Aktuaalne kaamera

teisipäev, 27. oktoober 2009

Antipoodlemisreklaam


Foto@VATteatriveeb.
Kunstpuud ja libalätlus, magedad naljatlused nimedega ja lõputu rodu säravate lambikeste alla ritta seatud poekesi pakuvad järjekordse võimaluse mõne eseme või paaritunnise kahemõõtmelise elamusega oma elu tühisus unustada.

Nii täpselt ja lühidalt on väljendatud eestlastele pähemääritava elustiili tõeline tuum.

Käisin teatris “Meeste varjupaika” vaatlemas. Täpselt sama jutt, edasi antud tõelise groteski võtmes. Natuke liigagi. Ma tundsin mingil hetkel, et ma ei viitsi nende naljade peale enam naerdagi. Näidend lavastati ammu, aastal 2006, kui Viru Keskus tekkis, aga kasu sest miskit pole, praegu on aasta 2009, solberdisi kerkib hoolimata masust nii kesk-, kui äärelinna ja poodlemiselustiili propaganda ei vaibu. Etendusest loe veel:

laupäev, 24. oktoober 2009

Seltsimees laps õpib lugema

Jätkab sujuvalt esimeses raamatus poolelijäänud juttu. Eks see ole ka elulugu, kuid kui erinev nendest elulugudest, mida praegu karjakaupa üllitatakse: no katsu seda võrrelda Erika Salumäe, Nastja või Diana Klasiga. Ei, ega ma neid lugenud pole, ainult poes sirvinud ja sellest piisab.
Aga tagasi Leelo Tungla lapsepõlveloo juurde. Memme on vangi viidud, 25+5, tata püüab tüduga hakkama saada nii hästi, kui võimalik. Väga hästi see võimalik pole, pakutud koolidirektori kohast peab ta loobuma, see eeldaks naisest lahutamist ja lapse lastekodusse saatmist. Lapse silme läbi nähtud maailm on kurb ja naljakas, kohutavalt naljakas. Näiteks Paul Robesonile maiustuste kogumine, mille hiired ära sõid, aga laps arvas, et see oli enkavedee, sest nemad ju käivad ja viivad sedasi asju ära. Raadio kuulamine ja kirjatähtede tundmaõppimine ning linnas tädide pool olemine annavad fantaasiale pidevalt hagu alla.
Raamat lõpeb sellega, et memme annab lõpuks teada, et viibib Komis, võib neile kirjutada kaks korda aastas ja ainult vene keeles. Nii et lugema õppimisest polnud memme kirjadest arusaamiseks selleks korraks kasu.
Raamat lõpeb kurvalt, pessimistlikult ja äkiliselt. Küll on hea teada, et tegelikult ei täitunud 25+5. Ootame juba järgmist raamatu osa. Loodetavasti on Leelo Tunglal vastse vanaemarolli kõrvalt aega seda kirjutada.

reede, 23. oktoober 2009

„Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav”

Hea artikkel Sirbis.
Millegipärast ei taha Delicious vähemalt pooltel juhtudel Sirbi artikleid linkida – Sirbi veebimeistrid võiksid probleemiga tegeleda - seepärast panen ta endale meeldetuletuseks siia.
Ma olen viimasel ajal palju mõelnud sellest, et võiks olla rohkem selliseid inimesi (institutsioone, väljaandeid, tele- ja raadioettevõtteid), kes suudaksid vilistada rahale ja müügile laiemas mõttes. Ostule ja müügile, sest kui keegi ei osta, siis ei saa ka müüa. See on natuke sama, nagu piilumine ja liputamine. Liputamine on karistatav, piilumine mitte.

Muti mälestusi ma olen lugenud küll, tema enda toimetatavas “Loomingus” oli katkend. Sümpaatne.

/---/
Aga kui eesmärk on müügiedu, või lihtsalt – pritsida glamuuri, või ka arveid õiendada, siis on tulemus nagu ... too Diana Klasi raamat. Ma ei saa aru, miks säärane asi on kirjutatud. Ma olen püüdnud keskteed ajada: ei kirjuta päevikut ega autobiograafiat, vaid eelkõige mälestusi. Ja kirjutan ise. Ma tahan toda aega edasi anda. Aga endast ei pääse, aeg kajastub, murdub läbi minu. Ja nii palju pean ma alati lugejast lugu, et talle mitte tüütavaks muutuda. Tuleb kirjutada nii, et ka loll saaks aru, aga targal oleks huvitav. Üritan kirjutada huvitavalt, aga ilma valetamata ja ka ilma tagumikku paljaks kiskumata. Tänases situatsioonis võib see olla küll utoopiline soov või igal juhul fakiiritrikk.
/---/

Meridiaanid

Pärast kontserti hakkas mind kummitama see lugu ja kindlasti on selles osa ka raadiol mõtlevale inimesele, kes on loo alguskatkendi valinud oma vahekõlliks. Igatahes on see pala - eriti esimene kolmandik - hästi energeetiline ja annab head pauerit. Kuulake!

pühapäev, 18. oktoober 2009

Sari või teksad?

Kui avanes võimalus lugeda Varanasi päevaraamatu teist osa, kasutasin selle kõhklemata ära. Köitev lugemine ja sümpaatne suhtumine. Elusse ja asjadesse, elukogemusse ja vananemisesse. Lisaks igapäevaelule võõras keskkonnas ja enesekehtestamisotsingutele kerkisid jälle pinnale suhted Mati Undiga. Leinaperiood kestab ikka veel. Ümberringi käib aga elujõu ja nooruse pillerkaar, kus särisevad küünlad ergastavad keskkonda kire lainetega. Katsu sa sellises keskkonnas tasakaalu saavutada. Lõpuks satud ikka "päris elu keskele", nagu see kõige jõuetum koerapoeg, kes inimese hoole all ellu jäi, kuid lõpuks ikka tagasi tänavale pidi siirduma.
Kahju muidugi, et elu Indias ja Nepalis (ja üldse igal pool siin maakeral) sellise kiirusega globaliseerub, vanad traditsioonid kaovad ja neid naeruväärseks peetakse ning kõike asendab raha. Lõpuks ongi nii, et Indias on trendikas käia teksades ja Eestis saris ja heauskne sinisilmne maailmaavastaja saab kirikuski petta.
Niisiis nõustun Varraku raamatublogiga, kiidan ja ootan juba järgmisi päevikuid.

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Disco ja tuumasõda

Sai ära vaadatud tänu soome televisioonile. Muide, kas teadsite, et Soome sai televisiooni kaks aastat hiljem kui [Nõukogude Eesti]? Eesti televisioonist saadeti siis soomekeelset nõuka-propagandat meie põhjanaabritele. See nali lõpetati muidugi ruttu ära ja edaspidi toimus vastupidine propaganda.
Film oli muidugi naljakas, isegi groteskne. Äratundmishetki oli, eks meie ka samas aastakäigus ja sama soome teleka peal üles kasvanud, Õismäel pealegi. Tuttav tunne. Lapsepõlv tundub tagantjärele helge.
Pildi allikas: inter net

reede, 2. oktoober 2009

Mahavok Rock Cafes


Vägev kontsert oli! Enamus publikust olid küll nooremad või äärmisel juhul Mahavokiga ühevanused, kuid täitsid saali siiski edukalt paueriga. Ega ma enne Rock Cafesse sattunud pole, nii et ei oska arvata, palju seal tavaliselt rahvast on – aga eile ikka oli kõvasti.
Mina, nagu öeldud, olen siuke vanur, kes mäletab veel Marju Länikutki Mahavokis laulmas. Aga Karele on jumal muidugi andnud sellise hääle, et … seda oleks patt ainult endale jätta. Kõiki tema “kuulsaid” laule sai eile nautida, hääle nüansirikkus jäi natuke soundi taha kinni, aga võibolla me paiknesime ruumis mitte just parima koha peal. Heini Vaikmaa instrumentaallood olid ka huvitavad kuulata.
Täitsa tore oli seal eile olla. Ma vaatan, et keegi on veel olnud.
Õhtuleht on kindlasti olnud.