Aktuaalne kaamera

Pühapäev, 8. jaanuar 2012

Habemus papam

Nanni Moretti "Meil on paavst".
Ma ei ole nõus, et selles filmis on kirjeldatud depressiooni, selline asi võib lihtsalt juhtuda iga inimesega. Kuigi kuna tegevustikuks on valitud niivõrd ainulaadne õhkkond, siis tekib tahtmatuid paralleele Vatikaniga, konkreetsete isikutega ...
Kogu tegevustik on rüütatud huumori rüüsse ja peategelane on tõesti sümpaatne. Nagu ka mõlemad psühhoanalüütikud.
Aga mina hakkasin hoopis mõtlema, et järgmise filmi peaks tegema sellest, mis juhtus pärast. Siis alles läheb lahti. Kuidagi peab ju sellega nüüd edasi elama, keegi peab ju selle situatsiooni lahendama. Rahvas nõuab oma paavsti.
Ja nii nagu elus leidub alati neid, kes arvavad end depressiooni põdevat ja kellel on võimalus tagasi tõmbuda ning endaga tegeleda, leidub kindlasti ka neid, kes kastanid tulest välja toovad.

Kommentaare ei ole: