Aktuaalne kaamera

Esmaspäev, 22. juuni 2015

Jalgrattaga Vormsil

Vormsi on jalgrattamatkaja paradiis. Uuele praamile saamine läks täiesti hästi, kuigi meil polnud ei pileteid netist ette ostetud ega midagi. Lihtsalt jätsime auto sadamasse ja läksime ratastega üle, kusjuures rattad on tasuta! Osta saab vaid edasitagasi pileteid, ilmselt kardavad, et muidu jäämegi sinna paradiisi :–)
Igatahes on saar parajalt väike, et kahe päevaga kõik kohad läbi sõita. Teed on moodsalt asfalti kängitsetud, leidub siiski ka kruusateid ja mere äärde viivad vanad munakiviteed, mis peaksid ka ekstreemsemale matkahullule rahuldust pakkuma. Kõige keerulisem oli sõita Förby ja Bussby vahel, seal oli vana tee nii võssa kasvanud, et kohati olematu. See on, kui anda teed erakätesse ja keelata seal liiklemine, siis nad kaovad lihtsalt ära. Majaasemed on kohati ka kadunud, ainult sirelid ja kivivundamendid reedavad, kus elati. Rootslasi oli enne äraminekut üle kahe tuhande inimese, nüüd on vaid paar-kolmsada elanikku. Saar on suhteliselt metsistunud, endisi karjamaid reedavad vaid lagedad väljad, lambaid ja heinategu nägime vaid paaris kohas. Nõuka aja lõpus olevat olnud veel meierei (seal kus on praegu kõrts Krog 14), Vormsil olevat tehtud väga head võid.
Üks koht, mida kindlasti külastada, on Saxby tuletorn. Selle praegune peremees on kunagise majakavahi pojapoeg, on seda kohta hoole ja armastusega pidanud, igasugu kraami vaatamiseks välja pannud, ronis ka meiega üles torni ja seletas vahetpidamata. Ta peab ka mesilasi, parajasti olid peamiseks korjetaimeks merekapsaõied, imetore mu meelest! Mesilasi peetakse Vormsil palju ja see on tore, minu teadmist mööda pole seal ka mesilaste haigusi niipalju, kui mandril.
Öömajaga meil vedas, olime suhteliselt ehku peale selle kinni pannud netist, õnneks pettuma ei pidanud. Äge perenaine ja oma-kanade munadest hommikuomlett. Kanapidamist märkas saarel rõõmustavalt palju.
Mis puutub kõrtsi, siis seda testisime põgusalt ja hinne on keskmine. Krog 14 pretendeerib ikka millelegi enamale, kui tavaline kõrts, nii hindades kui toiduvalikus. Toit oli hea, kuid ei midagi erilist. Aga igatahes soovitame. Kõrts on oma nime saanud sellest, et kunagi ammu tuli saarele rootsi pastor, kes märkas, et saarel on mustus, tahumatus, ei ühtegi palvemaja, aga 13 kõrtsi. Kui see pastor seal lõpetas - tal olevat mingid pahandused olnud - ja saarelt lahkus, oli seal 13 palvemaja ja ei ühtegi kõrtsi. Nüüd siis tehti neljateistkümnes kõrts. Hetkel on olemas kirik ja palvemaja.

 Diby's oli jaanituli, meil vedas, saime rahvarõivas naiste tantsu näha.
Soovitan külastada ka Rälby tuulikut.
Minge Vormsile!

Esmaspäev, 15. juuni 2015

Jumalik puudutus

Alma Whittaker sünnib uue sajandi alguses keset täiuslikku Philadelphia talve. Tema isa Henry on jultunud ja karismaatiline taimetundja, kes on ajanud kokku tohutu varanduse hoolimata tagasihoidlikust algusest, mil ta näppas Sir Joseph Banksi Kew’ botaanikaaiast taimi ning seilas laevapoisina kapten Cooki laeval Resolution. Alma auväärsest hollandi perekonnast pärit range ema teadmised botaanikast ei jää alla ühelegi mehele.
Peagi leiab iseseisev ja teadmisjanuline Alma oma koha taimede ja teaduse maailmas. Aga kui põhjalik sammalde uurimine viib Alma aina sügavamale evolutsiooni saladuste juurde, tõmbab mees, keda ta armastama hakkab, teda hoopis teise suunda. 
See on väga hea raamat. Raamat naisest, tarkusest, teadusajaloost, ellujäämisest ja armastusest. Pettumisest ja õnnest.
Lugesin suure kaasaelamisega, tõestin hoidsin pöialt Almale, et tal hästi läheks. Aga selles mõttes ei läinud, nagu ta vist ise oleks soovinud. Elu lõpul võis ta siiski arvata, et tal on õnnelik ja tal on olnud hea elu. Raamatu elegantne lõpp meeldis mulle ka, et see polnud lahendatud nii sirgjooneliselt – surma saabumisega. Tõesti soovitan seda raamatut.

Katkendid romaanist helis ja sõnas.