Aktuaalne kaamera

Laupäev, 18. detsember 2010

PLANET Z

Mahavoki kontsert Galaktikad Kumus. Vaat see on minu muusika, nii tundsin ma jälle ja juba esimesest hetkest. Sedasorti instrumentaalmuusika lihtsalt istub mulle ja eriti huvitav on jälgida, KUIDAS seda tehakse. Meil olid väga head kohad ka. Ja võimenduse kohta pole sel korral ka midagi kurta. Muidu ma tavaliselt natuke ägan ülikõva muusika käes, aga seekord mind ei häirinud.
Aitäh, head inimesed, kes te kõik sel külmal talveõhtul sinna musta saali kogunesite.
Ja plaadi ostsin muidugi ka, ostke teiegi. Hea eestimaine asi.
Lemmiklood sellelt plaadilt on Planet Z, Meridiaanid ja Tsunami. Ja üldse - kõik lood.

Laupäev, 11. detsember 2010

Kalev Kesküla viimsed korraldused

Minu usk on ikka olnud see, et inimene ei tohiks teisele kurja teha. See peab olema nii inimeste, mitte jumala pärast. Ma ei arva, et usklikud inimesed oleksid mingil moel paremad inimesed, kui uskmatud JA VASTUPIDI. Ma arvan, et mu ootamatu minek on mu suhtes ülekohtune, aga ma ei kavatse selles mingil moel jumalat süüdistada.
Kesküla kirjutab "jumal" väikese tähega.
Kurb ja õudne on lugeda nekroloogi, mis on kirjutatud iseendale. Nii raske on sellega leppida. Inimene, kes tõesti armastas elu ja oskas seda nautida, inimene keda armastati nii palju.

Esmaspäev, 6. detsember 2010

Vassiljev ja Bubõr

... ta tegid sinna.
Et siis selline näidend, kirjutatud Draamateatri maja sajanda sünniaastapäeva puhul. Kivirähk on Kivirähk on Kivirähk. Ilmselt pole see tema kirkaim näidend, kuid halb ta ka pole. Esimene vaatus tundus kuidagi venivat, teine hakkas juba nagu minema. Millised koloriitsed kujud ja koomikuandega näitlejad!
Arvan, et see tükk on just omal kohal ja omas ajas. Vaevalt, et teda ka 50 a pärast mängitakse, kuid mine tea ...

Kriisid

Kui elu voolab nagu vett täis jõgi lagendikul, rahulikult, ilma suurte laineteta, siis kriise ei ole. Kui aga tekivad mingid takistused, pidurdused, siis tekivad pinged, vahel isegi seisak. Kaasaegne globaalne kriis räägib sellest, et ühiskonda on kogunenud palju mitmesuguseid probleeme, mis tuleb ületada keerulise kirurgilise vahelesegamise teel.
Elus on palju erinevaid kriise, need toimuvad regulaarselt: isiksuse kriis, kriis peresuhetes, kriis ettevõtluses, kriis ühiskonna arengus, kriis riikide suhetes, finantskriis, majanduslik kriis, sotsiaalne kriis jne. Selles raamatus püütakse jõuda kõikide kriiside algpõhjusteni ning mõista, et ükski kriis ei teki iseenesest, vaid on kindlasti seotud teiste kriisidega. Kriisi teemat uurides ei lahenda me ainult oma isiklikke ülesandeid – me tegutseme alati mastaapselt, isegi kui me seda ei tunneta. Kriisi teemat tuleb võtta kui isiksuse mastaapsuse ja mõtte globaalsuse õppetundi; tuleb jõuda arusaamisele, et inimene on see, kes vastutab kõige eest, mis Maa peal toimub.

Põhimõtteliselt ma olen Nekrassoviga nõus. Ei pea ilmtingimata kulgema kriisist kriisi, areng võiks toimuda rahulikult, võibolla isegi igavalt. Kahjuks me oleme kõik seotud, sestap ei saa ükski inimene kriisideta läbi. Mulle meeldib, et autor rõhutab iga inimese enda vastutust, ega müstifitseeri liigselt jumalat. Religioosne fanatism, ekstremism ja selle äärmuslik väljendus - terrorism - kõigi nende juured on religioosses eksimuses, mille kohaselt inimene on "jumala laps", "jumala ori".
Tõeline vaimsus väljendub õnnelikus elus, sügavas armastuses (teiste inimeste vastu) ja kõrges teadlikkuses. Iga inimene valib ise oma tee: kas õnnelik elu ilma kriisideta või igapäevased kannatused kuni järgmise kriisini.
Tegelikult ma olen seda alateadlikult alati teadnud, isegi neil enesepiinamise hetkedel.

Neljapäev, 2. detsember 2010

19. sajandi Wikileaks

Ibsen on tõeline klassika. Kuidas ta ometi oskas aastal 1884 sellise näidendi kirjutada,mis ka hetkel on nii aktuaalne? Näiteks kui võtta Wikileaks. Ei, ma olen (pigem) saladuste poolt. Ei saa kõigiga kõigest kõneleda, pole mõtet raisakotkana liha luudelt maha kiskuda. Sest kunagi ei tea, mis ajendil keegi tegelikult võib tegutseda. Igaühes võib peituda annus perverti, väljaelamata paineid, miks ta seda kõike ometi teeb? See ei sa ju ometi olla mingi abstraktse tõe ja õiguse jaluleseadmiseks. Sest iga tõde võib kaasa tuua katastroofi ilmsüütutele kõrvalseisjatele. Selles lavastuses mängis Tõnu Oja oma osa suurepäraselt välja, tõeline pervert.
Väga mõtlemapanev näidend ja hea lavastus ka. Klassika tänapäevases kuues.
Kahjuks oli see nüüd viimane etendus. Esietendus oli 2007. a, tegelikult oleks võinud veel kavas hoida.

Mida annab meile see, kui saame teada, et üks suursaadik, kes pidupäevakõnes kiidab asukohamaad, kritiseerib salajases memos sama riigi peaministrit? Kas see on „tõe jaluleseadmine”? Silmakirjalikkuse päevavalgele tirimine? Või viitab see lihtsalt sellele, et suursaadik tuleb oma tööga kenasti toime ja oskab igas olukorras sobivalt käituda?
Dokumendid, mis on ühe jaoks mõttetu kribukrabu ja teise jaoks närvekõditav kõmu või põhjus itsitamiseks, võivad samal ajal mürgitada kellegi kolmanda ja neljanda suhted.

Ja mitte ainult suhteid mürgitada ...

Hingele pai

Tore, et inimesed avastavad joogamaailma, tahavad oma hinge eest hoolt kanda, ennast arendada ja oma elust mõnu tunda. Kuigi keegi selle raamatu ostab ja see tema maailma paremaks muudab, on väga hea. Ja ma juba teangi inimesi, kes seda on teinud.
Kindlasti on ka autor saanud selle raamatu koostamisest palju head. Näha on, kuidas noor inimene areneb.
Mulle kui "vanale kalale" tundusid paljud (enamus) asjad juba tuttavad ja rajad läbikäidud, kuid mis sellest.
Lihtsalt et olen oma elutsüklis niipalju autorist ees, et ei suuda enam põhitõdede avastamise kutsikavaimustust jagada. Tänulik olen ikka.

Esmaspäev, 22. november 2010

Abi ei ole kaugel

Remondinipp. Oodake ära, kuni mõnel teie pereliikmel tuleb juubel. Mida suurem juubel, seda parem. Kastke juubilar värvi sisse ja hakake teda õhku loopima. (Veel parem, kui oleks kaksikud-juubilarid, siis saaks kahte erinevat värvi kasutada, minu lisandus). Juba 35ndast juubelist piisab, et teie elutoa lagi saaks kordumatu ja fantaasiarikka mustri. Samuti tuletab uus lagi juubilarile alati meeldivalt möödunud sündmust meelde.

Laupäev, 20. november 2010

Rebecca Kontus ja Tomtomm trio

Kas teie teadsite NO99 Jazziklubist? Mina üldse ei teadnud, enne kui head inimesed sinna kutsusid. Igati meeldiv ja hubane, mitte nii mainstream-koht.
Tõsiselt virtuoossed muusikud ja särav solist. Huvitav oli neid jälgida nii lähedalt, sest "endine Supiteatri saal" on ju nii pisike. Seekord said seal kokku lisaks tavapärastele tudengitest kaasaelajatele ka erakonnaüritusel osalejate vastupidavam osa, moodustades toidu nimega "poliitilised broilerid jatsumaigulises dipikastmes rohke veiniga". Päris huvitav oli kogu seda etendust jälgida.
Jazziklubi tuleb kindlasti edaspidigi külastada.
Õnneks pole see ka ülemõistuse kallis, 70 kr, tudengitele 50 kr, ja siit saab veel allahindlust.

Neljapäev, 18. november 2010

Tundidepikkune tants iseendaga

millest sa südames juba ammu tüdinud oled, kuid mida sa ikka veel ära lõpetada ei julge..
Kui uudis raamatu ilmumisest tuli, siis mõtlesin kohe, et selle ma endale ostan. Sest "Eesti maja" meeldis mulle ju omal ajal väga. Kivi oskab sõnu seada sel erilisel eneseiroonilis-kurblik viisil, mis mulle hästi istub.
Pärast läbilugemist olen ma nõutu ja segaduses. Mis see nüüd oli ja miks see oli. Kui üks inimene on siin elus otsustanud olla kurb, siis vahet pole, mis kandjal: messengeris, skypes, e-mailiga, iPad-s, kus veel ... see tohutu võõrandumine teeb kurvaksoleku kuidagi eriliselt kergeks. Olemise talumatu kergus. Sest oma kurbuse leiad sa alati üles. Kuid küsimus on, kas sa pead selle tingimata üles korjama ja terve elu kaasas tassima.
"Päris" elu on aga kusagil mujal. See on näiteks selles lõigus:
Mis iganes sind õnnelikuks teeb. Mina ei tea ju, mis sind õnnelikuks teeb. Aga ma lihtsalt tahan, et sa teaks, et mina tahan sulle alati parimat. Ja et mina olen su sõber kuni elu lõpuni.
Ei ole loomulikult kirjutatud, kumma elu.

Tegelikult, ei saagi soovida, et mina, lihtne inimene, kõigest aru saaks, kuigi ma olen loomu poolest ju kaastundlik ja näiteks see artikkel liigutas mind kunagi väga. Aga lõputu soigumine teeb mind kärsituks. Ma ise lähtun oma tegemistes pigem põhimõttest, et parem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
Aga ei - lõpulehekülgedel tundub, et isiklik autodafee jätkub.
Mulle pole autodafeed kunagi meeldinud ja sõnaseadmisoskus seda sel korral ei korva. Kuid palun mitte unustada, et see pole isiklik, see on ilu kirjandus, see raamat, ma mõtlen.

Neljapäev, 11. november 2010

Emma Elisabet Oinas elik Elo Tuglas

Päevaraamat, esimene osa. Nagu juba varem seletatud, alustasin Elo Tuglase päevaraamatute lugemist hilisemast. Esimene päevaraamat on tõepoolest teise meeleoluga, andes edasi katkeid kultuuritegelaste seltskonnaelust maailmasõjaeelses Tartus, reisidest, sekka mõned isiklikumad killud – kuidagi kergem lugemine. Vähemalt algusaastad. Kirjandus- ja teatriringkondade klatš hakkab kohati isegi ära tüütama, samas - sellistest pisiasjadest ju elu koosnebki. Naljakaid juhtumisi kirjanik Lutsuga oli tore lugeda. Kirjandus- ja kultuuriloolasele on see raamat kindlasti veel eriti huvitav. Väga isiklikest seikadest eriti ei räägita, vaid minnakse neist jaheda ülevoolavusega mööda. Küll pole vaikitud seigast, et Elo Tuglas tõmbas miskipärast ligi üleloomulikult palju naissoost austajaid ja oli kohati nende jälitamismaaniaga lausa hädaski.
Üllatav oli poliitika käsitlemine ja see, kuidas edumeelne kirjanikkond polnud rahul riigi juhtimise ja stagneerumisega. Ka mitte vapslusega. Haritlased on alati ja igal pool kriitilised.
Viimastel aastatel on olnud mahti kirjutada ainult tõeliselt raputavatest sündmustest: nagu Tammsaare surm ja sõjapurustused Tartus. Aasta 1941 sissekanded - niipalju kui neid üldse on - on väga kurvad.
Päevik lõpeb sõnadega: Keegi ei tea, milliseks kujuneb homne päev. Kuid igatahes tuleb ka seda päeva edasi elada ...

Esmaspäev, 1. november 2010

Ma palun andeks, ma võtsin rohtu (Augustikuu)

Vana hea teatri austajaile üks maitsev amps. Üle pika aja sai nautida paljude lemmiknäitlejate koosmängu, tulid meelde vanad “head ajad” Draamateatris, millegipärast isegi Salme Reek. Ita Ever – uskumatu, ta on juba 79 aastane – hakkab millegipärast mulle aina enam Salme Reeki meenutama, muutudes aina väiksemaks, hallimaks ja käbedamaks. Üle aegade ometi üks hea võimalus Ita Everile. Ta tegi seda mõnuga, muutudes iga hetkega laval ikka koledamaks, mustad ringid silmade ümber aina suuremaks …
Selle etenduse kohta on juba palju head kirjutatud ja ma olen eriti Danzumehega väga nõus, polegi nagu rohkem midagi lisada. Võibolla vaid seda, et minu jaoks oli näidendi peakangelane siiski Ülle Kaljuste, tema mäng oli kuidagi eriti “karm”, äkki tema enda elu keerdkäikude pärast või mis.

Kogu see lugu oli siiski väga sünge. Mõned ütlevad, et igas peres on oma must lammas, kuid ma arvan, et siiski mitte kõigis ja mitte nii must. Ja mis võiks olla selle loo moraal, mida me võiksime sedastada, olles ära vaadanud selle kurbusest tiheda tüki kolm tundi ühe vaheajaga? Inimesed- olge head, palun olge. Seda karmust, ebaõiglust, egoismi, mida põlvkondade kaupa kätte maksta ja edasi keerutada, jätkub vist tõesti igas peres. Aga astugem sellest ringist välja. Mitte nii, nagu seda tegi Lawrence, lahkudes elust inglise kombel. Vaid nii, nagu seda tegi indiaaninaine, kuigi meile ei öelda näidendis, mis olid tema motiivid.
Kas alati on motiive vajagi?

Etendus lõpus jäi vana, vähist puretud ja tablettidest muserdatud vanainimene üksi nutma ja oma lähedaste järgi halama. Keegi tütardest ei tulnud tema juurde. Ta oli üksi oma pimendatud, kurjust täis majas, mille ta ise oli endale loonud. Tuli ainult teenija, kes võttis ta tasakesi sülle ja lohutas. Vähemalt üks valguskiir.

Eestis on tuhandeid lolle

Kahjuks. Isegi lisatoole tuli panna.
Lollide vahel loositakse välja sülearvuteid ja fotoaparaate.

Teisipäev, 26. oktoober 2010

Milleks see?

Ma ei ole eriti aru saanud, miks avaldatakse paberlehtedes blogitekste, säutse jmt (see, kas ka autoritelt luba küsitakse, on veel eri teema). Tänases Postimehes on kontekstist väljakistud katke Memokraadi blogist, mis jätab tema suhtumisest Oivalise Ajakirjanduse preemiasse hoopis vale ettekujutuse

Neljapäev, 21. oktoober 2010

Täname, et meile helistasite, palun jääge ooterežiimile

Käisin teatris:
Mononäidendi on tõlkinud Kaisa Kaer, lavastaja on Priit Pedajas. Mängib Taavi Teplenkov. Sam töötab lagunevas poolkeldrikorruse ruumis, kus miski ei viita ülakorrusel asuvale trendikale luksusrestoranile. Ometi on just Sam see, kes kitsas ubrikus oma kümne telefoniga laua taga istudes reserveerib laudu suurlinna koorekihile. Väljapressimine, valed, meelitused, ähvardused, solvangud - kõike seda kuuleb ta ühe oma tavalise hullumeelse tööpäeva jooksul. " Üks näitleja mängib 40 erinevat osa, naisi ja mehi, superstaare ja miljonäre, aferiste ja umbkeelseid välisturiste...

Tore etendus, meelelahutuslik, kuid mitte labane. Aja jooksul toimus peategelasega ka mingi areng, ta hakkas natuke rohkem ennast kehtestama ja see tuli kasuks nii talle, kui etendusele. Mina igatahes soovitan seda etendust küll, ta ei ole üldsegi kulunud, kuigi esietendus oli juba 2008.
Igaks juhuks soovitan võtta piletid ettepoole, lugege ka seda arvamust.

Teisipäev, 12. oktoober 2010


Neljapäev, 23. september 2010

Reis Assooridele, päevavargapäev

Viimane päev oli sukeldumispäev.
Mina aga läksin jalutama. Kõigepealt imetlesin hotelli lähedases rannas suuri laineid, mõtlesin järele, kas minna ujuma ja käisingi. Pigem meenutas see võitlust ookeaniga, et kumb peale jääb.
Siis matkasin paari kilomeetri kaugusel asuvale kunstinäitusele Centro Cultural, mis kujutas endast armast majakest, mis otsast otsani täis topitud kohalike kunstnike loomingut. Üsna kaootiline kollektsioon, aga selle korvasid lahked muuseumitädid.
Äratulles piilusin seal taimi ja muuseumitädi nägi seda ning küsis minult, et kas tahate mu aeda näha (ta elas naabermajas). Nii tore. Ta näitas mulle uhkusega viljapuid ja seletas, mis ta nende viljadest teeb. Seal olid juba tuttavad viigipuud, granaatõunapuud ja üks palm, mis meenutas kanaari palmi, kuid oli suuremate viljadega, nendest tehti marmelaadi.
Edasi matkasin juba tuttavasse randa päevavarga elu nautima, ujusin, jõin kohvi, söötsin sisalikke ja nii edasi. Viimane päev Assooridel oli imekena päikesepaisteline, nii et sai ka viimast korda päikest endasse imetud. Aeg muudkui lendas.
Oligi aeg hakata tagasi hotelli poole minema. Lasin end siiski otseteelt ühele armsale kõrvaltänavale meelitada. Uurisin seda maja, mis oli müügis, ilmselt juba pikemat aega. Ronisin üle aia ja piilusin igale poole. Natuke kurb. Maju on sealkandis palju müügis. Rikkad valged inimesed neid vist suvekodudeks nii palju ei osta, kui Hispaaniasse ja Mandri-Portugali.
Tänav otse merre.
Tegelikult oli see väike, kivine, inimtühi rand, mulle meelepärane. Käisin sealgi ujumas.
Viimane ujumine Atlandi ookeani soolastes voogudes. Õhtul käisime esimest ja viimast korda hotelli pakutaval õhtusöögil (kõik hinnas). Tegelikult ma ei kahetse, et me sinna varem ei sattunud.
Ja siis oligi aeg pakkida asjad, et alustada järgmisel hommikul tagasisõitu ning unistamisest juba uuest reisist.

Kolmapäev, 22. september 2010

Reis Assooridele, viimane päev autoga

Olime kõik need päevad varitsenud ilma, kus saare kõrgeim tipp - tulelaguun Lagoa do Fogo - poleks pilvedes, aga sellist ei tulnudki. Niisiis suundusime saare kõrgeima tipu poole, mis paistis taamal pilvedes, all oli muidugi päikesepaisteline.
Pildil tüübilised assoorlased.
Mida ülespoole, seda niiskem. Ja auto termomeeter näitas sooja vaid 13 kraadi.
Vaade tulejärvele läbi udu ja pilvede.
Edasi sõitsime Ribeira Grande - Suure Jõe linna poole. Esiplaanil metsaveok krüptomeeriaid välja vedamas. Päris huvitav oli vaadata, kui palju seal järskudel mäenõlvadel metsa tehakse.
Järgmine peatus oli Caldeiras de Velhas, sooja veega termaalvete kosk ja selle all pisike väävlijärv, ümberringi puusõnajalad ja eksootiline taimestik. Jõudsime sinna erakordselt huvitaval momendil, kus peale meie polnud seal kedagi, ei ühtegi turisti! Läksime kohe sellesse järve ujuma ja saime lausa 10 min mõnuleda, siis tuli korraga 50 inimest - ilmselt oli saabunud järjekordne turismibuss, muutusime omakorda turismiobjektiks ja me idüll lõppes.
Ribeira Grande poole kulgedes möödusime mitmest termaaljaamast. Seal toodetakse maaenergiast sooja vett ja võibolla ka elektrit. Oleks olnud rohkem aega, siis saanuks ekskursioonile minna ja vaadata, kuidas seda tehakse.
Sao Migueli suuruselt teine linn Ribeira Grande (üle 30 000 elaniku) asub saare põhjarannikul. Linna sümboliks on 19.saj ehitatud kaheksa kaarega kivisild. Linna teatris oli värskelt olnud Markus Kasemaa piltide näitus, kui meie kohale jõudsime, siis oli see kahjuks juba läbi. Igati sümpaatne linn tundus olevat, jalutasime ringi ja jõime kohvi. Meri oli tormine ja ujuma ei saanudki.
Sõitsime siis tagasi oma lemmikkohta - Água de Pau sadamasse, jõime odavat espressot ja suhkru andsime sisalikele, kes kohvikumüüri sees elasid.
Nende kartlike loomakeste söötmine ja jälgimine muutus lausa sportlikuks huviks. Nad sõid meelsasti saia ja suhkrut, naaberlaua rootslased, kes said innustust omakorda meie jälgimisest, andsid sisalikele isegi coca colat ja sisalikud sõid sedagi. Või siis jõid.
Käisime ujumas, vaatasime kalameeste tegemisi ja päästsime ühe skorpionkala kindlast surmast.
Õhtul tuli auto tagastada Ponta Delgadas asuvasse rendifirmasse.

Teisipäev, 21. september 2010

Reis Assooridele, teine päev autoga

Vaatasin, et sedasi autoga päevad läbi ringi rallides saab liiga vähe ookeanis ujuda ja hakkasin käima enne hommikusööki hotelli juures asuvates merebasseinides ujumas. Üksinda, sest igaüks ei viitsi hämaruses soojast voodist välja ronida. Üldiselt oli see päris suur julgustükk, sest meie hotelli ümbruses olid lained kogu aeg suured ja vees oli tunne, et oled nagu pesumasinasse sattunud. Tee basseinide juurde oli pikk ja keegi peale minu seal ei käinud, nii et kui midagi oleks juhtunud, oleks saanud loota vaid endale. Minu taktika oli selline, et lasin ennast lainetel kanda, eriti ei rabelenud ja paanikasse ei sattunud, välja saamiseks kasutasin lainega kaasasõitmist - kuid ikkagi olid põlved ja käed vastu teravaid kaljusid kriimustatud. Välja saades oli iga kord rõõm suur ja tunne imeliselt mõnus. Muidugi viimasel päeval olid lained juba nii suured, et sinna ujuma minna oleks olnud tõeline lollus. Ja ilmselt on lained seal pigem sellised suured, nagu viimasel päeval. Need minu hommikusuplused olid mulle kingitud ime.
Esimese asjana sõitsime sel päeval ananassiistandust otsima. Ananassiistandused asuvad pealinna külje all, näiteks Livramentos. Esimese hooga sattusime hoopis hulgilattu, kus meisse suhtuti tohutult hästi, aga inglise keelt keegi ei osanud eriti. Nad seletasid hoogsalt, kuhu me peaksime sõitma, meie aga ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostsime kohe viis ananassi - kaasavõtmiseks ananas commercial ja kohe söömiseks ananas industrial - nagu nad ütlesid, ning peoga veel banaane lisaks. Lahkusime väga rahulolevatena.
Leidsime ka kasvuhooned üles, kuid kahjuks olid need kinni ja kusagil polnud ühtki inimest näha. Nii et kui tahate ananassikasvuhoonetesse sisse saada, siis peaks võtma turismifirma bussiekskursiooni. Kasvuhoonete välisilme on säilinud selline, nagu neid hakati ehitama ajal, kui Assooridel ananassikasvandusi rajama hakati, 18. sajandil. Ja Assoorid on oma ananasside poolest maailmakuulsad - tõepoolest, nii maistvat ja suussulavat ananassi pole ma enne, ega pärast saanud.
Sete Cidadese kraatrijärved olid meie eesmärk. Vaateplatvormilt avanes imeilus vaade kaksikjärvedele: sinisele ja rohelisele.
Ning seal läheduses oli veel pisemaid kraatrijärvi, nendeni jõudmiseks tuli ronida lehmade karjamaale, kuid vaated olid imeilusad.
Vaatluspeatus.
Vaade Cete Cidadesele.
Cete Cidadese kirkus - ja üldse kirikutes - imetlesin elavatest lilledest tehtud seadeid. Tavaliselt on kirikutes ju plastmasslilled.
Järgmine sihtkoht oli Mosteirose rand, kus termaalveteallikad segunevad mereveega ja seal on siis vahva ujumas käia. Kahjuks oli parajasti tõusu aeg ja saime vaid taamal veepinnale kerkivat kollakat vahtu näha, ujumas käisime küll ära, kuid rohkem nagu kalda ääres. Meri oli tormine ja ülejäänud turistid vahtisid meie ujumist hämmastusega.
Edasi kulges meie teekond piki saare põhjarannikut, kus astusime ühte meeldima hakanud restorani sügavale sisse ja lasime hea maitsta kohalikul spetsialiteedil: verivorst ananassiga e morcela. Maitses huvitavalt.
Edasi piki rannikut. Kusagil siin läheduses olid ka teeistandused.
Ent meie suundusime pealinna poole tagasi ja käisime ära marketis, mis asus Ponta Delgada suurimas kaubakeskuses. Ostsime ära kõik kingitused kodustele ja muud vajalikku ning vaatlesime kalaleti ilu. Maksta sai seal kaardiga, kuid üldiselt esines saarel mitmel korral olukorda, kus VISA-t ei tahetud. Nii et sularaha on kõige kindlam kaasa võtta.

Esmaspäev, 20. september 2010

Reis Assooridele, esimene päev autoga

Kõik, kes te olete ära hellitatud Kanaaride või Kreeka rohkete konkureerivate autorendifirmadega, siis teadke, et Assooridel on hoopis teised hinnad. Kuna konkurentsi ei ole (märkasime vaid kahte rendifirmat, tegelikult olla neli + rahvusvahelised avised jmt), siis teevad, mis tahavad. Nii kalli hinnaga polegi varem autot pidanud kusagil rentima - koos igasuguste kindlustustega tuli päeva hinnaks 64 EUR, lisaks bensiin, mille hind samuti on kallis - 1,26 EUR liitri eest. Õnneks on saar pisike - umbes pool Hiiumaad - ja benssu eriti ei kulu, meil läks natuke üle 30 EUR kolme päevaga.
Auto toodi hotelli, tagasi aga pidi selle viima pealinnas asuvasse kontorisse või kui ei viitsi - siis maksma lisaks 23 EUR. Päris ülbe suhtumine! Tellisime Nissan Micra, kui kõige väiksema ja saare kitsastele teedele sobivaima, kuid saime hoopis midagi muud, laenutuse poiss hääldas seda nime nii uhkelt ja sellise aktsendiga, et tundus nagu oleks meile lubatud Porchet vmt. Tegelikult oli ainult Renault Clio.
Navi olime koju unustanud ja nii pidime hakkama saama vaalavaatluskontorist ostetud paberkaardiga. Ei olnud hullu, ainult see teederemont! Oleks tõesti tahtnud näha, kas värskelt navigaatorisse laaditud kaardil oleksid need suletud teed märgitud olnud.
Suundusime esmalt läbi teeremontide Furnase poole. Vaated olid paljutõotavalt kaunid, lehmad alpiaasadel söömas, teeäärsed piiratud õitsvatest hortensiahekkidest.
Peagi jõudsime Furnase järve äärde ja asusime avastama auravat maad. Kuna ümbrus on vulkaaniliselt aktiivne piirkond, leidub seal mitmeid termaalveeallikaid ja need on väga kuumad, lausa ohtlikud. Pelgasin pisut haisu, millest Maris kirjutas, kuid polnud nii hull midagi. Kohalikud olid tulnud sinna oma toiduga piknikku pidama. Selleks toiduks on köögivilja-lihahautis Cozido, mis on küpsenud vulkaanilise maapõue kuumuses.
Selline näeb siis välja küpsetuspott.
Ümber järve käis kolmetunnine matkarada, nii palju meil aega polnud aga üks kutsuv rajake kulges kõrvaloleva mäe poole ja mõtlesime natuke sinnapoole jalutada.
Ümbrus muutus aina eksootilisemaks, mets tihedamaks, läksime aina edasi. Mets koosnes sirgetüvelistest jaapani krüptomeeriatest - mis on Assooridele sissetoodud liik ja siin väga hästi kohanenud - mille tüvedel liaanidena keerdusid luuderohud. Äkki jõudsime taimestikku mattunud majavaremeteni. Ilmselt oli selles majas umbes 20-30 aastat tagasi veel elatud.
Rada läks aina kitsamaks ja kutsuvamaks. Ronisime ikka ülespoole, kuigi jalas olid ainult sandaalid ja mõistlik inimene ilma matkasaabasteta sellisesse kohta ei läheks.
Vahepeal näidati meile kauneid vaateid alla järvele.
Kuigi üldiselt oli taimestik nii lopsakas, et vaateid eriti nautida ei saanud. Nüüd lisandusid ka puusõnajalad.
Nii see ronimine käis, kahili ingveri juurtest kinni hoides.
Teatud kõrgusest alates muutus kahili ingver ainuvaldavaks taimeks. See, nagu enamus Assooride taimi, on sissetoodud ja siin väga hästi kohandunud liik. Algselt olevat ta pärit Himaalajast, kuid ka Havail väga levinud liik.
Tegelikult nagu umbrohi. Nuusutasin ka juurikaid, äkki saab ingverina kasutada, kuid siiski ei. Lõhn oli intensiivne, kuid mitte ingveri oma. Kollased õisikud olid aga imekaunid ja meeldisid ka mesilastele. Meile ka - üks õis seisis meil hotellitoas terve aja, kuigi me pidime teda vannitoas pidama, liiga tugeva lõhna pärast.
Lõpuks ometi jõudsime ka ingveri rindest välja mingisugusele alpiaasale.
Tuntud taimena kasvas seal meliss. Nägime kaugemal lehmi, olime sattunud kellegi karjamaale. Mõelge, kui meeldivat melissilõhnalist piima need lehmad anda võisid. Mõtlesime, et saame ehk mäe teist külge pidi alla tulla, aga see oleks vist teinud rohkem, kui kolmetunnise matka, pealegi pelgasin mina veidi koeri, kes tavaliselt koos lehmakarjadega vabalt jooksid, niisiis läksime tuldud rada pidi tagasi.
Kohalikud olid juba oma toidu ära söönud ja lahkunud. Ostsime autoparkla juures passivalt papilt paar banaani, turgutasime end pisut ja sõitsime Furnase linna botaanikaaeda otsima. Naviga oleks see muidugi lihtne olnud, nüüd aga keerutasime jupp aega.
Sissepääs parki maksis 5 EUR inimese kohta. Furnases asuv imekaunis Terra Nostra park on rajatud 18. saj USA konsuli Thomas Hicklingi poolt, hiljem on seda pidevalt laiendatud ja arendatud ning tänapäeval on see imeline botaanikaaed tõmbenumbriks turistidele üle kogu maailma. Kauni pargi keskel asub ümar termaalveebassein, mille suur rauasisaldus muudab vee tumekollaseks. Vee temperatuur on u 40 kraadi ning väidetavalt aitab seal suplemine parandada paljusid tervisehädasid. Muidugi me läksime kohe suplema, kuigi vesi nägi välja veidi hirmutav ja sogane. Oli mõnus.
Park oli imeilus ja vaadata oli seal väga palju - alates hõlmikpuude alleest, lõpetades mitut värvi vesirooside ja konnadega.
Kastanitel oli saagi valmimise aeg. Korjasime natuke neid kastaneid, mis oli keeruline, sest katsu sa siili paitada, pärast kodus küpsetasime kastaneid ahjus ja tulid "täitsa päris", samasugused nagu näiteks Lääne-Euroopas sügiseti linnatänavatel müüakse.
Furnasest suundusime piki idarannikut ülespoole. Sõidutempo oli aeglane, kitsad teed ja kõikjal lehmad. Kõige harilikum liiklusõnnetus Assooridel olevatki kokkupõrge lehmaga. Ma üldse ei imesta, olles näinud, kuidas see lehma-ajamine seal käib.
Maastikud olid imekaunid, roosasid belladonnasid kõik kohad täis.
Ronisime vaikselt kõrgemale. Liiga suured kõrguste vahed seal ei ole muidugi, võrreldes Kanaaride või Kreekaga ikka palju leebem.
Kiirtee ehitamine täies hoos. Need olid tohutusuured kandetalad, kuhu see kiirtee tuleb, see on tõeliselt grandioosne projekt, seda enam, et selles piirkonnas on maavärinad tavalised ja kogu see värk peab vastu pidama.
Ribeira Dos Caldeirose juga. See on viimane pilt, edasi läks juba pimedaks. Sattusime lõplikult teeremondi labürinti ja minu kaardilugemine pimedas lõppes täieliku fiaskoga. Õnneks aga on olemas laevas ka kapten ja jõudsime siiski koduhotelli, küll liiga hilja, et veel sööma minna, aga vähemalt saime juua kohvi, mille tegemise vahendid ma ettenägelikult olin kaasa pakkinud ja sõime ära päeval papi käest ostetud ananassi ning ja kaasavõetud Kalevi küpsised.
Vägagi meeleolukas päev.