Osolini esimene elu

Selle raamatu lugemine võttis paar kuud, sest vaatasin ära ka viidatud videod (Youtubes Eesti reklaamfilmid, Jacksoni, Red Hot Chilli Peppersi jm).  Millegipärast kuulasin ka palju J Karjalaineni lugusid, lihtsalt tekkis selline tunne. Nagu ekskursioon ajalukku.
Michael Jackson oli ikka vinge tegelane. Mõned inimesed on nagu kingitus, mis maailmale antud aga maailm ei oska neid hinnata.

Minu Berliin

Lennukilugemine.
Kes teab, millal jälle nii pikale reisile lähen

Minu Madeira

Lennukilugemine 2.  Atlandi pärl. Teame, teame - oleme külastanud.

Minu Hiiumaa

Lennukilugemine 1.

Minu Keenia

Natuke kurb raamat. Ei jäta erilist lootust, et selles riigis asjad paremaks võiksid minna. Isegi välise abi abiga.

Minu Stokholm

Eelistan seda nime kirjutada vanamoodi - ilma c-ta. Jälle üks pretensioonitu reisilugemine. Aga huvitav - kui oled ise nendes paikades käinud. Ja kui keegi peaks tahtma koostada mälumängu küsimusi, siis see raamat on hea allikas.

Püüa mitte hingata

Raamat ajaveetmiseks lennukis ja lennujaamas.

Punane ja sinine

Lugesin huviga selle raamatu esimest poolt, elulugu ja Tartu-aega.
Suure osa raamatust moodustavad aga Lauristini artiklid, mida ma ausalt öeldes väga põhjalikult ei lugenud. Küll aga jäin üle lugema Undi tekstide katkeid. Küll neid on omal ajal lehtedest loetud, aga nüüd üle lugedes saan aru, kui hea mõtleja ja kirjutaja ta ikkagi on/oli. Tänapäeval oleks ta kindlasti populaarne ajaveebi pidada, aga sellist võimalust temale ei antud.
Lugesin isegi natuke vanu Undi artikleid Digarist.

Tiit Pruuli reisiraamat

Reisil olles lugesin reisimisest.
Hea lugemine ja mida lõpu poole, seda romantilisemaks läks.

Siddhatthast Buddhaks

Toetasin isegi selle raamatu väljaandmist. Ka visuaalselt kaunis väljaanne, suurepäraselt kujundatud. Raamatu saab alla laadida siit.

Hull hobune

Järjekordne Katrin Pautsi krimiraamat. Ei midagi erilist,tundus nagu nõrgem, kui eelmised - või ma olen neid äkki liiga palju lugenud

Serafima ja Bogdan

See raamat mulle meeldis, lugesin läbi ühe jutiga.

Saagalik romaan "Serafima ja Bogdan" jälgib Peipsiveere külaelu arengut II maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad Nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp. Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust.

Kättemaksu sobivus Bogdani elufilosoofiaga tekitas küll veidi võõristust, ei tundunud tõetruu, sest inimesele, kes aastaid omaette filosoofiat ja mantraid uurib, peaks elu jooksul ju selguma kättemaksu mõttetus. Aga siin raamatus mitte. Siin saabub finaalis suur ja võimas kättemaks - ei taha ettegi kujutada, kui keegi hakkaks sellest raamatust filmi tegema.
Soovitatav raamat, igatahes.

Peegelmees

Pretensioonitu lennukilugemine.
Natuke naljakas ka. Imelik, et mees pöörab nii palju tähelepanu (võibolla nad kõik pööravad, aga ei julge sellest avalikult rääkida) oma vaimu, eeskätt füüsise probleemidest avalikkusele kirjutamisele:
"Mu näärmed ei jaksanud enam stressihormooni tekitada, aga just seda ma neilt pidevalt kofeiini juurde pumbates nõudsin. Väsimus oli märk, et mu süsteem vajas puhkust. Vajas muutust.
Oli aeg minna üle rohelisele teele.
Väidetavalt on roheline tee maailma parim kiirjook. Uuringute kohaselt on selle sees igasugu häid asju, mõned neist kõlavad nagu ulmefilmi tegelased. Flavonoidid ja katehhiinid, teaniidid ja fluoriid..."
No kuulge! See on ju järjekordne sõltuvus ... millesti või kellestki. Pikk ja raske tee selleni, et olulisim tuleb sinu enda seest, mitte paastulaagrist, aroomiteraapiast, kohvist ega teest. Muidugi on tähtis, millist kütet oma kehale pakkuda, kuid see pole tähtsaim. Aga - poole elu alles ees ja huvitavat avastamist ootamas.

Tervenda end ise

Taolise kirjandusega olen tavaliselt ettevaatlik, aga see raamat on hea, kasulik ja tõsi.
Mind ümbritsevas elu lõpmatuses on kõik täiuslik, täielik ja terviklik.
usun jõusse, mis on minust hoopis vägevam, mis voolab iga päev ja hetk läbi minu. Avan end sisemisele tarkusele ja tean, et universumis on vaid üks teadmine. Sellest ammutan kõik vastused, lahendused, tervenemised ja uued loomised.
Üks asi küll häiris e-raamatu vormilise poole juures: ligi 12€ maksnud raamatu küljendus on täitsa võimatu ja peatükk 15 praktiliselt loetamatu. Esiteks, see näitab, et e-pub on ülejala tehtud ja teiseks, viib alla juba niigi langenud e-raamatute maine. Miks peaks inimene ostma e-raamatu, mis on kallim (paberraamatu km on soodsam) tavalisest ja halvasti tehtud!

Öömees

Juba kolmas Katrin Pautsi krimka, millega olen hakkama saanud. Lugesin selle ühe lennukisõiduga läbi. Ei tea, kas olen Pautsi juba liiga palju lugenud, aga seekordne tundus kuidagi nõrgem, natuke nagu kiiruga kirjutatud ja mitte enam nii haarav.

Viimased tuhat aastat

Selles vaikelus, kus inimestel pole enam funktsiooni, onmidagi väljakannatamatut. Paljud löövad käega, ent Niko ootab, teadmata täpseltmida. Kõik muutub, kui ta näeb sajanditevanust filmi „Terminaator 2”, millepainajalik nägemus inimkonna tulevikust ei lase tal enam oodata. Niko sukeldubVanasse Kultuuri, et kogeda eluiha nagu möödunud lugude kangelased. Ent uuedläbielamised viivad ta vaimse kokkukukkumise äärele. Kui Niko kohtab Verat,näib talle, et on viimaks leidnud tähenduse ja õnne. Aga see on kõigest lõpualgus. Meie kõigi jaoks.

Raamatu algus oli paeluvam, kui lõpp. See tulevikumaailm, mis maaliti lõuendile, oli põnev. Võib tõesti juhtuda, et lähebki nii, nagu seal kirjutati, inimliik sureb välja, kõik on masendav, mõttetu ... kui ei ole vaja igapäevaeksisteerimiseks enda eest võidelda, ei oskagi inimene midagi mõistlikku teha ja läheb vabasurma nagu lemmingud aastatel, kui neid on liiga palju saanud, end hukkavad? Ma siiski ei arva, et läheb nii. On alati inimesi, kes teavad, mida endaga peale hakata. 

Vera tegelaskuju oli ebarealistlik. Raamatus on palju liine, mida on alustatud, aga jäetud niidid õhku rippuma. Terviklikkuse mõttes oleks võinud kokku võtta või jätta hoopis alustamata need tegevused.

Raamatut siiski soovitan, tõmbab mõtte käima.

Mees nimega Ove

Kõigepealt nägin filmi, mis oli hea ja siis lugesin raamatut, mis on veel parem. Raamat on nüansirikkam ja sirgjoonelisem.

Tunnen hingesugulust selle Ovega. Maailm on tõesti muutunud imelikuks kohaks, kuhu lipsuga mehed sisse kolivad ja omad reeglid kehtestavad, ise ei oska nad aga käega kärbsepesagi teha ega käruautogagi tagurdada.
Mingid üldinimlikud reeglid kehtivad aga selleski maailmas. Kassid jäävad kassideks, jne.

Nüüd ma siis kirjutan

Selle raamatu läbilugemiseks kulus kolm lennureisi.

Vana inimesena mäletan ise, kuidas Edasi muutus Postimeheks ja kuidas edasi. Aga seda saagat korraga lugedes märkad mõnda asja teravamaltki. Tegelikult on selle raamatu lugemine hariv ja mõtlevale inimesele täitsa kasulik.
Soovitan.

Lily ja kaheksajalg

Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani võlu ilmneb lugemise käigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju üksikasju. Lugu räägib ühest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks võib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks võitluseks ongi võitlus nende nimel, kes on meile kallid.

Tegemist on uskumatult haleda, iseenese kurbuses püherdamise looga, aga millegipärast kiskus see mind kaasa, lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Äkki seepärast ka, et lennukis, pole kusagile mujale minna.

Tegelikult on ju ilmselge, et koera ja inimese eluea pikkus pole tavaliselt (õnneks) sama. Kui võtad lemmiklooma, siis võtad teataval määral ka lahkumisevalu, lisaks kõigele armastusele, mida koer kaasa toob. Nii see on, minu koeraga oli samuti. Aga leppimine on raske. Lisaks sõbra, koera - kellel on kaheksajalg, et mitte öelda rängemalt – hääbumise kirjeldamisele lahkab autor ka oma keerulist elu, teistsugune olemine on ju keeruline. Iganädalane psühhoterapeut ja „teistmoodi“ peresuhted. Seda kõike on huvitav lugeda. Aga tegelikult mulle see raamat siiski meeldis.

Mart Sanderi "Litsid". 2. raamat

Mart Sanderi "Litsid". 2. raamat.
Proua Kuke "kanala" seiklused on üpris köitvad. Kolmanda osa kallale asun juba kuke aastal, ma loodan.