Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 27. veebruar 2013

Portugali laevuke

See on veel kraadi võrra mürgisem elukas, kui eelmisel aastal kohatud ja lähemalt tutvust tehtud Pelagia Noctiluca.
Seekord leidsime portugali laevukesi viimasel päeval rannale uhutuna, õnneks mitte palju. Nendele, kes ei tea millega tegu, võib tunduda, et see on mingi plastmassist mänguasi. Eriti lapsed tuleb nendest helesinistest asjakestest rangelt eemal hoida. Isegi näpuga katsuda ei tohi!
Portugali laevuke võib olla surmavalt ohtlik. Pelagia Noctiluca on liigitatud keskmise ohtlikkusega meduusiks. Minule tekitas see pelagia kunagi sellise kõrvetushaava, mis veel kuid tunda andis.

Mürgised meduusid on viimasel ajal tõeliseks ohuks saanud. Nende rohkus tulenevat sellest, et kalad, kes neid söövad, on suures osas välja püütud ning ökoloogiline tasakaal rikutud. Kui tuul vastavast suunast puhub, võib mürgiseid meduuse randa sadade kaupa saabuda. Kui tegu on valvatava rannaga, tõmmatakse kohe üles spetsiaalne meduusi kujutisega lipp ja ujumine on keelatud.
Kui aga oled metsikus rannas ja näed rannale uhutud meduusi, siis ära parem vette mine. Vähemalt ilma maskita ja kalipsota.

Kohatud seekord Tenerifel.

Teisipäev, 26. veebruar 2013

Laupäev, 23. veebruar 2013

Matk Barranco del Infierno's

Barranco del Infierno tähendab maakeeli Kuradi kanjonit. See asub Tenerifel Adeje linna lähedal, looduskaitsealal. Ametlikku matkateed sinna ei ole st Hispaania riik ei võta vastutust, et tee on hooldatud ja ohutu. Tegelikult on tegemist täiesti hästi tähistatud, sildade ja viitadega varustatud korraliku matkarajaga. Lihtsalt kui midagi peaks juhtuma, siis tuleb ise hakkama saada, sest kanjon on nii sügav, et näiteks mobiililevi seal ei ole.
Edasi-tagasitee pikkuseks on 5,8 km ja hiljem pealinnast omandatud matkaraamatu järgi kulub selle läbimiseks 3 tundi. No meil kulus 4 tundi, vabanduseks võib öelda, et tegime küllaldaselt vaadete nautimise peatusi ja lisaks oli meil kambas kaks üle seitsmekümneaastast, kuid muidu igati tegusat matkajat.
Auto jätsime Adejesse, kiriku ette. Ronisime ülespoole kuni Otelo restoranini, kust 350 m pealt algaski hästi tähistatud matkarada.



Teel märkasime huvitavaid taimi, näiteks Canarina Canariensis, mida leidus just niiskemas raja osas, joale lähemal.


Raja kõrval jooksis vanaaegne veekanal, siit on Adeje linna elanikud juba aastasadu oma vett saanud.




Mesitarud kaljulõhangus. Meie kambas olnud mesinikud imestasid kõvasti, et kuidas ometi neid tarusid hooldada saab. Aga kuidagi tundub see ometi võimalik olevat.



Lilli, mida tolmeldada, nendel mesilastel juba jätkus.
Vetemäng raja lõpus. Kõrgus on 630 m. Selle tuvastasin ma raamatu abil,


sest nagu juuresolevalt pildilt näha, polnud selles Kuradijäärakus ei levi, ega võimalust GPS-l satelliitidega sidet saada.
Viimane tähistatud matkamärk.

Mingil hetkel tagasiteel saime sel rajal kogeda ka tõelist hirmu. Äkki algas suur kõmin ja mürin, aga aru ei saanud, kust see täpselt tuleb. Keha tundis paanilist hirmu, ei teadnud, kas põgeneda edasi või tagasi või hoopis end vastu maad litsuda. Tegelikult tardusime lihtsalt kohtadele. Kui suur mürin läbi, olime veel tükk aega väga vaiksed. See oli olnud kivilaviin. Jõudsime varsti ka kohale, kus kolm-neli umbes meetrise läbimõõduga kivi olid alla varisenud, oma teel suure hooga taimi lõhkudes. Varsti jõudsime järele ka tolmupilvele. Meil oli õnne, et laviin meist eemal toimus. Siin poleks ka kiiver vist aidanud.
Nii tehti meile kujundlikult selgeks, et selline retk võib ohtlik olla ja matkaraamatus soovitatud matkaapteegi kaasavõtmise üle ei tasu naerda. Kuigi ma ei kujuta ette, kas ja kes oleks seda apteeki kasutanud, kui tõepoolest ... ja levi ju ka seal pole.
Aga Jumal tänatud igatahes.
Oli elamusrikas matk.
Pärast võtsime veel Adejes Pollo a Mojod, aga mitte Otelos (mis on liiga turistiderikas), vaid Ramblal.

Teisipäev, 19. veebruar 2013

Kolmapäev, 13. veebruar 2013

Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud

Mõned on öelnud, et seekordne Raua raamat on mõnevõrra lihtsakoeline ja isegi pettumust valmistav. Minule see raamat meeldis. Ma tahan öelda, et see lihtsakoelisus võib olla petlik. Jah, mõnede olmeliste seikade kirjeldamine, näiteks veini-kohvikohvijoomised ja mis sinna kõrvale pakuti, on natuke hämmastavad. Sellega olen samuti nõus, et tegelikult ei saa sellist asja juhtuda st tegelikult ei saa inimesed nii elada, nagu nad seal Kaskedetagusel elasid, ühiskonnast sellisel määral eralduda.
Aga võibolla siiski saavad?
Mind see raamat puudutas, need teemad, mida seal kirjeldati.

Nii palju kui mina asjast aru saan, ütlevad religioonipsühholoogia asjatundjad sageli, et kalduvus usklikuks hakata on lihtsalt üks inimese joon, mis mõnedel esineb ja mõnedel mitte. Umbes nagu musikaalsus või matemaatikaanne. See on täielik jama. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud. Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele - mõnda lohutab, mõnele esitab õigeid küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval - , ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele varsti järgnevad teine ja kolmas. Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel.
/---/
Kui sul on kalduvus uskuda, siis ei pea usk olema tingimata jumalasse. Ent see viimane võib sind sinu enda olemusest hoolimata tabada siis, kui miski on su maailma alustalad tagasipöördumatult paigast nihutanud, nii et sa võtad hea meelega vastu teadmise kõrgemast võimust, kelle salapärane toimimine annab suuremale pildile tagasi tema loogika, elule sisu ja sihi. 
Aga siis oled sa juba ise viiruse kandja või nagu vampiir, kelle keegi teine on selliseks hammustanud. Ja nüüd hammustad ise teisi

Reid Raud kirjutab "jumal" väikese tähega.

Raamat on põnev, nagu kriminull. Kahjuks lõpus mingit selginemist siiski ei saabu. Lihtsalt sündmuste kirjeldus, vääramatu liikumine lõpu (siis surma) poole. Ka seda selginemist, kas lõpp on uue algus, ei tule.
Miks ikkagi nii läks, ei tea.

Läbiloetud raamatut riiulisse paigutades sattus mulle kätte Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Tema kirjutas kord nii: Hea, kui saaks elada oma elu  otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu /---/ hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest, sirutage ennast päikesele vastu  ...

Teisipäev, 5. veebruar 2013

Paula, sul on poisipea, kuis meeldid mul, sa vist ei tea ...

Hakkasin seda raamatut lugema seepärast, et 1. see oli käepärast ja 2. ma tahtsin tõesti teada, mis veetles neid 60 miljonit raamatu ostjat ja veelgi rohkemaid miljoneid lugejaid. Purustatud on isegi Harry Potteri müügirekordid.
Pidin end tõsiselt pingutama, et see raamat üldse läbi lugeda. Vahepeal tundus, et murdun ja jätan pooleli aga sõna oli ju antud. Ja kindel on, annan siin sõna, et raamatu järgesid st osasid 2 ja 3 ma kindlasti ei puutu. Mul on oma ajaga targematki peale hakata. Miks ma peaksin lugema mingit hägust ebareaalset väljamõeldist, mis on kõigele lisaks täielikult toimetama ja kirjavigadest kubisev? Kas ainult moe pärast? Tänan, ei. Ja teile ka ei soovita.
Näiteid:
 Lk 65 Mu süda on hakanud kiiremini lööma ja mu piklikaju on unustanud sünapseid töös hoida
 Lk 82. Portland kaob meie ees, kui suundume Ühendriikide õhuruumi, ehkki mu kõht jääb kindlalt Oregoni.
Lk 126. Naeratab mulle lahkelt täielikku megavati naeratust.
Lk 156. Autvõtmed! (isegi spellerit neil ei ole)
Lk. 157 Mu piklikajule tuleb lõpuks ta ülesanne meelde
Lk 309. Voosil (peab olema voodil)