Aktuaalne kaamera

Pühapäev, 23. veebruar 2014

Totu kuul

Lapsepõlves, mäletan, meeldis mulle "Totu kuul" rohkem, kui esimene Totu raamat, sest ta oli põnevam. Milline fantaasia: Kuu sees on teine kuu, kaalutus, seiklused ...
Roiskuva kapitalistliku ühiskonna kujutamine, millest laps midagi aru ei saanud, pakkus nüüd üle lugedes muigamisainet. Lollide saar kujundina on väga hea. Isegi Kuu linnade nimed olid ameerikapärased, näit Fantomingo, Presston, San Parmo.
"Head miljonärid", kes kasvasid ümber, nagu Coifield ja "halvad" nagu Kalmare. Väga hea käsitlus on siin:
Kogu seltskond, kes kuulinnades, mille nimedki on tähelepanuväärsed: Los Paganos, Los Sigados, Panoptikum, Fantomingo jne, ringi askeldab, sarnaneb väga nende karikatuuridega, mida üleliidulised ajalehed Pravda ja Izvestija oma välispoliitika-kirjutiste illustreerimiseks avaldasid. Eesti lehtedes ma niisuguseid ei mäleta, igal juhul 1970-ndatel enam mitte. Kui pankur, siis teadagi hiigelpaks ja sigariga; kui vabrikant, siis musta silindri ning jalutuskepiga; kui lihtne inimene, siis kondibukett ja ilmtingimata jalavarjudes, mille ninad on irvakil. Samasugune kindlakskujunenud tüüpvälimus kehtis ka teiste kohta: politseinikud, kohtunikud, aferistid, kurjategijad (obligatoorselt päikeseprillidega!), teenijad, teenindajad jne. Loomulikult on kõik raha eest ostetav ja müüdav: ajakirjandus, kohus, politsei ja enesestmõistetavalt ka Suur Pulament ehk parlament, mis teeb täpselt seda, mida rahatuusad ütlevad. Lihtinimesel mingit sõnaõigust ei ole, teda ainult nööritakse igalt poolt. Ühesõnaga, lastepäraselt äraseletatud kapitalismi poliitilise ökonoomia kursus, lusikaotsaga ajaloolist materialismi lisaks.
Tore lugemine ikkagi.
Huvitav, kas raamatu ideoloogia on mind kuidagi alateadlikult mõjutanud ka? Praegu tundub küll, et pigem isegi vastupidi.

Kas teie teadsite, et Totu-lugusid on jätkanud Nossovi lapselaps? Ma igaksjuhuks jään vanade Totude juurde.

Pühapäev, 16. veebruar 2014

Minu Austraalia

Lobe lugemine neile, kes tahavad teada, mismoodi Austraalias on.

Luus

"Luus" on Peeter Sauteri 1997. aastal ilmunud arenguromaan, mis kajastab autori põlvkonnakaaslaste probleeme ja arusaamu.

Hea väljend – arenguromaan.
Eks ma ise nooruses olin raskelt vaimustunud Indigost. Ise ka ei tea, miks ma just Luusi ostsin seekord. Lugesin paarkümmend lehekülge, aga enam ei suutnud. 
See raamat jääb must lugemata.

Kolmapäev, 5. veebruar 2014