Aktuaalne kaamera

Esmaspäev, 27. juuli 2009

Kerglased kombed


Jookseb nüüd Sõpruses, soovitan. Stiilne briti komöödia heade näitlejatega ja visuaalselt väga nauditav. On püütud tõeliselt "kindla peale" välja minna, et kõik oleks kõige parem. Vaatajale on jäetud vähem mõtlemisruumi, näiteks Keeping mum on selles suhtes nutikam.
"Kerglased kombed" on täitsa hea meelelahutusfilm.

Pühapäev, 26. juuli 2009

Berliini paplid

Lugesin läbi paari päevaga, töölkäimise ja moositegemise kõrvalt. Mis tähendab, et raamat on tõeliselt kaasahaarav. See ei ole tüüpiline imal naistekas, on raamat põhiliselt meestest, kuid kindlasti naistele. Mehed lihtsalt ei loe selliseid.
Aga võiks ju. Raamat meestest (kuigi kogu lugu ringleb vanaema Anna ümber) ja nende raskest elust Norra põhjaosas. Kaunil ja karmil maal, kus juttu tehakse vähe ja oma mõtted peidetakse nii ära, et isegi enam üles ei leia.
Väga kurb oli seda raamatut lugeda. Miks peab see elu nii raske olema?

Autori jutustamisoskus on tippklassist. Räägib ta siis seatalumehe igapäevaelust või homode pereelust, matusekorraldaja töö nüanssidest või haiglast. Kuidas ta ometi kõike seda teab?

Laupäev, 25. juuli 2009

Commedia dell’arte vihmaladinas

Viimati käisin Dominiiklaste kloostri õues vaatamas Komissarovi lavastatud Hamletit, see oli väga ammu. Nüüd sai siis jälle käidud "noori vaatamas".
Kahjuks sadas ladinal vihma. Me olime küll keepidega varustatud, aga üsna varsti hakkas keebilt maha valguv vesi ka pükse ja kogu istumist niisutama. Ma olen üksjagu vihmas rattaga sõitnud, aga see on midagi muud, sa liigutad aktiivselt. Ühe koha peal istumine ja järjepidevalt vettimine eeldab seda, et etendus peaks olema vastupandamatult hea. No see etendus nii hea ei olnud.
Lahkusime pärast esimest pooltteisttundi.

Aga noored särasilmsed näitlejad olid muidu toredad küll.

Reede, 24. juuli 2009

Milk

Käisin üle pika aja päris kinos, Sõpruses. Meeldiv.
Ja ka film oli selline, mille pärast tasub kinno minna. Tegelikult andis filmile teatava tooni juurde teadmine, et ka tegelikkuses on samad sündmused samuti toimunud. Lõputiitrites näidati tegelike peategelaste fotosid ja räägiti, mida nad praegu teevad (kui nad just pole (AIDSi) surnud).
Igati mõtlemapanev film. Teema on muidugi selline, kus mina ei oskaks/julgeks üldse sõna võtta. Aga kui just sunnitakse, siis ütlen, et igaühel on õigus olla selline nagu ta tahab, niikaua kui see ei ahista teisi. Ja olen ka abieluregistreerimise õiguse poolt.
Poliitika, mida ka filmis demonstreeriti – vorst vorsti vastu -, on igal juhul vastik. Isegi õilsal eesmärgil. Massidega manipuleerimist ei õigusta miski.
Ja samuti meenutasid kihutuskoosolekud, lendlehtede jagamine ja tänavademonstratsioonid minule üht teist põrandaalust tegevust, mida meile terve kooliaja tuubiti ja millest siiani veel vastik maik suus on. Ja teadmine, mis sellest kõigest välja tuli. Nii et igasugune poliitiline võitlus pole minu jaoks. Aga kui tõesti ahistatakse, siis võibolla teisiti ei saa.
Aga see on ainult minu arvamus.
Visuaalselt oli film meeldiv. Pikad jutupausid olid tagapõhjal ilmestatud vaikse tsikaadimuusikaga, sümpaatne. Natuke see film mõnes kohas venis ka, ma olen Eesti filmide liigpikkade vaikimispausidega ära rikutud.

Kolmapäev, 22. juuli 2009

Sofi Oksaneni Puhastus

Esimene Oksaneni raamat, mida olen lugenud. Ootused olid üsna kõrged. Peab kohe ütlema, et raamatut on raske käest ära panna, nii tempokalt arenevad sündmused minevikus ja tänapäeval - tahaks kogu aeg teada, mis edasi saab. (Vaatamata sellele lugesin ma raamatut umbes kuu aega, kuid seda saab vabandada tõigaga, et mul oli aktiivne puhkus, polnud aega ei lugemiseks ja puhkuse lõpuks kahtlesin, kas ma enam kirjutadagi oskan.) Kindlasti saaks selle raamatu põhjal filmi teha.
Oli küll huvitav lugemine, aga natuke liiga räige. Värve oli pandud sutike paksult minu maitse jaoks (raamatu tumelilla kaas väljendab seda hästi ja kui mõtlema hakata - siis ka Sofi meik ja soeng). Võibolla välismaalastele, kes Eesti oludest midagi ei tea, on see utreerimine millekski hea, õppematerjal jääb paremini meelde. Minu jaoks oli kõike seal natuke liiga palju. Aga huvitav igatahes. Võtan kunagi kindlasti ka teised Oksaneni raamatud ette.

Reede, 17. juuli 2009

Kahju ja kurb

Ajakiri Geo lõpetab ilmumise. Väga kurb, mulle see ajakiri meeldis. Ja praktilisema poole pealt ma tahaks teada, kuidas/kas hüvitatakse tellijatele saamata jäänud numbrid?
Muidugi jääb alati võimalus mõnes teises keeles Geod lugeda. Kuid see pole see. Nõme, et kellegi saamatu äri tagajärjel nii hea ajakiri peab eesti keeles lõpetama.