Vabaneda igasugusest iseenda poolt kaelamääritud piirangutest

Kamalašila. Mõtlus. Tee meelerahu ja ületava mõistmiseni. Tallinn, trükikoda "Ühiselu", 1995

Kuidas ma olen selline nagu ma olen?
Me oleme mõjutatud väga paljudest asjadest. Näiteks avaldab meile mõju meie rahvus, sugu, sotsiaalne staatus, religioon ja muud seesugused tegurid. Me oleme nende tegurite suhtes kaunis passiivsed, me lihtsalt sünnime sellesse keskkonda ja need panevad meid teatud viisil tegutsema. Hiljem saame muuta neid "kaasasündinud kalduvusi" vastavalt oma elus ettetulevatele sündmustele.
Meie huvid ja tunnetest kantud tungid viivad meid teatud tüüpi olukordadesse.  Meie elu on suuresti määratletud ja piiratud meie "Sõltuvuslikkuse" poolt. Aga.
Isegi siis, kui meid mõjutavad välised tegurid, oleme meie see, kes reageerib. kes vastab nendele välistele mõjutustele. Meie ise loome oma Sõltuvuslikkuse.

Isegi siis, kui näib, et me ei tee absoluutselt mitte midagi, tegutseme me siiski — me mõtleme, võtame vastu imepisikesi ebateadlikke otsusi. Ühe tunni vältel teeme me sadu üliväikeseid liigutusi ja vastame oma ümbruskonnale loendamatute mõtete ja tunnetega. Enamus neist tunduvad eraldi vaadates tähtsusetud. Kuid nad toimivad kõik üheskoos: nii nagu nevad voolused moodustavad jõe, nii tekib ka jõud, mis tõukab meid teatud suunda — vähemalt mõneks ajaks. Budism väidab, et niikaua kuni me sellest voolust välja ei murra, ei lõpe kunagi meie sõltuvuslik olemine: me oleme igavesti sunnitud muutuma ‘selle olemasolu korral tolleks’.

Ometi on võimalik muuta meid haaranud tegevuste suunda. Kui tahame, saame endas välja arendada võime täielikult läbi murda kõikidest piirangutest. Budismi järgi on võimalik väljuda kogu Sõltuvuslikkuse ahelast. Lõppkokkuvõttes seda vaimse arengu all mõeldaksegi: vabaneda igasugusest iseenda poolt kaelamääritud piirangutest. Vaimse pürgimuse kõrgeim aste on sõltumatu ehk virgunud meel ehk Budasus. Me hakkame nägema Budasuse esimest kuma tänu intuitsiooni vilksatustele, hakkame taipama, et me ei ole selles muutumise protsessis midagi eraldiseisvat: et me oleme see vool, ei midagi rohkemat ega vähemat. See arusaam vabastab meid isekast püüust teha asju ‘enda omaks’. Selles peitub vähemalt mingisugunegi vastus eespool püstitatud küsimusele: kes ma olen? Võib öelda, et me koosneme tegevuse ise-teisenevast-voolust, mida võime igal ajahetkel suunata kas positiivses või negatiivses suunas.

Kuigi esineb tohutult lahkuminevaid arvamusi valikuvabaduse määra suhtes, peab eelpool öeldu paika kõikide elavate olendite kohta. Ühes budistlikus tekstis on olemist kirjeldatud kujutluspildina, kus värvilise valguse loendamatud kiired läbivad üksteist risti-rästi. Maailmaruumis osalevad kõik olendid, nad on see maailmaruum, mis koosneb voolustest ja vastuvoolustest, mida loob nende tegevus, samaaegselt mõjudes ja olles mõjutatud.

Teoreetiliselt on kaunis kerge mõista, et kõik muutub, kõik on püsi- matu, ajalik. Kuid oma enda elus on seda tõsiasja väga raske heaks kiita. Meie tunded sõdivad selle mõtte vastu. Vastuseis püsimatusele on peamiseks põhjuseks, miks elu tihti nii palju pettumusi valmistab. Me kaldume lootma, et asjad püsivad just sellisena nagu nad praegu on. Me ei taha, et asjad, millest me rõõmu tunneme, saaksid otsa või koguni mingilgi moel muutuksid. Kuid seda nad just nimelt teevad. Kui ootused on ebarealistlikud, on frustratsioon möödapääsmatu. Kui asjad muutuvad, tunneme ebakindlust, solvumist, viha, kibestumist, oleme küünilised.

Niisugused reageeringud tekitavad valu ja loovad veel paremad tingimused valuks. Viha, mida me kogeme, ei tee midagi selle valu parandamiseks (õigupoolest teeb asja ainult halvemaks).