Stalini surm

Sõpruses. 
Film on ajast, kus Stalin suri ja sellele järgnenud matused ning võimuvõitlus. Paljud mu nooremad tuttavad olid filmi juba näinud ja soovitasid seda kui hästi naljakat ja satiirilist.
Mina ei naernud kinos eriti. Pigem oli kurb ja õudne. Üldiselt nõustun Edward Lucase arvamusega.

Sarneti film "November"

Käisin seda vaatamas Sõpruses ja filmile järgnes kohtumine tegijatega. Huvitav film, mulle meeldis, lummava pildikeelega ja meeldejääv (jätkub unenägudes). Natuke eesti-filmile-omast-venimist ikka oli, aga igal juhul hea film.

Viimne reliikvia. Pilk legendi taha

Raske öelda, mis asjaoludel see raamat meile sattus aga lugesin ta umbes aastaga läbi.
Pole ju halb mälu värskendada. Seda teavad muidugi kõik, et stsenaariumi üks autoritest on meie president. Aga et Priit Pärn filmis kaasa tegi, teadsite? Aga seda, et Gabrieli pidi algselt mängima hoopis Budraitis? Raamatu autor on muidugi maksimumi võtnud reisimise võimalustest, otseintervjuud on tehtud nii Moskvas, Riias kui Vilniuses.
Kanguri käsitlus võiks huvi pakkuda just seltskonnaajakirjanduse fännidele: kaadritagustest lahingutest, võitlustest ja solvumistest, intriigidest ja romantikast võtteplatsil.

Jäärad, Islandi film

Film „koostöö tegemisest“. Imestasin, miks ta on liigitatud žanrisse komöödia ja draama. Kurb film muidu - mis sest et sai naerda ja sai nutta - eriti meie seakatku hetkeolukorras. Kui palju siin Eestis võiks selliseid rääkimata lugusid olla, me ei tea. Aga Islandi filmikunstist olen jätkuvas vaimustuses, seni nähtud filmidest pole veel ühegi suhtes ajaraisku tajunud.

Must alpinist

Läksin filmi vaatama esimesel võimalusel, kuna olen ise väga palju taolisi matkasid omal ajal läbi teinud. Võib öelda, et päris tõepärane oli nähtu, kuigi päris äärmustesse olid mõned asjad ka aetud, äkki vaadatavuse tõstmiseks? Näiteks rongistseen teekonnal Siberisse. Olen jah isegi seda teed Irkutskini rongiga läbinud. Polnud nii õudne. Oli lihtsalt tavaline "vene elu".
Öeldakse, et õudusfilm, minu jaoks ta polnud niipalju õudne, kui vastik. Surnukuuri stseene mõtlen.
Aga jah, kurb lugu. Kõige kurvem oli lõpus kuulata ema juttu, teades et kõik juhtunu on olnud päriselt.
Meil vedas alati matkadel. Isegi niisuguseid ville, nagu filmis, ei tekkinud mitte kunagi ja mitte kellelgi. Alati veeti järele ka kõige nõrgemaid, kunagi ei tekkinud niisuguseid lahkarvamusi, nagu filmi grupis. Mäletan neid matku mitte niipalju rasketena, kui naljakate ja vahvatena.

Polli päevikud

Lummav ja müstiline film, nauditav muusika. Soovitan. Väga.
Teiste arvamusi:
1.
2.
3.


Varbla vallas, Matsirannas, juulis 2009.

Aeg on siin

Kas sina mäletad oma esimest koolipäeva?
Tegemist on äärmiselt muheda filmiga. Ma ei teadnud teda oodata, lihtsalt sattusin peale ja olin teleka ette kleebitud kogu selle tunnikese - või isegi enam. Saan aru, et see on jätkuprojekt, nii et ootan väga, mis neist lastest edasi saab. Kui nad lubavad oma aega sedasi peatada.

Borat

Tegelikult ma ei teagi, kas eile televisioonist tv3 kaudu minu ellu roninud film üldse väärib ära märkimist - seda enam, et ma ei ole siin kirjutanud oma viimase aja filmielamustest 1., 2. ja 3. - aga ma teen seda siiski. Imelik fenomen, et Borat seda minuga teeb, kusjuures ma algul mõtlesin, et vaatan vaid esimesed kümme minutit ja pärast vaatasin lõpuni. Piinlik, ebameeldiv, kuid kohati metsikult naljakas, Esto TV kuubis, U.S ja A. variant.
Ma ei tea, kas selle filmi vaatamine kedagi või midagi paremaks teeb. Aga igatahes vaatasin ära, naersin, punastasin piinlikkusest. Tegelikult ma seda filmi pigem ei soovitaks.

Imet oodates

Sattusin ka Pöffile, vaatama filmi Lourdes. Film oli hoolikalt valitud ja ma ei pidanud pettuma.
Pöffi kodulehelt sujuv sisukirjeldus:
LOURDES algab aeglaselt ja ametlikult ettekandjatega, kes kauge “Ave Maria” saatel katavad sööklalaudu. Palverändurid tulevad tasapisi sööma, mõned neist ratastoolides, saadetuna Malta ordu ohvitseridest ja vabatahtlikest. (Maarja pühamut külastab igal aastal 1,5 miljonit inimest, paljud neist on puudega ja peaaegu kõik ootavad imet.) Kuid ratastooli aheldatud, multiskleroosi põdev Christine (Sylvie Testud) on siin sellepärast, et “see on ainus viis kodust välja saada”, nagu ta noorele vabatahtlikule Mariale (Lea Seydoux) tunnistab. Mõlemale jääb silma noor Malta ordu ohvitser Kuno (Bruno Todeschini), ja neid kõiki märkab omakorda ebamaiselt range nunn Cecile (Elina Lowensohn). Režissöör Hausner kujutab nende Lourdes’ile lähenemist otsekohesel ja vaoshoitud moel. Mida edasi, seda enam hakkab film keskenduma imede ja usu teemadele. Hausner käsitleb keerulisi teemasid delikaatselt ja filmi läbib tänuväärselt kerge koomiline joon, mis on suuresti üldisele elamusele toeks. Lõpuks lahendatakse kõige ilmsemaid küsimusi – Mis on ime? Miks tema ja mitte mina? – ootamatult kõigi tegelaste keeruka tantsu abil. Osatäitmised, eesotsas Testud’ga, on head kuni väikeste kõrvalosadeni välja: kaks klatšimoori, preester, vabatahtlikud ja väike grupijuhtide vandeseltskond, kes koguneb igal õhtul, et mängida kaarte, juua veini ja Jeesuse üle nalja heita.

Film oli mitmekihiline ja mõtlemapanev. Kuna filmitud on n-ö tegelikes oludes, oli mõnevõrra masendav näha kogu seda palverändurite massi, suveniirimüüki, inimkätest läikima lihvitud koopaseinu ja meeleheitlikku lootust. Sest mitte midagi muud ju nendel inimestel pole. Preestrite jutt sellest, et isegi kui keha ei muutu, siis ravitakse inimese hinge, tundus pelga jutuna: aga mis tal muud öelda, et inimesele natukenegi meelerahu anda? Näiteks emale, kelle laps on väga haige.
Palverändurite grupis oli äärmuslikke uskujaid ja tõelisi silmakirjateenreid.
Juurdlemisväärseid kõrvalliine esindasid ka "abistav personal" ja nende omavahelised suhted ning suhted patsientidega. Noor, elu ahmiv ja uudishimulik Maria, kes ei teinud midagi halba, kuid oma elujõulisuses oli tõeliseks katsumuseks ratastoolis istuvale Christinele.
Ja äkki hakkaski tunduma, et on halastatud ja ime(d) on sündinud. Aga ei. Filmi lõpp oli kurb. Vähemalt minule. Ma oleks siiski tahtnud, et ... Nii raske on uskuda, kui imesid ei sünni.

Issand, aita, et ma püüaksin

rohkem lohutada, kui lohutust leida;
rohkem mõista, kui mõistmist leida;
rohkem armastada, kui armastust leida.
Sest kes annab, sellele antakse;
kes andestab, sellele andestatakse;
kes sureb, tõuseb üles igavesele elule.

Palve rahu eest (Püha Franciscus Assisist)

Ja lõpetuseks veidi ka õhkkonnast kinos. Olen äärmiselt harv kinoskäija. Tänapäeval. Kaneelikoore-nimelises kinos loomulikult esimest korda.
Sellel seansil tekkis täitsa tunne, et olen jälle sattunud TRÜ filmiklubisse. Popkorni ja kokakoolat keegi ei tarbinud, publik eristus tunduvalt Stalkeris ringikolavast massist, vähemalt see on hea. Naaber võttis jalast kummikud, et tunda end vabalt, mina pole vastu, peaasi, et keegi telefoniga ei räägi. Film hilines mõnevõrra ja kõik ootasid kannatlikult. Subtiitrid olid võimatult halvasti nähtavad ja kui oleks pidanud neid pidevalt lugema, poleks pilti jälgida suutnudki. Mehaanikute boks - või kuidas seda nimetadagi - kostis läbi, kas seinad ei peaks siiski olema helikindlad?
Üldisele korraldusele ja õhkkonnale saan siiski viiepallisüsteemis panna hinde kolm pika miinusega.
Tunnen puudust Sõpruse armsast kinosaalist.

Georg ETV-s

Vaatasin eile ära filmi Georg. Enne veel Ringvaatest intervjuud Garibaldiga ka.
Film meeldis mulle, kuigi paljusid liine oleks võinud süvendada ja otsad kokku viia, lihtsalt lihvida. Aga see selleks.
Teades, et see kõik on päriselt juhtunud (enamvähem), vaadates "meie omi häid" Eesti näitlejaid, k.a Renārs Kaupers, vahepeal arhiivikaadrid Tallinna taastamisest ... huvitav oli vaadata.
Ja siis see tänane jalutuskäik emaga ja vestlus temaga "nendest aegadest". Kuidas omal ajal "Veera Neelus laulis kahe Otsaga". Ja ema ju tundis Garibaldit ka, tööalaselt. Pidavat olema väga kena inimene. Mul ei ole mingit põhjust selles kahelda.

Transamerica

Vaatan äärmiselt vähe filme, üldse mitte ei laenuta dvd-sid ega videoid, ka kinos käin harva. Sestap jätab iga hea film mulle sügava jälje ja hea oli laupäeva õhtul Eesti Televisioonis näidatud Transamerica kahtlemata. Ei, see polnud kaugeltki komöödia, kuigi naerda sai. Naer läbi pisarate. Maailm pole õiglane ega ebaõiglane, ta lihtsalt on. Ja igaüks peab võitlema oma koha eest siin päikese all.

Disco ja tuumasõda

Sai ära vaadatud tänu soome televisioonile. Muide, kas teadsite, et Soome sai televisiooni kaks aastat hiljem kui [Nõukogude Eesti]? Eesti televisioonist saadeti siis soomekeelset nõuka-propagandat meie põhjanaabritele. See nali lõpetati muidugi ruttu ära ja edaspidi toimus vastupidine propaganda.
Film oli muidugi naljakas, isegi groteskne. Äratundmishetki oli, eks meie ka samas aastakäigus ja sama soome teleka peal üles kasvanud, Õismäel pealegi. Tuttav tunne. Lapsepõlv tundub tagantjärele helge.
Pildi allikas: inter net

Kerglased kombed

Jookseb nüüd Sõpruses, soovitan. Stiilne briti komöödia heade näitlejatega ja visuaalselt väga nauditav. On püütud tõeliselt "kindla peale" välja minna, et kõik oleks kõige parem. Vaatajale on jäetud vähem mõtlemisruumi, näiteks Keeping mum on selles suhtes nutikam.
"Kerglased kombed" on täitsa hea meelelahutusfilm.

Milk

Käisin üle pika aja päris kinos, Sõpruses. Meeldiv.
Ja ka film oli selline, mille pärast tasub kinno minna. Tegelikult andis filmile teatava tooni juurde teadmine, et ka tegelikkuses on samad sündmused samuti toimunud. Lõputiitrites näidati tegelike peategelaste fotosid ja räägiti, mida nad praegu teevad (kui nad just pole (AIDSi) surnud).
Igati mõtlemapanev film. Teema on muidugi selline, kus mina ei oskaks/julgeks üldse sõna võtta. Aga kui just sunnitakse, siis ütlen, et igaühel on õigus olla selline nagu ta tahab, niikaua kui see ei ahista teisi. Ja olen ka abieluregistreerimise õiguse poolt.
Poliitika, mida ka filmis demonstreeriti – vorst vorsti vastu -, on igal juhul vastik. Isegi õilsal eesmärgil. Massidega manipuleerimist ei õigusta miski.
Ja samuti meenutasid kihutuskoosolekud, lendlehtede jagamine ja tänavademonstratsioonid minule üht teist põrandaalust tegevust, mida meile terve kooliaja tuubiti ja millest siiani veel vastik maik suus on. Ja teadmine, mis sellest kõigest välja tuli. Nii et igasugune poliitiline võitlus pole minu jaoks. Aga kui tõesti ahistatakse, siis võibolla teisiti ei saa.
Aga see on ainult minu arvamus.
Visuaalselt oli film meeldiv. Pikad jutupausid olid tagapõhjal ilmestatud vaikse tsikaadimuusikaga, sümpaatne. Natuke see film mõnes kohas venis ka, ma olen Eesti filmide liigpikkade vaikimispausidega ära rikutud.

Film "Lihtsalt koos"

Äsja raamatut lugenuna, vaatasin ka filmi ära. Film pole üldse see, seal puudus hoopiski raamatu õhkkond. On loomulik, et kõik mis raamatus, filmi ei mahu, aga ikkagi, see pole see pole see pole see. Võibolla, kui poleks raamatut enne lugenud, suhtuks sellesse filmi kui keskmisse tavalisse ajaviitefilmikesse.
Ja hoolimata Audrey Taoutou'st.

Nukrate inimeste kogunemiskoht

Vaatasin lõpuks ära dokufilmi "Valli baar". Mnjah, ega ma midagi muud ei oodanudki. Mõni võibolla leiab sealt midagi muud, aga mulle tundus kõik see kokku kurb-kurb-kurb. Elust räsitud mehed ennast surnuks joomas, otsimas põhjendusi enesehävitusele. Miks nad seda teevad? Eks igal omad põhjused. Rumalate inimestega ju tegu pole, arhitektid, kirjanikud, muusikud, elukunstnikud jt taustakeppijad. Lõpuks istuvad kõik baarileti taga kurvas reas, ees tühjad klaasid, mõned juba magavad, teised püüavad veel juttu rääkida, aga sellel jutul pole ausalt öeldes saba ega sarvi - mida edasi, seda hullem, nii et on arusaadav, kui lõpuks eestikeelsele jutule eestikeelsed subtiitrid alla on pandud.
Ja ausõna, ma ei taha teada, mis Sauterist kümne aasta pärast saab, ma ei tahaks seda teada. Sest see on kurb ja masendav ja mina ei saa niikuinii midagi teha, et siin midagi muutuks. Igaüks peab saama vabas riigis teha, mida tema tahab.
Aga raamatust "Indigo" olin omal ajal vaimustuses.
Kahju, kurb.