Aktuaalne kaamera

Pühapäev, 15. märts 2009

Skeptik puhastumas

Lii Unt "Parim näitleja linnas. Varanasi päevaraamat."
Pärast Aunaste oopust alustasin selle raamatu lugemist väikese eelarvamusega - jälle üks ...
Kuid see pole nii. Undi eluterve ja parajalt skeptiline suhtumine sobib mulle suurepäraselt. Kuigi ma pole Indias käinud, ega plaanigi. Aitab Mongooliast ja Burjaatiast, nende kohta pole ka ühtegi halba sõna öelda, sealt pole ka siukseid turistimasse läbi käinud.
India on küllap nii mõnelegi unistustemaa, kus kujutatakse ette maist paradiisi ja juba seal kohapeal viibimist mingi puhastustule ja pühitsusena. Unt kirjeldab valgeid naisi hoidmas rüpes mädanevate haavadega kaetud kerjuste päid ja skeptiliselt küsimas: miks nad kodus oma meestele, kes taolises olukorras, seda ei tee?
Aga kõige tähtsam selles raamatus on oma leina väljaelamine. Oma üksioleku adumine. Pettumus reaalsusest, et tööandja vajab sind ainult niikaua, kui sa midagi sisse tood. Või siis konstateering - sest mida muud sa tööandjalt ikka oodata võid, isegi siin väikeses riigis, kus kõik tunnevad kõiki.
Ja seejärel puhastumine, selginemine, oma mina leidmine. Nii et tegelikult võib Varanasi olla püha koht küll.

Sirp kirjutab, Ekspress samuti.

Kommentaare ei ole: