Aktuaalne kaamera

Esmaspäev, 30. november 2009

Imet oodates

Sattusin ka Pöffile, vaatama filmi Lourdes. Film oli hoolikalt valitud ja ma ei pidanud pettuma.
Pöffi kodulehelt sujuv sisukirjeldus:
LOURDES algab aeglaselt ja ametlikult ettekandjatega, kes kauge “Ave Maria” saatel katavad sööklalaudu. Palverändurid tulevad tasapisi sööma, mõned neist ratastoolides, saadetuna Malta ordu ohvitseridest ja vabatahtlikest. (Maarja pühamut külastab igal aastal 1,5 miljonit inimest, paljud neist on puudega ja peaaegu kõik ootavad imet.) Kuid ratastooli aheldatud, multiskleroosi põdev Christine (Sylvie Testud) on siin sellepärast, et “see on ainus viis kodust välja saada”, nagu ta noorele vabatahtlikule Mariale (Lea Seydoux) tunnistab. Mõlemale jääb silma noor Malta ordu ohvitser Kuno (Bruno Todeschini), ja neid kõiki märkab omakorda ebamaiselt range nunn Cecile (Elina Lowensohn). Režissöör Hausner kujutab nende Lourdes’ile lähenemist otsekohesel ja vaoshoitud moel. Mida edasi, seda enam hakkab film keskenduma imede ja usu teemadele. Hausner käsitleb keerulisi teemasid delikaatselt ja filmi läbib tänuväärselt kerge koomiline joon, mis on suuresti üldisele elamusele toeks. Lõpuks lahendatakse kõige ilmsemaid küsimusi – Mis on ime? Miks tema ja mitte mina? – ootamatult kõigi tegelaste keeruka tantsu abil. Osatäitmised, eesotsas Testud’ga, on head kuni väikeste kõrvalosadeni välja: kaks klatšimoori, preester, vabatahtlikud ja väike grupijuhtide vandeseltskond, kes koguneb igal õhtul, et mängida kaarte, juua veini ja Jeesuse üle nalja heita.

Film oli mitmekihiline ja mõtlemapanev. Kuna filmitud on n-ö tegelikes oludes, oli mõnevõrra masendav näha kogu seda palverändurite massi, suveniirimüüki, inimkätest läikima lihvitud koopaseinu ja meeleheitlikku lootust. Sest mitte midagi muud ju nendel inimestel pole. Preestrite jutt sellest, et isegi kui keha ei muutu, siis ravitakse inimese hinge, tundus pelga jutuna: aga mis tal muud öelda, et inimesele natukenegi meelerahu anda? Näiteks emale, kelle laps on väga haige.
Palverändurite grupis oli äärmuslikke uskujaid ja tõelisi silmakirjateenreid.
Juurdlemisväärseid kõrvalliine esindasid ka "abistav personal" ja nende omavahelised suhted ning suhted patsientidega. Noor, elu ahmiv ja uudishimulik Maria, kes ei teinud midagi halba, kuid oma elujõulisuses oli tõeliseks katsumuseks ratastoolis istuvale Christinele.
Ja äkki hakkaski tunduma, et on halastatud ja ime(d) on sündinud. Aga ei. Filmi lõpp oli kurb. Vähemalt minule. Ma oleks siiski tahtnud, et ... Nii raske on uskuda, kui imesid ei sünni.

Issand, aita, et ma püüaksin

rohkem lohutada, kui lohutust leida;
rohkem mõista, kui mõistmist leida;
rohkem armastada, kui armastust leida.
Sest kes annab, sellele antakse;
kes andestab, sellele andestatakse;
kes sureb, tõuseb üles igavesele elule.

Palve rahu eest (Püha Franciscus Assisist)

Ja lõpetuseks veidi ka õhkkonnast kinos. Olen äärmiselt harv kinoskäija. Tänapäeval. Kaneelikoore-nimelises kinos loomulikult esimest korda.
Sellel seansil tekkis täitsa tunne, et olen jälle sattunud TRÜ filmiklubisse. Popkorni ja kokakoolat keegi ei tarbinud, publik eristus tunduvalt Stalkeris ringikolavast massist, vähemalt see on hea. Naaber võttis jalast kummikud, et tunda end vabalt, mina pole vastu, peaasi, et keegi telefoniga ei räägi. Film hilines mõnevõrra ja kõik ootasid kannatlikult. Subtiitrid olid võimatult halvasti nähtavad ja kui oleks pidanud neid pidevalt lugema, poleks pilti jälgida suutnudki. Mehaanikute boks - või kuidas seda nimetadagi - kostis läbi, kas seinad ei peaks siiski olema helikindlad?
Üldisele korraldusele ja õhkkonnale saan siiski viiepallisüsteemis panna hinde kolm pika miinusega.
Tunnen puudust Sõpruse armsast kinosaalist.

Laupäev, 21. november 2009

Müstilised topeltmängurid

Sattusin Nukuteatrisse Mängureid nägema. Ehkki lavastuse sihtrühmana on nimetatud eelkõige noori ja nooremapoolseid täiskasvanuid, arvan ma et see tükk sobiks just juba teatud elukogemusega inimesele. Mis siis, et nukud.
Saalis oligi väga palju lapsi. Vaid esimesed kaks rida olid täiskasvanud, tagapool kõik lapsed. Kes on teatavasti lühemad ja ei pruugi hästi näha. Minu sellekohase muretsemise peale arvas meie taga istuv noorsand, et pole viga: me oleme läbinägelikud, me näeme teist läbi.
Väga nutikas algus ja tore sissejuhatus etendusele oligi sellega antud. Ahjaa, enne veel oli muidugi ka see vahva Gogoliga seotud näitus ja "muuseumitädi", nii et tasub natuke varem kohale minna.
Mulle meeldis. Väga visuaalne ja ekspressiivne tükk, sõna otseses mõttes - vaadata oli väga palju. Ja siis see müstilisuse ja "natuke õudne" tunne, slaavipärane lai joon muusikas ja detailides. Punased käed ja üldse - kaardimängu kujutamine.
Nii et minge, ka täiskasvanud, nukuteatrisse. Ja lugege enne ka seda.

Laupäev, 14. november 2009

Georg ETV-s

Vaatasin eile ära filmi Georg. Enne veel Ringvaatest intervjuud Garibaldiga ka.
Film meeldis mulle, kuigi paljusid liine oleks võinud süvendada ja otsad kokku viia, lihtsalt lihvida. Aga see selleks.
Teades, et see kõik on päriselt juhtunud (enamvähem), vaadates "meie omi häid" Eesti näitlejaid, k.a Renārs Kaupers, vahepeal arhiivikaadrid Tallinna taastamisest ... huvitav oli vaadata.
Ja siis see tänane jalutuskäik emaga ja vestlus temaga "nendest aegadest". Kuidas omal ajal "Veera Neelus laulis kahe Otsaga". Ja ema ju tundis Garibaldit ka, tööalaselt. Pidavat olema väga kena inimene. Mul ei ole mingit põhjust selles kahelda.

Kolmapäev, 4. november 2009

Ahoi, Ristirahvas!

Andrus Kivirähki raamat "Jumala lood". Nii jumalavallatu, et näiteks Apollo internetipoes seda (veel) polegi. Äkki nad ei taha Põtra pahandada? Ja Toomas Paulil oli ka just juubel, äkki nad ei taha teda kurvastada?
Raamatust loe lähemalt Postimehest. Minule, kui suurele jumala austajale, polnud raamatus midagi uut, kõik lood olen ma korralikult juba ilmumise päeval läbi lugenud. Aga tore oli niiviisi neid kuldsete kaante vahele kimpu köidetuna näha. Ja kaanekujundus on väga hea. Suurepärane jõulukink, ainult peab teadma, kellele kinkida.

Rahatuulutaja

Panen siia ausalt kirja kõik raamatud, mis minu lugemislaualt läbi on käinud. Ühtki ei jäta vahele, kuigi … mõistlik inimene võibolla jätaks, et endast paremat muljet tekitada. Vabanduseks võin vaid öelda, et mina seda raamatut ei ostnud ega näidanud ka kuidagi üles initsiatiivi selle saamiseks.
See raamat ei jäta peategelasest head muljet. Raske on aru saada, milleks oli üldse veel vaja seda kirjutada, kuigi öeldakse, et selleks, et inimesed teaksid, et Diana pole paha, vaid on lihtsalt rumal inimene. Võibolla kirjutati see raamat aga raha pärast, kuigi kirjutamisprotsess leidis aset Indias, mis pole ka just odav lõbu.
Raamatu algus on veel seeditav, räägitakse sõjast ja küüditamisest ning kahe juudipere loost. Igati silmaringi avardav lugemine. Ka lapsepõlve osa on helgemapoolsem. Edasi hakkab juba allamäge kiskuma, kusjuures läheb aina järsemalt. Raamatu lõppu on aga lausa raske lugeda. Sest inimesest on lihtsalt kahju.
Soovitus Dianale: kuigi vahel on raskem ütlemata jätta, proovi siiski. Vaikimise ja ütlematajätmise salapära tõstab su väärtust. Kuigi nüüd on vist juba liiga hilja. Mul on kahju ja ma vabandan.

Teisipäev, 3. november 2009

Postita viis linki ja kingi endale raamat!

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:


1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:

2) Justin Petrone intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”:



3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”


4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost:


5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: http://www.petroneprint.ee/

Reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa – http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo – http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

Esmaspäev, 2. november 2009

Transamerica

Vaatan äärmiselt vähe filme, üldse mitte ei laenuta dvd-sid ega videoid, ka kinos käin harva. Sestap jätab iga hea film mulle sügava jälje ja hea oli laupäeva õhtul Eesti Televisioonis näidatud Transamerica kahtlemata. Ei, see polnud kaugeltki komöödia, kuigi naerda sai. Naer läbi pisarate. Maailm pole õiglane ega ebaõiglane, ta lihtsalt on. Ja igaüks peab võitlema oma koha eest siin päikese all.

Pühapäev, 1. november 2009

Vääna mõis

Vääna mõis on üks minu lemmikmõisaid. Tundmatu itaalia arhitekti poolt loodud kompleks tundub imekaunis.
Vaatasin kodus, mis raamatuid meil Eesti mõisate kohta leidub. Kõige inforikkam tundub Valdo Prausti "Harjumaa mõisad", teised kaks:Ivar Saki Eesti mõisad ja Eestimaa mõisate teejuht sisaldavad enamvähem sama, põhifakte.
Nii et nende raamatute ostmise asemel soovitan kasutada mõisaportaali, kus on isegi rohkem andmeid.
Algselt ääristas katuse servi liivakivist skulptuuridega balustraad, mis ei pidanud aga siinsele kliimale vastu ning peatselt kõrvaldati. Mõned elemendid, mis balustraadi meenutavad, on aga siiani säilinud.
Mõis on keskmises korras. Harku vald on seda iseseisvusaastatel hallanud, midagi pole lastud ära laguneda, hetkelgi käib ruumides pisi-tasa remont. Üldmulje on aga siiski suhteliselt kulunud. Arusaadav.
Mõisas paikneb hetkel raamatukogu, internetipunkt ja lasteaed-algkool.
Pärast mõisade võõrandamist, alates 1920. on alati siin majas lastele haridust antud, õigupoolest oli juba Von Stackelbergi ajal tema edumeelne abikaasa see, kes kutsus rahva hulgast neli poissi koos oma lastega õppima ja andis neile enda kulul haridust, poistest kõigist tulid kooliõpetajad.
Mõisakooli ajaloo leiab siit.
Jah, siin leidub huvitavaid soppe ja detaile. Näiteks kui silmitseda tornikesi. Kuppelkatusega tornikeses käibki praegu remont.
Küll oleks tore sellises kohas töötada, kui seal remont tehtud on.
Huvitav, kas seal kummitab ka?

Tõlkes kaduma läinud

Kas teate, mis tähendab Vabadussambaga jahmerdava Tšehhi firma Sans Souci nimi tõlkes?
Vastus: ilma probleemideta, muretu.

Rein Raua Wend

Stiilne muinasjutt, ja mis peamine - hea lõpuga. Ma olin küll valmistunud raamatu lugemiseks, mis minu jaoks tähendab ikka kaalukast tekstist läbinärimist (võrdluseks - loen praegu ka Ristikivi päevaraamatut, mis pole üldse halb, muide, aga võtab aega), kuid tegu on ühe õhtu muinasjutuga. Ridade vahel ütlemata jäetu võib hiljem paaril õhtul läbi mõelda.
Väga elegantne raamat, palju pärleid. Näiteks:
Inimesed jagunevad. On neid, kes teevad teistele liiga ja on neid, kellele tehakse liiga; nende viimaste seas on osa selliseid, keda rünnata olekski justkui aus, sest neil on küllalt jõudu, et tagasi lüüa, ja siis on teisi, kes omas vastikuses lausa kutsuvad enda vastu astuma, sest nende tehtav halb pole midagi enamat kui suurt tasakaalu taastav kättemaks.
Rein Raud on vastanud küsimusele: kas maailm on ebaõiglane nii:
Maailm on selline, nagu ta on. Ma ise ütleksin, et raamat räägib pigem võitmise-kaotamise teljest. Üks kõrvaltegelane ütleb seal, et kõik need, kes tahavad tingimata võita, kaotavad alati. Tegelikult asi paraku nii lihtne ei ole.