Vene film "Õpilane"

Kinos Sõprus.
See film pole mingi kerge vaatamine ja lõpp, kus kõik jääb lahtiseks, viitab sellele, et kõik läheb samamoodi edasi. Kuidas samamoodi ja mis kõik, seda ei tahakski nagu teada.
Tegevus toimub suvel, palju on värve ja valgust, samas aga on keskkond painav, Kaliningradi saksa-aegne arhitektuur rääma lastud, õudsed värvid, mingi jube sinine, päevavalguslambid ja kõik see nõuka-aegne, mis hakkab meil juba meelest minema.
Avastasin seda, et vene keel on mus ikka niivõrd juurdunud, et sain absoluutselt kõigest originaalkeeles aru.
Filmis oli palju kihte ja liine. Näiteks ema teema: mahajäetud naine, üksikema, kes kolme töökohta peab, et poega kasvatada. Kerge saak papile, üldse igaühele.
Vigase poisi liin, kuidas ta vigaseks sai ja kuidas teised lapsed teda kiusasid, sest ta oli nii teistmoodi. Kuidas kõik teda ära kasutavad, peategelane kaasa arvatud. Peategelane kasutas muidugi kõiki ära, manipuleeris absoluutselt.
Karikatuursete õpetajate liin. Bioloogiaõpetaja liin. Ja palju veel.
Väga tähendusrikas film. Hea film.