Aktuaalne kaamera

Esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Mehed ei nuta: Ervin Abeli elulugu

Järjekordne elulooraamat, komponeeritud “elulugusid-nagu –Vändrast-saelaudu” stambi järgi. Küllaltki klatšimaiguline ja see stiil peaks hästi peale minema just Õhtulehe tüüplugejale või kübaradraama kommentaatoritele.
Küljendus: mõttetult toretsev ja raiskav. Lehekülje kujundus on kaootiline ja mõnigi kord läks mul meelest, et see on tegelikult kujundus ning hakkasin juba arvama, et mingid plekid on raamatus … Ja see hall trükikirja värv, hm!
Aga kui aega on, siis võiks ikkagi läbi lugeda. Seekordne portreteeritav kuulub igatahes meie filmi- ja estraadilukku.

Reede, 21. jaanuar 2011

Lavalised segadused

Niisiis: Võtame uuesti!
Ega ei olegi palju lisada Danzumehe ja Sirbi arvustustele, ehkki kõige täpsemalt vastas minu teatrijärgsetele tunnetele siiski selle nädala Ekspressi arvamus, mida siinkohal linkida ei saa, sest teda pole veel netis. Vahetult pärast etendust olin täitsa pettunud, aga nüüd hakkan siiski juba toibuma ja tundub, et etendus oli tegelikult ikkagi tore. Nalja sai muidugi kõvasti. Teises vaatuses istus meie taga pisike poiss (Sergo Varese asemele), kes naeris nii nakatavalt ja vastupandamatult.
No NO teater ikka oskab üllatada.

Ja mindki üllatati täna õhtul marketis, kui leidsin lindilt kassa poole jooksmas karbi sardiine, selliste nägudega nagu loodaks nad, et ma nende eest maksan. Kui ümberringi on segadus ja möll, siis pole midagi paremat kui üks hea vanamoodne taldrikutäis sardiine! Ilmselt isegi nende jaoks, kes muidu kala üldsegi ei söö.

Teisipäev, 18. jaanuar 2011

Kõik teed viivad Rooma

Mine võta kinni, on’s see nüüd elulooraamat, reisikiri, näitemäng või luule – aga üks sügav ja maagiline lugemine on see igal juhul. Soovitaks nautida igal õhtul ühe peatüki ja siis selle üle mõtelda, kindlasti on see aeglase lugemise raamat sarnaselt raamatule “Mister Fred”.

Kes teab, kuhu me tegelikult teel oleme. Aga kõik teed viivad Rooma. Mina ei ole Rooma jõudnud, olen vaid Veneetsias käinud ja seegi jättis kustumatu mulje.

Raamat on ka väliselt kaunis ja küljendus on selline, et teda on mõnus ja lihtne lugeda.

Lisalugemist Varraku raamatublogist, Sirbist ja imelik, imelik – ka Õhtulehest.

Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Algul Voldemar, siis Panso

Viimastel aastatel on tõeline Panso taasleidmise aeg, nii teatris, kui kirjanduses. Olen läbi lugenud Panso Päevaraamatud ja Naljaka inimese. Teatris ära vaadanud Voldemari ja nüüd siis ka Panso.
Läksin väikeste kõhklustega, sest ega ma mingi teatriloolane ole, et nii sügavuti ühe inimese elutöösse kaevuda. Aga ei pidanud jällegi pettuma. Hoogne, nutikas, improviseeriv, sügav tükk, väga hea stsenaarium, kus liigselt midagi ei seletatud, kuid kõik oli üks tervik. Lavakujundus napp, kuid piisav.
Selle etenduse saab Draamateatri "heade tükkide" riiulile paigutada.

Neljapäev, 6. jaanuar 2011

Polli päevikud

Lummav ja müstiline film, nauditav muusika. Soovitan. Väga.
Teiste arvamusi:
1.
2.
3.


Varbla vallas, Matsirannas, juulis 2009.

Kolmapäev, 5. jaanuar 2011


Teisipäev, 4. jaanuar 2011

Gertrude Steini autobiograafia

Raamatu nimi on tegelikult Alice B. Toklase autobiograafia.
Raamatu stiili kohta annab vihje lõik lk 244: GS ütleb et kuulates seda, millises rütmis Korv (puudel) vett lakub, olevat ta ära tundnud erinevuse lausete ja lõikude vahel, lõigud on emotsionaalsed ning laused ei ole.
Komadega on autoril muidugi eriline suhe, neid ta kasutab oma loogika kohaselt ja vähe.
Sisukokkuvõte on viimasel leheküljel: Ta hakkas mind õrritama ja rääkima et mina peaksin kirjutama oma autobiograafia /---/ Umbes poolteist kuud tagasi ütles GS, mulle paistab et sa seda autobiograafiat üldse kirjutama ei hakka. Tead mis ma teen. Ma kirjutan sinu eest.
Raamatut soovitan.

Laupäev, 1. jaanuar 2011

Flow

Kulgemine on seisund, mille puhul inimene on oma tegevusest nii haaratud, et kõik ümbritsev muutub tähtsusetuks.
Just hiljuti rääkisin ühele sõbrale, et ma olen viimasel ajal mõelnud, kuidas ma ei oska enam raamatuid ja lugemist nautida, nagu kunagi. See tunne, kui sa olid laps ja mängisid. Praegu ei oska enam sedasi mängida. Ja lugemisega on sama.
Et võtad raamatu ja loed-loed-loed, oled raamatumaailmas ja sellega üks.
Tahaks rohkem seda tunnet kogeda, seda soovingi aastasse MMXI, eelkõige endale ja kõigile teistele ka - kes seda ise soovivad.
Lugemise aega.