Aktuaalne kaamera

Kolmapäev, 13. veebruar 2013

Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud

Mõned on öelnud, et seekordne Raua raamat on mõnevõrra lihtsakoeline ja isegi pettumust valmistav. Minule see raamat meeldis. Ma tahan öelda, et see lihtsakoelisus võib olla petlik. Jah, mõnede olmeliste seikade kirjeldamine, näiteks veini-kohvikohvijoomised ja mis sinna kõrvale pakuti, on natuke hämmastavad. Sellega olen samuti nõus, et tegelikult ei saa sellist asja juhtuda st tegelikult ei saa inimesed nii elada, nagu nad seal Kaskedetagusel elasid, ühiskonnast sellisel määral eralduda.
Aga võibolla siiski saavad?
Mind see raamat puudutas, need teemad, mida seal kirjeldati.

Nii palju kui mina asjast aru saan, ütlevad religioonipsühholoogia asjatundjad sageli, et kalduvus usklikuks hakata on lihtsalt üks inimese joon, mis mõnedel esineb ja mõnedel mitte. Umbes nagu musikaalsus või matemaatikaanne. See on täielik jama. Mitte keegi ei ole selle eest kaitstud. Lihtsalt ilmub su juurde keegi täpselt õigel hetkel, kui oled oma eluga ummikus, vajutab õigetele nuppudele - mõnda lohutab, mõnele esitab õigeid küsimusi, mõnele aga on lihtsalt kõrval - , ja ka kõige ratsionaalsem mõistus, kõige elurõõmsam vaim on võimeline oma senistest põhimõtetest taganema. Kas nüüd just kohe uskuma hakkama, aga uskuda tahtma, usku igatsema küll, ja see on juba esimene samm, millele varsti järgnevad teine ja kolmas. Ning on puhas juhus, kas see, millest nüüd saab sinu kõrgeim tõde, satub olema mõni vana institutsionaalne religioon, mis heal juhul õpetab teiste inimeste vastu kena olema, või on see hullumeelne kultus, mis peab su ülimaks eneseteostuseks enda õhkulaskmist suurel turul, mürgise gaasi toimetamist metroosse või kollektiivset enesetappu kaunis talus Viljandi lähistel.
/---/
Kui sul on kalduvus uskuda, siis ei pea usk olema tingimata jumalasse. Ent see viimane võib sind sinu enda olemusest hoolimata tabada siis, kui miski on su maailma alustalad tagasipöördumatult paigast nihutanud, nii et sa võtad hea meelega vastu teadmise kõrgemast võimust, kelle salapärane toimimine annab suuremale pildile tagasi tema loogika, elule sisu ja sihi. 
Aga siis oled sa juba ise viiruse kandja või nagu vampiir, kelle keegi teine on selliseks hammustanud. Ja nüüd hammustad ise teisi

Reid Raud kirjutab "jumal" väikese tähega.

Raamat on põnev, nagu kriminull. Kahjuks lõpus mingit selginemist siiski ei saabu. Lihtsalt sündmuste kirjeldus, vääramatu liikumine lõpu (siis surma) poole. Ka seda selginemist, kas lõpp on uue algus, ei tule.
Miks ikkagi nii läks, ei tea.

Läbiloetud raamatut riiulisse paigutades sattus mulle kätte Kalev Kesküla "Elu sumedusest". Tema kirjutas kord nii: Hea, kui saaks elada oma elu  otseselt tegelikkusega kokku puutumata, see oleks sume elu /---/ hoiduge huvitavatest aegadest ja süngetest luuletustest, sirutage ennast päikesele vastu  ...

Kommentaare ei ole: