Jälle üks raamat ajaloohuvilistele. Lugesin huviga. Raamatu osad on väga erinevad. Esimene – lapsepõlve- ja nooruse ning õpiaeg on nagu üks muinasjutt. Just selline mõnus ja turvaline elu, esimene Eesti Wabariik. See osa, nagu ma au saan, on kirjutatud tagantjärele paguluses.
Geislingeni aegadest pärit ja hiljem väliseestlasena kirjutatud kõned ja kirjad annavad aga aimu, kui raske oli neil eestlastel, kes n-ö pääsesid kodumaalt.
Kõige ehedama mulje sain Tõnu Jürvetsoni kirjutatud osast „Vanavanematel mõeldes“, see läks kõige enam südamesse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar