Luuletus jõuluvanale ettelugemiseks

Minu selleaastane luuletus saab olema natuke jõuluteemast välja, kuid see teema on üldiselt aktuaalne alati ja kui õpetlik! Nagu keegi tabavalt ütles, selleks et vigadest õppida, peab kõigepealt olema valmis tunnistama, et oled üldse vea teinud.
Nii et. Tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest, väga loll ei õpi üldse.
Niisiis luuletus:
Siil mitu aastat otsis naist nii metsa alt kui aasalt,
ei leidnud küllalt ebamaist ja erandliku kaasat!
Kord meeldis talle toonekurg, kes seisis järve ääres-
kuid kurepreilil oh kui kurb, on liiga pikad sääred!
Siis oravaga oli tal kah tilluke romaan-
kuid männi otsa ronida siil kuidagi ei saand!
Kolm korda lembeil suveöil siil jaaniussi kohtas,
ent lõpuks pruudi ära sõi ning kurvameelselt ohkas.
Siil mitu aastat otsis naist, ei leidnud metsast ega aasalt.
Siis viimaks lauda tagant sai, ta väärilise kaasa.
Pruut oli pehmeid okkaid täis, siil pulma kutsus loomad,
ent pruut ei söö, ei joo, ei käi ja isegi ei rooma.
Siil pulmatralli lõpetas ja pettumust ei varjand,
sest naiseks oli võtnud ta tuhkblondi riideharja.
Siil praegu taotleb lahutust, käib tihti rahvakohtus
ja otsib kõrtsist lohutust ning naistevastast rohtu.
Ja et te enam kauem ei piinleks, siis avalikustame ka autori, kelleks on ... ja sealt ta tuleb ... Uno Laht. Luuletus on ka viisistatud, muusika autor on Gennadi Podelski. Kinnitamata andmetel olevat laulukest esitanud kogunisti Georg Ots.
Aga seda ma kujutan elavalt ette küll, kuidas kuuekümnendatel lõbusad seltskonnad, naerust luksudes, pereringis seda laulsid. Ma isegi ülikooliajast ähmaselt mäletan nagu midagi.