Aktuaalne kaamera

teisipäev, 29. oktoober 2013

Puuvillanoppijad

See e-raamat sattus minuni väga imelikku teed pidi, nimelt sain ta kingituseks Hooandja keskkonnas toetuse andmise järel. Vaevalt et ma seda raamatut muidu oleks hakanud lugema, kuid hea, et hakkasin – tegu on väärt asjaga.
Kirjeldatakse töölisklassi elu 20. sajandi alguse Mehhikos. Seda raamatut võiksid lugeda kõik, kes üht või teist tööd liiga raskeks põlgavad, palka väikeseks peavad või depressiooni põevad. Tolle aja inimesed pidid töötama selleks, et saada süüa ja ellu jääda ning nad tegid seda. Keegi ei otsinud elu mõtet, kerjanud, põdenud depressiooni ega mõlgutanud enesetapumõtteid: Troopikas juba keegi ennast nii kergesti üles ei riputa, vähemalt pole mina iialgi midagi säärast kuulnud. Siinsed päevad pole selleks küllalt sünged!

Kõigepealt satub mina-vormis jutustaja Gales kummalises seltskonnas puuvillapõllule saaki koristama. Õige pea ta taipab, et loodetavast palgast ei piisa isegi ellu jäämiseks ja töövahendi – oma keha – töövõime säilitamiseks: Orje hoitakse ikka heas toitumuses otsekui hobuseid, pajatas meile Abraham (neeger) vanaisalt kuuldud õpetusi korrates; vabade tööliste priskus aga ei lähe korda ühelegi hingele. Kui neil palgast paremaks ninaesiseks ei piisa ning järele jääb ainult luu ja nahk, antakse neile jalaga.

Ja kuigi tundub, et puuvillanoppijate elu pöördub lausa kriminaalromaani sarnaseks, siis ei - sümpaatse ellusuhtumisega peakangelane elab selle töö üle ja raamatu teises osas satub ta linna pagaritööstusesse.
Olete pagar?
Ei, mul pole küpsetamisest aimugi.
Või nii, ütles ta nüüd ikka veel umbusklikult. Kas te tortidest midagi teate?
Söönud olen neid küll, sõnasin – aga kuidas neid tehakse, sellest ei tea ma mitte mõhku. Tahtsin seda just õppida.
Siin on teile üks sigar. Võite tööle asuda täna õhtul kell kümme.
Ja nii see lahti lähebki. Kohe selgub ka, et uus tööandja on äärmiselt kitsi inimene.
.… senjoor Doux oma raha paar tundi kauem peos hoida tahtis ja et ta oli ostnud meie tööaja, meie elamisaja mitte tundideks, vaid kogu nädalaks, ning meie elu iga minut kuulus temale, mitte meile endile. Ta maksis selle eest. Kui see meile ei meeldinud, hüva, võisime ju minna. Võisime minna ja nälgida. Töövõimalusi leidus harva. Ja kui oligi mõnda tööd, siis napsasid selle pärismaalased, kes leppisid palgaga, millest elada ei saa, kuigi pärismaalased näisid sellest elavat koos perekonnaga.
Mis meil üle jäi? Nälgida või teha, nagu härradele meeldis.
Peagi satub peategelane streigikeerisesse, ta imetakse kaasa ja ilma jääb ta pagaritööstki.

Teose lõpuosas satub Gales veisekarja ajajaks ning tundub, et lõpuks ometi on ta leidnud meeldiva töö ja mõnusa keskkonna. Väga liigutav on kirjeldus, kuidas ta hobuse taltsutab ja üleüldse mulle meeldib peategelase ellu-, inimestesse ja loodusesse suhtumine. Headus liigutab. Ning vagabundi elu tundub romantiline.
Tänamatus on inimeste loomuomadus, millega õpitakse leppima, ilma et see meelepaha tekitaks. Loodus on aga tänulik iga pisiteene eest, mida talle osutatakse. Ükski loom ja ükski taim ei unusta lonksu vett, mida talle pakutakse, või peotäit sööta või mütsitäit väetist, mis neile on antud. /---/
Minu kari! Minu uhke kari. Olin teda juhtinud üle jõgede ja kaljumägede, olin teda kaitsnud ja hoidnud, olin talle muretsenud toitu ja vett, olin lahendanud tülisid ja ravinud ta tõbesid, olin teda õhtust õhtusse magama laulnud, tema pärast muret ja meelehärmi tundnud, värisenud ja rahutut und näinud, nutnud, kui mõni kaduma läks. Jah, ma armastasin teda, armastasin otsekui oleks ta minu liha ja veri. Oo sina, kes sa juhtisid sõdalaste hulki üle Alpide, et rahulikele maadel tuua surma ja tuld, mida teadsid sina täiuslikust väejuhi-õnnest?
No kas see see pole lihtsalt suurepärane? Nagu ka tähelepanek sõnade lendulaskmisest ja mis nendega hiljem juhtub:
Nii läheb ikka, kui inimesed sul sõnad suust võtavad ja siis pealegi pahupidi pööravad. Ei tarvitse siis tõepoolest imestada, kui inimesed endale võltsarvamusi loovad. Nad peaksid kord ka teisi lõpuni rääkima laskma. Aga ikka ja jälle peavad nad ennast segama vaadetesse, mis teistele inimestele kuuluvad. Pole ime, et tulemuseks on lausa lollus. Siinkohal raamat lõpeb.


Kahjuks kubiseb tekst trükivigadest. Päris kindlasti on see absoluutselt toimetamata. Võib-olla on mõned vead ka e-pub formaati viimisel tekkinud: kuidas muidu saab tekkida selline viga, et sõna „olles“ on raamatus „011les“?

Selle salapärase, ilmselt skandinaavia või saksa päritolu, hiljem mehhiko kodakondsuse omandanud kirjaniku loomingut saab kuulata ERR vahendusel.

esmaspäev, 28. oktoober 2013

Rahva Raamatu kinkekaardiga ei saa osta e-raamatuid ega saa saamagi! Protesteerin

Vähemalt ei tee nad midagi selleks, et saaks. E-raamatute ostmiseks olevat spetsiaalsed e-kinkekaardid, mida saadetakse vaid digitaalselt (e-posti aadressile) ja kuuldavasti võivad need minna otseteed junkmeili. On esinenud olukordi, kus kingi saaja jääb seega oma kingist ilma ja ei saa teadagi, et talle kingitus tehti. Kinkija ei saa samuti teada, et tema kingitus pole pärale jõudnud.

Nõme olukord. Ja veel nõmedam, et pood ei kavatsegi midagi ette võtta, et luua süsteemi, kus saab pöörata paberkinkekaardi e-kinkekaardiks. E-raamatute leviku seisukohalt tõsiselt diskrimineeriv.

pühapäev, 27. oktoober 2013

Teekond päikeseloojangu poole

Santorini on pisike saar ja seal jätkub aega ka rohketeks jalgsimatkadeks. Kui hakkasin matkaradu uurima, jäi silma teekond saare pealinnast Thirast (kohalikus keeles tähendab see küla) kuulsasse päikeseloojangu imetlemise paika Oiasse. Tavaliselt vist matkatakse Oiast Thirasse, meile aga tundus mõnus teha teekond päikeseloojangu poole. Oia päikeseloojangud on ju maailmakuulsad!
Thirasse sõitsime liinibussiga.
Ja sealt hakkasimegi minema piki rannikut, mööda iidset külateed, mis nüüd on ääristatud uhkete hotellide ja eksklusiivsete restoranidega. Santorini on üks kallis koht, tänu arvukatele kruiisilaevadele ja rohketele vene turistidele. See kant on venelaste seas unistuste abiellumise koht ja meilgi õnnestus näha paari pulmapidu ning pildisessiooni. Ega mina sest suuremat hoolinud, pigem uudistasin neid kaastundlikult.
Matka pikkus oli umbes kümme kilomeetrit ja matkamistingimused väga head: oleks võinud isegi sandaalides selle tee läbida, vabalt. Thirast väljudes tuleb hoida pigem vasakule, piki mere äärt kulgevale vanale teele, et mitte sattuda uuele maanteele, autode sekka.
Taamal poolsaare tipus kumavad valge lumena Oia linna müürid.
Teel kohtasime mitmeid pisikesi kabeleid, igatahes oli kabeleid rohkem kui teisi matkajaid. Kabelid olid lukus ja kinni, vastupidiselt üleval mägedes leitud kabelile, kuhu sai sisse minna, raha annetada ja küünlad süüdata.
Vana kivine külatee annab aimu, missugused olid vanasti Santorini teed. Eeslitega reisimiseks sobivad. Nägime ka arvukalt eeslitransporti kasutavaid kohalikke vanamehi. Miskipärast istusid nad eeslite seljas küljetsi, võibolla sellepärast, et niiviisi ei lohise jalad mööda maad? Või siis on vanainimestel puusaliigesed haiged (see on minu teooria), muuladega sõideti ka palju ja muulad on eeslitest palju kõrgemad.
 Ilus.
 Sellistel teedel matkata võiks ma lõpmatult.
Päike hakkab laskuma.
 Sama koht panoraamvõttes. Tuleme vasakult, kulgeme paremale.
 Vahepeal kadus tee päris ära. Kui kusagil üldse matkasaapaid vaja oleks, siis just siin. Et kivikesed nii kergesti kinga sisse ei läheks.
 Järjekordne kabel.
Oia juba paistab ja päike aina laskub.
Päikeseloojangut on tulnud jälgima tohutud massid.  Väga raske oli leida kohta, kust üldse midagi näeks. Tänapäeva kommunikatsioon ja masside võime rännata suurel kiirusel kohta, mida parajasti reklaamitakse, on hämmastavad. Ma soovitan tõsiselt sellest atraktsioonist eemale hoida.
Selline ta on - kuulus Oia päikeseloojang.

Viibisin paar nädalat tagasi Kalanas ja vaatlesin sealset päikeseloojangut. See oli tuhat korda kaunim veel!

Aga matk oli ikkagi tore ja meeldejääv.


esmaspäev, 21. oktoober 2013

Sünkroonist väljas

Päris põnev näitus.Seisin eriti pikalt Messi installatsiooni ees.
Paljajalu. Aga kui sul kohe alguses kästakse saapad jalast ära võtta, siis see mõjub kuidagi kummaliselt. Alandlikukstegevalt. Hea, et kõiki riideid ja pesu ära ei pidanud võtma. Kunagi ei tea, mida NAD järgmiseks teha käsevad: e-valimised, sõeluuringutes osalemine, saabaste ära võtmine … Teisest küljest – kui ma oleks keeldunud saapaid ära võtmast, siis nad poleks mind ilmselt näitusele sisse lasknud, kuigi pilet oli ostetud. Mis õigusega?
Lahkudes küsisin valvuritädilt – et see ei jääks mind vaevama – et miks õigupoolest pidi saapad ära võtma. Selleks ajaks oli juba palju rohkem külastajaid saabunud, kes kõik vaatlesid/kuulasid näitust ilma saabasteta. Tädi vaatas mind sellise pilguga nagu vaadatakse lolli: no kas te ei saa aru, siin on ju vaipkate maas. On jah, mina arvasin, et vaipkate ongi helide summutamiseks. Aga NEMAD on välja mõelnud, et porised saapad (kusjuures väljas oli imekuiv sügisilm) määrivad vaipkatte ära. Seepärast kästigi kõigil külastajatel saapad ära võtta. On alles loogika! Sellist asja võib vist ainult Eestis juhtuda. Ja nemad võtavadki ja mina ka.
Tekkis muidugi rohkem küsimusi – näiteks allkorrustel on parkett, mida samuti saab poriste saabastega rikkuda, aga ma ei küsi … parem.

reede, 18. oktoober 2013

Mari Pokineni 22

Mina ei tea, mis mul hakkas, aga ostsin täna endale Mari Pokineni CD 22. Just nüüd, kui on uus plaat ilmunud.
Aga lihtsalt oli selline tunne, et ma tahan, et see plaat mul on.


kolmapäev, 16. oktoober 2013

Üks Viivi Luige luuletus


Näe, kuidas suvi läheb ja juba antakse uus. 
Taevas tuksuvad tähed ja jalge all ragiseb kruus. 

Sees on meil salapäike ja selle tarvis üks puur. 
Kurbus on ikka väike ja armastus alati suur. 

Ükski kaotus ei kehti, kui ollakse omal kohal. 
Ikka kahiseb lehti me suurte kurbuste kohal.

reede, 4. oktoober 2013

Tunnen, et olen pigem progeja-tüüp


Ühtäkki taipan, et selles on midagi omast paljudele progejatele, kellega aastate jooksul koos olen töötanud. Me otsime põhjuseid, miks mingit muudatust mitte teha, kuni me pole kindlad, et uus asi kindlasti midagi paremaks teeb. Me otsime alati möödapääsmatut vajadust, et alles seejärel lahendustele keskenduda. Sellepärast ei oskagi progejad turundada. Turundajad progeda küll võiksid, aga reeglina nad ei oska.

Luger parandusest tagasi. Vahetati tarkvara ära. Põgusal vaatlusel mulle tundub, et osad raamatud on puudu, aga täpselt ei oska öelda. Äkki mul ongi seal lugeris juba liiga palju raamatuid.

kolmapäev, 2. oktoober 2013

Doktor Meerikese ja Ponts-Ontsu imepärane merereis

Šokolaadselt mõnus raamat eskapistidele, kes põgenevad igapäevase rutiini, valimisuudiste, igasuguse jama ja halva ilma eest.
Lugesin ja meenutasin, mis tunne oli lapsena seda lugeda. Praegu oli täpselt sama hea tunne, isegi parem, ehkki ma enam sel määral kommisöömist raamatu kõrvale endale ei lubanud.
Millised tüübid: Ninvan ja Kõrvan, salanõunik Hiirehirm, Šoko-Roko, Uhu-Upsti, Ponts-Ontsu ... tegelikult on need tüübid kõik meie kõrval igapäevases elus eksisteerimas.
Milline geniaalne kirjanik on ikkagi Robert Vaidlo.

Järgmiseks võtan ette "Totu ja ta sõprade seiklused" ning "Totu kuul", aastatest 1966 ja 1969. Esimesest on juba paar peatükki loetud ja tunne on veelgi parem, kui lapsena lugedes. Lihtsalt märkad ehk ka seda allteksti, mida kirjanik ridade vahele on piimaga kirjutanud ja mida lapsena veel lugeda ei osanud. Ei - Nossov on ka supergeniaalne kirjanik.