Aktuaalne kaamera

Reede, 23. detsember 2011

Carl Axel Mothanderi „Rootsi kuninga valge laev”

Enam paremini ja põhjalikumalt kui siin ei saa sellest raamatust küll kirjutada.
Lugesin seda lennukis. Kõige mõjuvam osa oli Vinnitsa peatükk. Vaatasin ümberringi: rahulikult lendu nautivad (või siis taluvad – 6-tunnine lend ikka) inimesed, mina aga tundsin lausa füüsiliselt laibalõhna.
Väga mõjuv raamat. Pöördelistel aastatel elama sattunud inimese tähelepanekud.
Mothander on sümpaatse ellusuhtumisega ja tark inimene. Tema “good will” on väga õpetlik. „Tee, mis suudad, sellega, mis sul on, seal, kus sa oled!“

Esmaspäev, 5. detsember 2011

Normaalne on piisavalt hull

Petrone Prindi kirjastuse järjekordne väljaanne Minu Amsterdam pälvis minu tähelepanu, sest just hiljuti sai sealkandis käidud. Ja raamat ei valmistanud pettumust, sai teada palju seesugust, mida põgusal kohalolekul poleks ise arvata osanudki. Me just arutasime, et mis võiks olla hollandi rahvustoit ja ma arvasin huupi ning väga palju mööda ei pannudki.
Sobiv ajaviitelugemine sellele, kes soovib mõnusasti aega viita ja oma silmaringi laiendada, kohustuslik aga sellele, kel sinnakanti asja on.

Reede, 2. detsember 2011

Pühapäev, 20. november 2011

Pühapäev, 13. november 2011

Lugu poisist, ­keda kallistas ilus pastoriproua

Täitsa põnev lugemine. Eriti meeldis mulle raamatu alguse pool, lõpupoole oli kuidagi liig tõtlik sündmuste kirjeldamine. Sügava mulje jätsid peatükid, mis kirjeldasid praeguse Kopli pargi, endise surnuaia ajalugu. Lapsena sai tihti seal pargis mängimas ja kelgutamas käidud, ma teadsin küll, et seal kunagi surnuaed oli, aga seda rüüstamise lugu oli õudne lugeda. Jah, see park oli kogu aeg kaetud mingi õõvastava auraga. Pärastpoole hiilis seal juba niipalju liputajaid ja joodikuid, et vanemas lapseeas ei julgenud sealt enam läbi minnagi.
Raamat lõpeb keskkooli lõpetamise ja sellele järgneva Moskva-reisiga.
Valk on jätnud ruumi ka järgmistele raamatutele oma kirevast elust. Ootame huviga.

Rein Veidemanni arvustus Postimehes.

Reede, 11. november 2011

Tuld, masintõlge!

Kuhu on veel langeda, kui rahvustelevisoon laseb eetrisse saate, kus on tiitritesse tõlgitud nii (kirjutan mälu järgi) Ronald Reagan oli pehme loomuga, talle ei meeldinud inimesi maha lasta. Nancy pidi teema eest inimesi maha laskma.
Julgen siiski oletada, et jutt käis inimeste vallandamisest.
Aga kas selle tõlke on teinud inimene või masin?

Laupäev, 5. november 2011

Neid otsib miilits

"Teeme ära" prügikoristusest on aega mööda läinud täpselt nii palju, et enamus tol ajal risustatud teeääri on täpselt samas seisus, kui enne koristamist, ja isegi hullemad. Seda siis piirkonnas, kus mina ringi sõidan, pealinna külje all ja rohkete suvilarajoonide läheduses. Nii kui põhiteedest natuke eemale minna ja keerata kusagile metsavaheteele, siis on peaaegu kindel, et tee ääres kraavis on mingi ebameeldiv üllatus: ehitusmaterjalide jäägid, ehituspraht, rehvid, vana mööbel, telekad, külmkapid, pesumasinad ... isegi vanu mänguasju ja tühje ketšupipudeleid jm.
Mis on küll mõttes neil inimestel, kes sinna teede äärde oma prahti toovad? Miks nad oma vanu saapaid prügikasti ei pane? Kas nad tõesti arvavad, et ju "mingid lollid" (loe "Teeme ära" inimesed) selle sealt jälle ära viivad? Kas meie inimeste kultuurikiht on nii olematu, et neid pidurdavad prügi metsa vedamast vaid hiiglaslikud trahvid? Ja kõige painavam küsimus - KES need inimesed on? Kas need, kes igal hommikul ausate nägudega, roosad lipsud ees, oma uhkete jeepidega linnalähedastest uusrajoonidest citysse businessi tegema lähevad?

Kui mina oleks Jumal, siis avalikustaks nad, paneks nende näopildid valimisplakatite kombel teede äärde koos selgitavate kirjadega, internetti ja igale poole - isegi AKI kodulehele. Sunniks neid oma jäätmed ise ära viima ja lisaks veel mitu kilomeetrit teeääri puhastama ning suured trahvid nagunii.
Tähelepanu - teid jälgitakse!
Aamen.

Kolmapäev, 26. oktoober 2011

Eesti oma Idioot

Esimesed veerand tundi olin ikka täielikus vaimustuses. Mulle meeldis, kuidas eestlased Dostojevski kultusraamatu tegelasi mängivad, meeldis muusika (osales ka meeskoor “Kaevur”), filmimise koht Narva kirik. Rongistseen oli lihtsalt vapustavalt hea, sellele järgnes linnas ekslemise stseen - samas kirkus üles filmitud, seegi oli hea - prügikastist väljahüppav kass, leopardiga libu ja Mõškini kohtumine Jepantši kaaskonnaga. Aga altes Nastasja Filippovna sünnipäevast sain aru, et seegi eesti film on saanud kaasa peaaegu kõigile eesti filmidele pärandunud venimishaiguse. Ja üleüldse oli Nastasja Filippovna tegelaskuju natuke teistsugune, kui ma raamatut lugedes ette kujutasin: ta polnud piisavalt deemonlik.
Aga võibolla et see tundus mulle ainult.nii. Risto Kübara Mõškinist olin aga võlutud.

Ma saan aru, et koolilapsi viiakse seda filmi lausa klassikaupa vaatama. Igatahes võiks ikka enne lasta lapsed suureks kasvada, raamatu läbi lugeda ja siis saab ehk rohkem aru ka, mis toimub.
Ja loe seda arvamust ka.


Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne.
(F. Dostojevski)

Pühapäev, 23. oktoober 2011

"Teeme ära" nutitelefoniga

Täna tahaksin ma rääkida ühest toredast relvast, mis mulle ootamatult üleeile kingiti.
Nimelt sain kirja:
Saite selle kirja, sest olete olnud TeemeÄra 2008! prügikaardistajate nimekirjas. Pöördungi nüüd uuesti teie poole seoses selle-aastase prügi taas-kaardistamise aktsiooniga /---/ Kindlasti olete juba kõik kuulnud Let`s Do It! World nimelisest algatusest, mille eesmärk on järgmisel aastal prügist puhastada terve maailm. Selle jaoks on loodud ka maailma prügikaart, mida soovime nüüd Eesti-poolselt täita selliselt, et saaks võrrelda 2008. aasta kaardistusandmeid 2011. aasta kaardistusandmetega. Käisime juba uusi kaardistusrakendusi möödunud nädalavahetusel proovimas: kaardistamise üks eesmärk on ka testida uusi võimalusi ning selgitada välja võimalikud kitsaskohad, mõned neist juba avastasimegi. Kaardistatud valdade osas jõudsime meeldivale järeldusele, et võrreldes 2008. aastaga on olukord metsades tunduvalt parem: käisime läbi 2008. aastal kaardistatud prügikohti, millest suur enamus oli kenasti puhas.

Uued kaardistamisjuhendid (paraku küll inglisekeelsed) on leitavad siit

Leheküljelt leiab QR koodi, seda skaneerisin oma nutitelefoniga ja laadisin sealt oma telefoni Waste Mapping tarkvara.
Täna oma tavapärasel rattatiirul, märgates esimest prügihunnikut, tuli mul see relv meelde ja otsustasin proovida kas ja kuidas ta töötab. Siis ma ei olnud veel lugenud õpetust, avastasin ise ja see on tõesti ülilihtne. Telefonil peab olema sisse lülitatud GPS ja mobiilne nett, sisestad uue punkti ja telefon läheb ise pildistamise režiimi, pildistad prügi ära ja lisad kirjelduse ning saadad serverisse.
Kaardistasin sedasi oma teekonnal viis prügikohta ära.
See nutitelefoni rakendus on lihtsalt geniaalne. Sõidan väga palju rattaga. Varem ma frustreerusin iga kord, kui tee ääres prügi nägin, nüüd ma saan vähemalt midagi ära teha.
Kes ja millal selle prügi ära viib, see on juba hoopis teine jutt.
Aga eeldused selleks on olemas. Mina saan kaasa lüüa ja suur äitäh selle toreda asja ärategemise eest.


Meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.
Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab
.

Kolmapäev, 12. oktoober 2011

Jookse, Jänes!

Kui sul on julgust olla sina ise, siis maksavad teised inimesed sinu lõunasöögi eest.
Aga tasuta lõunaid teatavasti ju pole. Ja jänest sõita on ohtlik. Nii et lõplik hind võib kujuneda kopsakaks ja söök kibedaks. Ainult et sööja ei saa sellest esialgu aru. Vähemalt tetraloogia esimeses raamatuses. Mulle tundub.
Polegi päris kindel, kas ma selle tetraloogia kolme järgmist raamatut kunagi loen. Liig depressiivne. Mis mul “tänapäeva Ameerika” elust, seda enam, et tegu on viiekümnendatega ja siin kodukamaral on 21. sajandil taolisi mölaklikke pikk-kõrvu väga hästi siginenud.
Aga eestikeelne tõlge mind küll ei häirinud, kuigi siit-sealt blogidest ja foorumitest on jäänud mulje, et tegemist olla halva tõlkega. Ei, seda tõesti mitte.
Ja tegelikult hea raamat, Updike ikka oskab kirjutada.

Teisipäev, 11. oktoober 2011

Eestikeelne National Geographic

Kui see uudis ilmus, oli mul hea meel ja muidugi ostsin esimese numbri ning lugesin läbi. Tulemuseks on isegi väike pettumus. Põhiliselt just eesti keele tõttu. Kange ja tahumatu – nagu toortõlge. See pole ju eesti keel, vabandage.
Numbri pärl on kahtlemata lugu 30-ndate aastate Eestist ja mustvalged arhiivifotod. See oleks võibolla esimese eestikeelse ajakirja väljaandmise katsetuse minu jaoks päästnud, kuid andestamatu viga protsentide ja promillidega rikkus jälle kõik ära.
Ma isegi aiman, kuidas see viga võis tekkida: tõlkija ei leidnud klaviatuuril promilli sümbolit ja asendas selle protsendiga ning toimetaja seda ei märganud. Kuid see pole vabandus. See on tõeline prohmakas

Laupäev, 24. september 2011

Saul ERSO Reuss

Tundus, et sain osa millestki täiesti haruldasest.

Reedel 23. septembril kell 19 vahendab Klassikaraadio otseülekandes ERSO kontserdi. Kõlab Händeli oratoorium “Saul”.

Esinevad Katherine Manley (sopran), Joanne Lunn (sopran), Stephen Wallace (kontratenor), Andrew Tortise (tenor), David Wilson-Johnson (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigeerib Daniel Reuss.
Kavas on Georg Friedrich Händeli oratoorium “Saul”.

Barokiajastu geeniuse, muusikaloo olulisima oratooriumilooja Georg Friedrich Händeli “Saul” on oma süžeearengu, tegevusliinide, selgete tegevuspaikade ning kindla tausta ja saatusega tegelaskujude poolest väga ooperlik.
Teose aluseks on tekstid Vana Testamendi Saamueli raamatust, peategelasteks Iisraeli rahva kuningad Saul ja Taavet ning peamisteks teemadeks võimuvõitlus ja kadedus.

Solistid on maailmas tunnustatud Händeli-interpreedid helilooja kodumaalt Ühendkuningriigist, dirigendipuldis on sügisel neljandat hooaega EFK kunstilise juhi ja peadirigendina alustav Daniel Reuss. Ta on juhatanud paljusid nimekaid Euroopa muusikakollektiive ning pälvinud rohkelt tähelepanu oma Händeli interpretatsioonidega.


Ja üks asi veel, mis mind selle dirigendi juures väga võlus - nägin teda esimest korda - dirigeerimise viis. See oli niivõrd erinev sellest, kuidas tavaliselt dirigeeritakse. Väga huvitav dirigent.

Kolmapäev, 7. september 2011

Eestimaa elu draama

Sel ajal, kui kogu Eesti vaatas jalgpallimängu Eesti-Põhja-Iirimaa – ma rõhutan, et Põhja – vaatasin mina ära filmi “Surnuaiavahi tütar”.

Küllalt hästi võtab filmi olemuse kokku arvustus:

Raske on öelda, kes on filmi sihtgrupp. Kindlasti mitte lapsed, sest neile on see liiga keeruline, aeglane ja valdavalt mitte tegevuspõhine. Täiskasvanutele on see mõtlemapanev lugu tegelikkusest ja meie lastest, kes peavad kasvama inimesteks vaatamata sellele, et vanematel ei jagu oma eksistentsialistlike probleemide kõrvalt enam piisavalt energiat nende kasvatamiseks. Samas on see täiskasvanud vaataja jaoks liiga lihtsustatud mõttetasand.

Lihtsustatud küll ja arusaadav, et tegelikus elus on need asjad veel palju hullemad ja koledamad. Selles filmis oli ka palju helgust ja headust, need vanemad armastasid tegelikult oma lapsi. Ja see väike tegelane, see inglike!

Majakavahi tütar, surnuaiavahi tütar, murueide tütar, kelle tütar järgmiseks?

Pühapäev, 28. august 2011

Selle suve viimane suveteater

... oli Ring, nähtud Palmses. Palmse mõis mängukohana lisas ettevõtmisele kindlasti väärtust. Etendusest ma eriti palju ei lootnud ja täpselt selline ta ka oli. Tavaline jant. Maughami tekst on muidugi mitmekihiline, sealt annaks küll midagi aretada ... aga.




Laupäev, 20. august 2011

Kellele kallis kodulinn ja kellele mitte nii kallis ... parem oleks olnud, kui niisugust linna poleks üldse tekkinud

Kirjutan selle postituse meelega märgilisel päeval - 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest.
Tagapõhjaks veel niipalju, et ka mina kirjeldaja põlvkonnakaaslane, ainult et sellest teisest Eestist, siis küllap vist. Ja tüdruk. Hvostovi raamat on tõeline poiste raamat: siin räägitakse palju sõjast, relvadest ja kaklustest, sõjaväest, teemal "poisist sirgub noormees" piinlikke momente (neid kohti lugesin kohtlaselt muiates, sest mina küll oma klassivendade juures nii suuri meheks kasvamise raskusi ei märganud, kuid ma vist ei uurinud ka eriti, eks endagagi oli piisavalt tegemist). Kogu jutt on vürtsitatud kibeda alatooniga: elada tsoonis (väga oskuslikult on Sillamäe linna võrreldud tsooniga "Stalkerist") olla kogu aeg teistest erinev, eestlane venekeelses keskkonnas, lugemishuviline, kidakeelne, kiusamise ohver, astmaatik ... ja olla seejuures veel nii õhukese nahaga ja kõike nii sügavalt läbi elada. Tõesti, kohe kahju hakkas Hvostovist, kuigi ma isegi olen Marati dresse kandnud - aga ma pole sellest mingit eluaegset kompleksi saanud. Pigem oli lapsepõlv ja noorus minu jaoks siiski tore aeg, hoolimata sellest, et kulukaid ei olnud ja komsomoli pidi sunniviisiliselt astuma.
Jajaa, ja seda õudset artiklit genotsiidist, mis ilmus ajakirjas "Pioneer" lugesin minagi lapsena ja see oli tõesti täpselt sama jube, nagu Hvostov kirjeldab.

Kolmapäev, 17. august 2011

Esmaspäev, 1. august 2011

Aare Pilve Ramadaan

Lugesin seda raamatut, vaheldumisi teistega, alates selle aasta jaanuarist. Tekst, mis keerles nagu ojakene - vahepeal mitmesse harusse jagunedes - ja ikka peavoolu tagasi suubudes. Nime poolest vist reisikiri, aga sinna vahele pikitud unenägusid, mõtisklusi sõnade vormistikust, sündmusi minevikust ja maailma ajaloost ja üleüldse fakte, mida autor ise tähtsaks peab ja oma aspektist tõlgendab. Nii nagu iga inimene seda tegelikult enda jaoks teeb, aga tavaliselt ta ei viitsi seda üles kirjutada.
Vahepeal läks küll tekst minu jaoks liiga keeruliseks, näiteks lk 340:
Jah, muidugi, ega see polegi midagi erakordset, see iga inimelu immanentse tähenduslikkuse idee on ju üks õhtumaine kartesiaanlik konstruktsioon ... milline konstruktsioon!
Aga mulle meeldis tohutult konstruktsioon lk 353: Mul ei ole mingit muret. Kui lihtsalt on kokku võetud nirvaana-tunne. Ma olen seda lauset praegusel murerikkal ajal endale aina üle korranud.
Mis mulle selle raamatu juures veel meeldis: osad tekstid olid pööratud teistpidi st siis mitte nagu tavaliselt. Mu meelest see ongi õigem viis ja nii peaks kõik raamatud tehtud olema.
Soovitan lugeda.
Lisalugemist:
1.
2. Kui miski teinekord häirib, siis liigne tagantjärele raamatutarkus (reisikiri on valminud pika aja jooksu); kui oleksin olnud teose toimetaja, siis soovitanuks kärpida mõningaid entsüklopeedilisi ekskursse, mis teose vahetust õgvendavad.

Kolmapäev, 6. juuli 2011

Valged Daamid Haapsalu piiskopilinnuses

Andrus Kivirähu Valged daamid tundus suvelavastuse virrvarris õige valik ja nüüd võin öelda, et tasus tõesti kohalesõitmist. Mängukoht andis lavastusele palju juurde. Näidendist endast – tüüpiline Kivirähk: ikka huumorit ja satiiri, kusjuures olulised asjad räägitakse ära nalja vahel ja sees. Tegelikult oli täitsa sügav näidend, mõtlemapanev. Tore oli näha üle pika aja Katrin Saukast mängimas (lihtsalt ma pole sattunud teda tükk aega teatris nägema). Liis Haab sobis ka väga hästi osasse ja oli väga hea valik.
Kaks arvustust selle etenduse kohta, mis mulle tunduvad kõige õigemad:
1.
2.

Teisipäev, 21. juuni 2011

Eestlasena Londonis: kübar jalas, saabas peas

Hästi mõnusalt loetav raamat, vürtsitatud paraja huumoriga. Värskendav tuuleke kõikjalvõimutseva sarja "Minu KOHT" kõrval. Mitte et mul midagi selle sarja vastu oleks, eieiei. Aga "Eestlasena Londonis" on lihtsalt natuke teisiti üles ehitatud.

Laupäev, 28. mai 2011

Ma olen raamat

Viivi Luik, Hedi Rosma. Ma olen raamat Me räägime siin, nagu me teaks, kuidas asjad on ja nagu selle põhjal, mida me räägime, saaks meist midagi teada ja meie saladuse paljastada. Me ei tea, kuidas asjad. See, mida me siin ütleme, on meie tänane arvamus. Kuid me ei tea, mis meil veel elus kogeda tuleb ja kuidas see meie arvamust elu kohta muudab. Meie võimuses ei ole ise oma saladust paljastada, sest see ei ole võimalik ühelgi inimesel, ükskõik kui täpseid märkmeid ta ka ei teeks ja kui põhjalikke päevaraamatuid ka ei peaks. Sest alati on midagi veel. Midagi, mis jääb sõnade taha, on midagi, mida ei olegi võimalik ütelda. Elulooraamatudki ei näita ega paljasta mitte midagi. Ikkagi oli midagi veel. Teised teavad inimesest vaid seda, mida ta ise endast räägib. Keegi ei tea, mis teise elus TEGELIKULT toimub.

Selles raamatukujulises kahekõnes on kirjas ka, et mõte, mida oled kusagil mõelnud ja raamat, mida oled kusagil lugenud, jääb seotuks selle kohaga.
Lugesin seda raamatut lennukis. Lugesin, vahepeal mõtisklesin, vaatlesin inimesi. Selle raamatu läbilugemine läheb ruttu, kiiremini, kui kaks tundi lennusõitu. Mõju ja järelmõtlemine aga kestavad väga kaua.
Ilus raamat, hea raamat, tore et on tehtud selline raamat.

Kolmapäev, 11. mai 2011

Tahkuranna lamba unenägu

Pean tunnistama, et ma ei saa siiski mitte midagi aru algupärasest eesti dramaturgiast. Kõik on etendusest vaimustuses, ainult mina nihelen närviliselt ja muretsen kaotsiläinud aja pärast – väljas on ju kaunis kevad ja nii tore oleks puhkevate pungade all jalutada, selle asemel et istuda mustas saalis ja vaadata mingit imelikku uidu. Kusjuures näitlejatele ei ole midagi ette heita, ega õigupoolest lavastajalegi – või kui, siis ainult seda, et ta siukse tüki üldse lavastada võttis. Üksikud stseenid on lihtsalt võrratult mängitud, on huvitavaid leide ja võtteid (varjuteatri episood, nukk, jutustajad-kaksikud jt). Kuid kogu see pillerkaar tundub tohutu raiskamisena, sest mis on kogu selle asja mõte? Mingi saba ja sarvedeta unenäouid.
Tuletan siinkohal veel meelde Sven Grünbergi kord juba tsiteeritud mõtet Mis on loometöös kõige tähtsam?
Muidugi andekus ja töökus, kuid Euroopa kunstiruumis levinud hüüdlause «Kunst kunsti pärast» on lihtsalt totter. Palju olulisem on proovida mõista elu ja ümbritsevat võimalikult objektiivselt. Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.
Lapsena peab ego looma, et ellu jääda, hiljem tuleb terve elu selle egoga maadelda, sest iseenda egost jagusaamine on kõige suurem saavutus – kõik jamad tulevad oma teadvusest.

Laupäev, 30. aprill 2011

Karl Ristikivi: „Päevaraamat. 1957—1968”

Ma kirjutasin vist paar aastat tagasi juba, et loen Ristikivi päevikut. Igatahes ostsin selle kohe, kui see ilmus ja see ilmus 2008. Nüüdseks võin teatada, et see raske raamat on läbi loetud, kusjuures kohusetundlikult, mõnda päeva lugesin lausa kaks korda üle. Aeglaselt ja massohistlikult. Vahepeal tüütas see raamat mind niivõrd, et jätsin ta seisma ja lugesin muid asju.

Allpool toon ära rea linke, mis päeviku lugemise tagapõhja mu meelest avardavad. Kõige rohkem meeldib mulle Kivirähu arvustus, see tundub kõige täpsem.

Ristikivi päevad algavad murelikult ning lõpevad nukralt. Kõikjal näeb ta va­ritsemas ohtusid, iga väikseimgi oota­matus lööb ta rööpast välja, iga hetk on ta valmis hüüdma appi ju­ma­lat ja kinnitama, et enam ta vastu ei pea. Ta kannatab pealesunnitud pa­gu­laspõlve all, on pettunud Rootsis ja rootsl­astes, kuid nendib samas, et ega ta kodumaalgi õnnelikum olnud. Tu­levik näib talle tume, olevik on tröös­titu ja minevikust kerkivad silme ette pea­asjalikult valusad mälestused. Ter­vis on pidevalt vilets, töö haigekassas tõeline piin. Tilkuv veekraan ning kat­kine grammofon tekitavad piiritut ahas­tust. Üürikest meelelahutust paku­vad raadio, klassikalise muusika plaa­did ning kino, aga ka filmid on ena­masti viletsad. Romaane kirjutades on ta alati veendunud, et sündimas on te­ma halvim raamat, kuna pea on tühi ja stiil võimatult halb. Reisile minek te­kitab iga kord meeletut stressi, rei­silt naasmine hirmutab samuti. Sõpru on vähe ja üksindus suur.

Kui ma neid päevikuid loen, siis nagu ei usukski, et seesama inimene on kirjutanud ühe minu lemmikluuletuse:

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne


Selle kirjutas ta aastal 1972, tolleks ajaks oli päevikupidamine juba lõpetatud.

Kahjuks tundub päevikut lugedes, et kirjanik andub aina rohkem ja rohkem muretsemisele ja see pidev hädaldamine toodab kogu aeg häda juurde nagu ta isegi ütleb "iga mõte, mis tuleb ja läheb, jääb kuhugi alles", kuigi ta vast seda NII ei mõelnud.

Mitu korda mõtlesin lugemise ajal, et jätan selle pooleli. Aga tegelikult on see omamoodi veetlev raamat - massohisti rõõm.

Tuvastasin praegu, et alustasin selle raske lektüüriga aastal 2009 novembris ning olen seda ära märkinud 2009 detsembris, jaanuaris 2010, mais 2010.

Loe veel:
100 luulepärli: Sisaliku tee. Karl Ristikivi. Loeb Aarne Üksküla

Pagulase tragikoomiline elu

Janika Kronberg: Ristikivi lugemine peaks ülendama hinge

Ristikivi hiiobiraamat

Reede, 22. aprill 2011

Üsna maailma lõpus

Lugesin, mida selle etenduse kohta on arvatud ja kõige tõesem tundus see.
Selles etenduses räägiti väga palju.
Kuidagi kurb ja nukker tundus see kõik.
Mul on kartus pimeda suletud ruumi ees. Kui kõik tuled ära kustutakse. Klaustrofoobia on selle nimi vist.

Kolmapäev, 13. aprill 2011

Gaajatri mantra = Gayatri mantra



Om bhuur bhuva svaaha
Tat savitur varenjam
Bhargo Devasja dhiimahi
Dhjoo no na pratshodaajat

tát savitúr váreṇyaṃ
bhárgo devásya dhīmahi
dhíyo yó naḥ pracodáyāt


Maine ilm, peen ilm, taevane ilm. Sellel päikeselisel imekaunil säral jumalikul mediteerin, mõistmisvõimet palun

Lisalugemist

Pühapäev, 3. aprill 2011

Parunid, eestlased ja enamlased

Carl Mothander, Rootsi ohvitser ja ajakirjanik, kes abiellus Eestimaa baltlanna Benita von Wrangeliga saades seeläbi Tohisoo mõisa peremeheks, esitab harukordse kirjelduse baltisakslaste elust kahe sõja vahelises Eestis. Elust, mis oli kõrvalistele silmadele ligipääsmatu. Suurte ajalooliste sündmuste taustal kirjeldab autor baltlaste osa eestlaste ajaloos, baltisakslaste vastupanu- ja kohanemisvõimet, nende kokkukuuluvust, mida võib selgesti tähele panna tänapäevalgi.
Põnev lugemine, natuke teisest vaatenurgast sündmuste kirjeldus, kui enamus toda ajajärku kirjeldavad mälestused, mida mul on juhus olnud lugeda. Tundsin kõvasti baltisakslastele kaasa seda lugedes. Natuke kahtlane tundus kirjeldus, millisesse paradiisi sattusid baltlased, kui Hitler nad Eestimaalt ära kutsus - aga kindlasti võrreldes sellega, mis siiajääjatele osaks sai, siis see oligi paradiis.
Viimased kuud venelaste poolt okupeeritud Eestis oli nii süngelt kirjeldatud, nagu seda ennemloetud mälestustest üheski pole. Nad pääsesid ikka üle noatera.
Tohisoo mõis on muide ka praegu väga mõnus koht ja heas korras.
Hea auraga paik.

Pühapäev, 20. märts 2011

Igaüks otsigu ise tõde

Hindrek Meri "Tagasivaateid veerevast vagunist", Eesti Päevalehe kirjastuselt. Kahjuks pole selles väljaandes fotosid. Raamat on haarav, lugesin suurima huviga.
"Selles Venemaa piirkonnas ei peetud vähemalt tol ajal vajalikuks niisugust asutust nagu käimla ja igaüks pidi ihuhäda korral leidlikkust üles näitama. Hoovis oleks ju ruumi jätkunud, kuid seal peremehetsesid nälginud sead, kes olid ilmselt valmis koos minu essuga ka mind ennast nahka pistma.
Selle vältimiseks leiutasin oma mooduse: ronisin aia ülemisele latile, võtsin mõlema käega aiaposti ümbert kinni ja asusin asjale.
Sead olid kohemaid platsis, ajasid end vastu planku tagumistele jalgadele, avasid justkui krokodillid oma hambulised lõuad ega lasknud ühtki kübet mööda pudeneda. Tundsin iga kord õudset hirmu, justkui olnuks tegu tõeliste kiskjatega."

Ekspress on avaldanud sellest raamatust kohti, mis puudutasid jutustaja lapsepõlveaegu küüditatuna Venemaal. Väga värvikad pildikesed.
Ent ka ülejäänud ajad on sama huvitavad lugeda. Eesti on ju nii väike, tegelikult tunnevad kõik kõiki. Mulle oli eriti põnev lugeda, sest juhuslikult olen õppinud samas ülikoolis ja samas teaduskonnas - küll kolmkümmend aastat hiljem, kusjuures mõnedki õppejõud olid samad - ja suunatud pärast ülikooli tööle samasse majja, kus jutustaja veetis enamuse oma tööaastatest. Koolis aga käisin samas, kus autori tütar.

Meri on kirjutanud, et ta on alati elus püüdnud olla kohanduja, hakkama saaja, samas iseendaga vastuollu sattumata. Ses mõttes oli huvitav võrrelda äsjaloetud Lagle Pareki mälestustega.

Pühapäev, 6. märts 2011

Kohvik, kus on hea lugeda

Hea lugemiskohviku jaoks peavad olema täidetud järgmised tingimused:

Hea kohv
Mõnus interjöör ja mugavad toolid-lauad
Riiulitel võiksid olla mõned üldkasutatavad raamatud, hea kui oleks ka värsked lehed ja vaba wifi. Mõni inimene võib igatseda malet või reis-ümber-maailma-stiilis lauamänge
Muusika, mis poleks pealetükkiv
Rahulikud kaaskohvinautlejad
Delikaatne teenindus

Enamus neist tingimustest on täidetud Kadrioru kohvikus Gourmet Coffee. Kohv on seal tõesti hea ja mitmekesine, kohapeal röstitud ja seda saab kaasagi osta, kusjuures pakendi peal on isegi röstija nimi (muide, seda kohvi saab koju kaasa osta ka NOP poest). Ja ka teejoojaid ei diskrimineerita. Koogid on Komeedist, oma tuntud headuses.

Sisekujundus on mõnus, tugitoolid väga mugavad. Ruum on kenasti liigendatud, seltskonnad saavad end eraldatult tunda. Olemas lastenurk.

Värskeid lehti ei juhtunud märkama, samuti oli üllatus, et kõik wifid olid kinnised. Ehk oleks pidanud teenindaja käest parooli küsima?
Raamaturiiul aga vägagi huvitav. Seal oli küll vähe, ent väga valitud ja mõned ka pühendusega raamatud.

Seltskond ja muusikafoon olid sel päeval rahuldavad, kui testisime. Mulle meeldivad pigem rahulikud kohad, mis ei ole pilgeni külastajaid täis. Loodame, et see koht liiga popiks ei saa. Teeninduse kohta võiks samuti öelda, et rahuldav. Noormehed ei hiilanud erilise familiaarsusega, ega saanud ka mingi käpardlikkusega hakkama. Kohvid valmistati sõnaahtras õhkkonnas (ilmselt oli eelmisel päeval väsitav pidu), asjaliku oskuslikkusega.
Aga kohvid olid tõsiselt head.
Huvitav oleks sinna kohvikusse sattuda päeval, kui klaasseina taga parajasti kohvi röstitakse.

Asjakohaseid linke:
1.
2.

Pühapäev, 27. veebruar 2011

Mina ei tea, kust ma rõõmu võtan

Lagle Parek on inimene, kes sündis suurde sõtta, lapsena küüditati Siberisse ja 1984. uuesti - poliitvangina. Tal ei olnud võimalust saada kõrgharidust ega elada normaalset pereelu. Tema ema, kes oli nii palju läbi elanud, suri siis, kui Lagle oli poliitvang. Ja ometi, see kõik ei murra. Lagle Parek on omamoodi nagu Pipi Piksukk, kes sai alati hakkama ja ütles, et kõik on korras, kuni süda on soe ja lööb nagu vaja.
Raamatu viimane kolmandik, Eesti Komitee ja siseministri ajad, läheb nii tihedaks, et autor vist pole suutnud kõiki nüansse lahti kirjutada. Eks see ongi peaaegu võimatu, sest kogu aeg lihtsalt juhtus nii palju.
Imetlusväärne inimene ja hea, et ta oma mälestused kirja pani.
Kuigi palju on tal veel loodetavasti kirjutada ees.

Neljapäev, 24. veebruar 2011

Müügimehe surm Draamateatri väikses saalis viimast korda

Oli viimane etendus. Ega polegi midagi lisada viidatud lingile. Nipp on ju selles, kuipalju algtekst sind kõnetab, näidendis käsitletud temaatika on mulle õnneks siin elus kaugeks jäänud. Ehkki ma mõistan, et nii võib olla ja mõelda, kuid õnneks pole lähiringkonnas ette tulnud. Aga Mari Lille mängitud pereemast oli tõeliselt kahju. Aga nii need asjad siin elus käivad, rollid jagatakse kätte, küsimata, kas tahad olla müügimees, tema naine, Haapsalu lastekodu kasvataja või kasvandik, president, sõjamees, arst, haige või joodik. Igaüks peab oma lippu võimalikult kõrgel hoidma. Või siis loobuma.

Pühapäev, 13. veebruar 2011

Elsbet Pareki mälestused

Millegipärast on viimasel ajal sattunud minu lugemislauale aina elulooraamatud, nüüd siis Lagle Pareki ema, Elsbet Pareki oma - ja tütre oma on kohe järgmine.
Mulle jättis see raamat sügava mulje, lugesin ühe hingetõmbega. Alguses oli lihtsalt huvitav, eriti põhjalik ja seni nägematute fotodega varustatud, ajalooratta pöördudes aga läks aina süngemaks. Ma vahepeal lausa imestasin, kuidas autor nii kiretult nii kohutavaid sündmusi kirjeldab: mehe äraviimine, vene ja saksa okupatsioon, pommitamine - aga nüüd, olles natuke lugenud ka tütre mälestusi, saan aru, et tol ajal olid hoopis teised meeleolud (katkendid ema päevikust), raamatu kirjutamise ajaks aga oli ta juba leppinud. Oligi kaks võimalust: leppida või kibestuda.
Oh, olid alles ajad.
Ja kes teab, mis meidki veel ootab!
Igatahes oli Elsbet Parek kultuurihuviline inimene, kes huviga Pärnu muuseumis töötas, algul isegi täitsa palgata. Ta oli selle muuseumi hing ja looja ja püüdis igal ajal, ka Stalini ajal, muuseumi säilitada. Huvitav oli lugeda Koidula ümbermatmisest, retkedest Moskvasse ja Kihnusse. Vahepeal hakkas juba tunduma, et ka nõukogude ajal on võimalus elada.
Aga ei - raamat lõpeb 1949. a küüditamise kirjeldamisega. Perekond on rongis, Elsbet Parek oma perest eraldatud ja ei tea, mis edasi saab.
Lisalugemist.

Reede, 4. veebruar 2011

Matk Masca kanjonis*

Oli juba ammu kavas, kuid alles nüüd, kolmandal korral saart külastades, sai asi ka teoks.
Sõitsime rendiautoga Masca külla ning jätsime auto sinna. Natuke läks aega õige allamineku raja leidmisega, vihjeks ütlen, et valida tuleb parempoolne rada (kui vaadata suunaga mere poole). Üldiselt neid radu allapoole oli seal palju ja kohalikud ütlesid, et eks need kõik viivad mereni ning kindlasti neil oli õigus ka, aga see parempoolne on kõige lihtsam ja arvestades, et lõpupoole läheb nagunii keerulisemaks, siis soovitan valida just see rada. Ühtlasi helistasime laskumist alustades ja panime kinni kohad laevale, mis alt paadisillalt Los Gigantesesse sõidab. Telefoni lisan vajajatele: +34922861918. See oli õige tegu, sest laeval hoiti meile kohti, mõned matkajad pidid aga jääma paadisillale järgmist laeva ootama, sest ei mahtunud sellele.
Teele saatis meid Masca küla kass.
Matka algus oli lihtne ja kena. Vapustavad vaated ümberringi.
Varsti aga jõudsime kanjoni põhja ja algas ronimine piki orupõhja mere poole jooksvat mägijõge, mis oli üsna veerohke, sest just hiljuti olid olnud suured vihmad.


Esimene kolmandik.
Värskelt renoveeritud sild, netist oli enne lugeda, et vesi olla silla ära viinud.
Koopad kaljudes. Seal elasid omal ajal guantšid, sinna peitsid nad oma surnuid, piraadid varjasid seal aga aardeid. Kogu see tarkus pärineb Tripi foorumist.
Vahepeal tuli läbi vee minna ja mõned kivid olid üsna libedad, nii et matkasaapad oleks soovitatavad. Meil oli tehtud kõigile pilliroost matkakepid, mis kulusid marjaks ära. Üks saksa matkaja vaatas minu matkakeppi ja ütles, et ta tahab endale ka samasugust. Ei, ma ei võta seda sinult ära, ütles ta, vaid teen endale ise – ja suundus lähedalolevasse pillirootihnikusse.
Viimasel kolmandikul hakkas üha rohkem jugasid tulema.
See on minu hinnangul matka raskeim koht. Pildilt ehk ei adu, kuid tegemist on 2m kõrguse joa ja tammiga ning ühtegi varianti kõrvalt ronida pole.
Vaade üles - sealt me tulime.
Üldiselt oli rahvast allapoole laskumas päris palju. Mitte küll sellised massid, kui Samaaria kanjonis Kreetal, kuid siiski rohkem, kui ma ette kujutanud olin.
Allpool oli rahvast eriti tihedalt, sest sealne turnimine oli aeganõudvam. Viimase kolmandiku ajal kuulsime võimsat kärgatust – nagu oleks kahurist pauk lastud – ja kohe varsti algas helikopteri mürin. Kopter jäi hõljuma kusagile poole kanjoni peale. Hiljem kuulsime, et oli juhtunud õnnetus – kaljurahn oli alla kukkunud koos viie matkajaga, neid päästeti ükshaaval, sest kopterisse mahtus vaid üks abivajaja. Nägime kahte kopteritretti. Õudne lugu. Ei oska öelda, kes need matkajad olid, kuid kahtlustan, et tegu oli itaallastega. Nägime neid lärmakalt ja suhteliselt hoolimatult alla tormamas.

Sadam juba paistab! Kanjoni läbimiseks võiks arvestada 3–4 tundi.
Paadisild ja mahajääjad.
Hüvastijätt sadamaga, teele saatsid meid Vahemere kajakad.

Vaated laevast teel Los Gigantese sadamasse.
Los Gigantesest võtsime takso, 22€ Masca külla, kuhu olime auto jätnud.
Olime väsinud, kuid võidurõõmsad. Väga tore matk oli. Mulle tundus, et tehniliselt keerulisem ja metsikum kui Samaaria kanjon Kreetal, samas lühem.

Kes minna soovib, sõiks enne nõu küsida ka kohalikelt eestlastelt.
______________________________________________
* kuru parandatud üldsuse nõudmisel kanjoniks

Esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Mehed ei nuta: Ervin Abeli elulugu

Järjekordne elulooraamat, komponeeritud “elulugusid-nagu –Vändrast-saelaudu” stambi järgi. Küllaltki klatšimaiguline ja see stiil peaks hästi peale minema just Õhtulehe tüüplugejale või kübaradraama kommentaatoritele.
Küljendus: mõttetult toretsev ja raiskav. Lehekülje kujundus on kaootiline ja mõnigi kord läks mul meelest, et see on tegelikult kujundus ning hakkasin juba arvama, et mingid plekid on raamatus … Ja see hall trükikirja värv, hm!
Aga kui aega on, siis võiks ikkagi läbi lugeda. Seekordne portreteeritav kuulub igatahes meie filmi- ja estraadilukku.

Reede, 21. jaanuar 2011

Lavalised segadused

Niisiis: Võtame uuesti!
Ega ei olegi palju lisada Danzumehe ja Sirbi arvustustele, ehkki kõige täpsemalt vastas minu teatrijärgsetele tunnetele siiski selle nädala Ekspressi arvamus, mida siinkohal linkida ei saa, sest teda pole veel netis. Vahetult pärast etendust olin täitsa pettunud, aga nüüd hakkan siiski juba toibuma ja tundub, et etendus oli tegelikult ikkagi tore. Nalja sai muidugi kõvasti. Teises vaatuses istus meie taga pisike poiss (Sergo Varese asemele), kes naeris nii nakatavalt ja vastupandamatult.
No NO teater ikka oskab üllatada.

Ja mindki üllatati täna õhtul marketis, kui leidsin lindilt kassa poole jooksmas karbi sardiine, selliste nägudega nagu loodaks nad, et ma nende eest maksan. Kui ümberringi on segadus ja möll, siis pole midagi paremat kui üks hea vanamoodne taldrikutäis sardiine! Ilmselt isegi nende jaoks, kes muidu kala üldsegi ei söö.

Teisipäev, 18. jaanuar 2011

Kõik teed viivad Rooma

Mine võta kinni, on’s see nüüd elulooraamat, reisikiri, näitemäng või luule – aga üks sügav ja maagiline lugemine on see igal juhul. Soovitaks nautida igal õhtul ühe peatüki ja siis selle üle mõtelda, kindlasti on see aeglase lugemise raamat sarnaselt raamatule “Mister Fred”.

Kes teab, kuhu me tegelikult teel oleme. Aga kõik teed viivad Rooma. Mina ei ole Rooma jõudnud, olen vaid Veneetsias käinud ja seegi jättis kustumatu mulje.

Raamat on ka väliselt kaunis ja küljendus on selline, et teda on mõnus ja lihtne lugeda.

Lisalugemist Varraku raamatublogist, Sirbist ja imelik, imelik – ka Õhtulehest.

Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Algul Voldemar, siis Panso

Viimastel aastatel on tõeline Panso taasleidmise aeg, nii teatris, kui kirjanduses. Olen läbi lugenud Panso Päevaraamatud ja Naljaka inimese. Teatris ära vaadanud Voldemari ja nüüd siis ka Panso.
Läksin väikeste kõhklustega, sest ega ma mingi teatriloolane ole, et nii sügavuti ühe inimese elutöösse kaevuda. Aga ei pidanud jällegi pettuma. Hoogne, nutikas, improviseeriv, sügav tükk, väga hea stsenaarium, kus liigselt midagi ei seletatud, kuid kõik oli üks tervik. Lavakujundus napp, kuid piisav.
Selle etenduse saab Draamateatri "heade tükkide" riiulile paigutada.

Neljapäev, 6. jaanuar 2011

Polli päevikud

Lummav ja müstiline film, nauditav muusika. Soovitan. Väga.
Teiste arvamusi:
1.
2.
3.


Varbla vallas, Matsirannas, juulis 2009.

Kolmapäev, 5. jaanuar 2011


Teisipäev, 4. jaanuar 2011

Gertrude Steini autobiograafia

Raamatu nimi on tegelikult Alice B. Toklase autobiograafia.
Raamatu stiili kohta annab vihje lõik lk 244: GS ütleb et kuulates seda, millises rütmis Korv (puudel) vett lakub, olevat ta ära tundnud erinevuse lausete ja lõikude vahel, lõigud on emotsionaalsed ning laused ei ole.
Komadega on autoril muidugi eriline suhe, neid ta kasutab oma loogika kohaselt ja vähe.
Sisukokkuvõte on viimasel leheküljel: Ta hakkas mind õrritama ja rääkima et mina peaksin kirjutama oma autobiograafia /---/ Umbes poolteist kuud tagasi ütles GS, mulle paistab et sa seda autobiograafiat üldse kirjutama ei hakka. Tead mis ma teen. Ma kirjutan sinu eest.
Raamatut soovitan.

Laupäev, 1. jaanuar 2011

Flow

Kulgemine on seisund, mille puhul inimene on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks.
Just hiljuti rääkisin ühele sõbrale, et ma olen viimasel ajal mõelnud, kuidas ma ei oska enam raamatuid ja lugemist nautida, nagu kunagi. See tunne, kui sa olid laps ja mängisid. Praegu ei oska enam sedasi mängida. Ja lugemisega on sama.
Et võtad raamatu ja loed-loed-loed, oled raamatumaailmas ja sellega üks.
Tahaks rohkem seda tunnet kogeda, seda soovingi aastasse MMXI, eelkõige endale ja kõigile teistele ka - kes seda ise soovivad.
Lugemise aega.