestusmärgi leidsime ka lõpuks. Lugesime läbi kurva loo selle rahumeelse auriku kurvast lõpust vene politrukkide käe all.
Viimase punktina otsisime üles gaasi puuraugu, mis siia nõuka-ajal tehti ja praegu täitsa kasutuseta seisab.
Seda otsisime kohe hoolega. Kahjuks polnud meil tikke kaasas, nii et ei saanud proovida, kas tõesti süttib leek sellest puuraugust. Hakkasime pettunult sadama poole tagasi sõitma, kui järsku rallis meie poole uljas jeep. Pidasime ta kinni ja välja veeres kolm jorssi, kes nägid välja täpselt nagu Mõhk ja Tölpa vennad, aga väga sõbralikud - surusid kätt ja küsisid, kuidas käsi käib. Järgmiseks küsiti, et kas meil viina on. No nad polnud pahased, et ei olnud. Meie jälle küsisime, et kas teil tikku on. Otsimise peale leiti autost tikutops kahe tikuga, mille saime hiljem neile ühe tiku võrra vähemaga tagastada - saar on ju väike.
Ühesõnaga - leek süttis kohe ja kustutada sai seda lihtsalt ära puhudes.
Võimas värk. Mul on tõsiselt hea meel, et saareelanikud meile selle lõbu võimaldasid, suur aitähh neile selle eest ja võtke teie tikud alati kaasa, kui saarele lähete.
Märkamatult oligi kell veerenud nelja peale ja oli aeg sadamasse sõita, et mitte laevast maha jääda.
Tore saar.

Kasulik lugemine ajakirjast Estraveller 3/2012.

Tiit Kändleri lugu Päevalehes.