Raamat, kus ei juhtu mitte midagi.
Ma pean kohe ütlema, et see raamat mulle väga meeldis. Vaatamata sellele, et seal midagi ei juhtu ja et päris-elus nii olla ei saa.
Mulle meeldis see inimestest jutustamise viis. Lugesin igal õhtul seda raamatut natukene - umbes nagu kaalujälgija sööb iga päev naudiskledes ainult ühe tüki šokolaadi - ja järgmisel päeval mõtlesin üle. Kõik need naljakad seigad, kuidas käidi turul võõrasemasid ostmas, saunas, proua Aino koera pesemas ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on Kivirähkil õigus - inimesed ongi naljakad, kui neid heatahtlikult vaadelda. Mulle meeldib hirmsasti inimesi vaadelda, ainult et see nõuab aega.
Härra Immanuelil seda igatahes on.
Raamatu parim koht on aga see, kus Rein läheb "Opossumisse" ja küsib, kuidas härra Immanuel seda tegi: "Kas te olete ingel?"
Soovitan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar