Värssnäidend "Õpetatud naised"

Lavakunstikooli õpilaste etendus Draamateatris mõjus nagu värske, siiras tuulepuhang tänasel teatrimaastikul. Noorte mängurõõmu on muidugi alati hea vaadata, aga see etendus oli kuidagi üdini hea ja siiras. See tulenes kindlasti õpetusest ja lavastajast, kes ise istus (ta vaatab vist kõiki oma laste etendusi) saalis.
Väga tore teatrielamus, veidi nagu uskumatugi, et tänapäeval saab veel sellist asja näha: klassikaline värssdraama, null poliitkorrektsust jne.

Tšehhovi Ivanov Draamateatris anno 2017

See oli nüüd küll teatrikunsti tulevärk, neli tundi: oli muusikat Draamateatri virtuoossete kitarristide esituses, oli välku ja pauku, igavust, nuttu ja naeru ... kõike, kõike. Ma ei imestaks, kui mõni külalisnäitleja saab varsti preemia parima osatäitmise eest selles tükis, mõtlen Tommingat. Aga kõik peaosatäitjad olid muljetavaldavad, ekspressiivsed, isegi karikeeritud. Värve oli selles lavastuses paksult pandud ja tänapäeval, ajastul, kus publik alati lõpuks püsti tõuseb, on see vist vajalikki.
Ma pean ütlema, et tunnen end jälle nii vana inimesena, sest olen näinud ka Nüganeni lavastust Draamateatris.
Teatrikriitik oli ka saalis.
Mikomägi ja Allik arvavad.

Impeerium Von Krahlis

Ei oskagi öelda, mis see täpselt oli, aga mulle see meeldis.

Nukuteaterisse tasub minna

Mulle väga meeldib uuenenud Nukuteater. Väga vahvaid nurgakesi leidub ja kogu disain on ülihuvitav.
Etendus Kentsakas juhtum koeraga tundus huvitav, hea ja ootamatult värske. Minge Nukuteatrisse.
Aga Hendriku kohvikul on arenemisruumi veel küllaga!

Loendamas üheksandat lainet, ootamas hetke mõnda kainet…

Soovite siis näha vaatust teist? Jaa või ei?

Becket ehk Jumala au

Küllaltki hea etendus minu hinnangul. Meeldis koht ja lavakujundus, loodud õhustik. Ja peaosatäitjad muidugi – eriti Annus, tema oli minu jaoks tõesti üllatus. Nii siiralt mängis. Meil olid muidugi päris head kohad ka näitlejate miimika jälgimiseks.

See materjal ärgitas ka juurde uurima, kuidas asjad ajaloos tegelikult olid. Henry II oli abielus AkvitaaniaEleanoriga, kellest näidendis oli tehtud üks ülespuhutud hädavares. Aga tegelikult oli see äge mutt, sest ta oli Henryst 11 aastat vanem ja enne juba abielus olnud prantsuse kuningaga, kellele ta sünnitas kaks tütart. Aga ta leidis, et prantsuse kuningas ei paku talle huvi, lahutas ja abiellus inglise kuningaga, kellega tal tuli veel 8 poega! Henry II pistis oma naise lõpuks vanglasse, päris pikaks ajaks. Ja see naine elas 82. aastaseks! Tehke järgi või makske kinni, nagu öeldakse.

Netimaterjal:

Anouilh´näidend räägib Thomas Becketi ja kuningas Henry II omavahelisest vastasseisust, mis tekkis, kui kuningas nimetas oma kantsleri ja lahutamatu sõbra Canterbury peapiiskopiks. Tekst tekitab mitmeid küsimusi, mida laval lahendada tuleb. Kust jookseb piir isiklike ja ideoloogiliste vastuolude vahel? Kas ja kuidas seisus kohustab, kuidas amet inimest muudab? Kas tähtsam on sõprus või ametiga kaasnevad põhimõtted ja kohustused? Ka küsimus Jumala aust võib kuninga ja kiriku vaatepunktist olla väga erinev.Kuningas Henry ja peapiiskop Becketi loos kajab moraalse valikuna normanni vallutajate ja allutatud saksi talupoegade vastuolu – kas vallutajate hulgas kõrgele positsioonile tõusmine on  kollaboratsionism või oma rahva heaks tegutsemise võimalus? Kuidas ühtaegu mäletada ja ületada oma päritolu?

Esietendus 14. juunil 2016 Tallinna Katariina kirikus.

Vaimuka sõnakasutusega, samas pigem pessimistliku maailmavaatega Prantsuse näitekirjaniku Jean Anouilh’ (1910–1987) töödega on Eesti publik tuttav. Mängitud on tema tippteost „Antigonet“, samuti „Lõokest“ ja „Metsikut“. „Becket ehk Jumala au“ on laval kolmandat korda, varasemalt on seda lavastanud Mikk Mikiver ja ­Kalju ­Komissarov. Seekordne lavastaja Priit ­Pedajas on lavastuse vorminud eelkõige lähtuvalt kahest säravast peategelasest. Inglismaa kuningas Henry II (­Robert Annus) ja tema sõber kantsler ja hilisem vihavaenlane Canterbury peapiiskop Thomas Becket (Indrek Sammul) veavad kogu pikka etendust jõuliselt ja nüansirikkalt.

Lavastaja Priit Pedajas
Näidendi tegevus tugineb ajaloolistele sündmustele ja isikutele ning toimub 12. sajandil Inglismaal ja Prantsusmaal. Thomas ­Becket, kuninga usaldusmees, kes Canterbury peapiiskopiks saades pöördus kuninga vastu, mõrvatakse ning temast saab järgnevatel sajanditel populaarne pühak.

Indrek Sammuli Thomas Becket on usutav igal ajahetkel. Roll on ülimalt keeruline oma vastuolulisuses ning seega vägev väljakutse tippnäitleja Sammulile. Becket on vastuoluline kuju. Alguses on ta kuninga prassingukaaslane, uhkete rõivastega, jätab terase ja kavala mulje. Kuningas usaldab Becketit jäägitult, nad käivad igapäevaselt jahil ja jagavad naisigi. Kuningas tahab usaldusväärset Becketit hoida enda ligi, andes talle kantsleri koha. Vastuolud kirikuga ja vana peapiiskopi (keda meeldejäävalt tasaselt mängib Tiit Sukk) surm panevad kuninga pähe hullu mõtte nimetada Thomas Becket uueks Canterbury peapiiskopiks. Siin saab oluliseks Becketi mõte, et kõik, mida ta ette võtab, teeb ta maksimaalselt hästi. Endine liiderdaja võtab oma uut ametit eriti tõsiselt. Uhkete piiskopirõivaste asemel liigub Becket ringi askeetlikus mungarüüs ja kaitseb viimse veretilgani kiriku, mitte kuninga huve. Kui Indrek Sammuli täpne ja nüansirohke mäng oli heas mõttes ootuspärane, siis üllatava väljakutse pakkus teater Robert Annusele. Anda vastuolulise noore monarhi kandev roll Annusele tasus end kuhjaga ära – näitleja teeb oma senise loomingu parima rolli. Henry II on noor ja keevaline, korraga lapsemeelne ja jõhker, ülbe ja siiras. Tõesti, üks pott vastuolusid, mille Annus veenvalt ja isegi mängleva kergusega välja mängib. Pigem sooja näitlejasarmiga Annus suutis säravalt esitada ka viha ja põlgust, mida ta näiteks oma perekonna vastu tundis. Samuti on see kuningas jonnakas: ta teab, et tal on võim, mida ta järelejätmatult kasutab. Kui tema südamesõber Becket pöördub tema vastu, on kuninga hingepiinad usutavad ja kordaminevad. Annuse partnerlus Sammuliga on särav, kahe vaenlaseks muutunud sõbra stseenides särtsub pinge.

Osades Indrek Sammul, Robert Annus, Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Markus Luik, Laine Mägi, Marta Laan, Britta Soll, Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Karmo Nigula.

Etendus on ühe vaheajaga ning kestab 3 tundi ja 25 minutit. 

Suveetendus „Elagu, mis põletab“

20. sajandi alguses oli Pariis koht, kuhu soovisid reisida, kus elada ja luua kunstnikud, kirjanikud ning artistid kogu maailmast. Tänaseks Eesti kunstiloo klassikuteks saanud Ants Laikmaa, Ado Vabbe, Konrad Mägi ja teised lasid end Pariisi sädelevast valgusest ning vabameelsest atmosfäärist võluda. Nad mõtisklesid kaasaegsete kunstisuundumuste üle, aga virelesid ka katusekambrites, otsisid sooja ja seltskonda Pariisi kohvikutest.

Laval on kuus tudengit sel aastal lõpetavast Lavakunstikooli XXVII lennust ja nende õppejõud Anu Lamp. Lavastuseks on inspiratsiooni saadud Kerttu Männiste ja Kadri Asmeri kureeritud näitusest „Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades“, mis teeb kummarduse 20. sajandi alguse Eesti kunstnike reisi- ja loomingukirele. Muuseumi näitusesaalis põimuvad mängulises koosluses Tartu ja Pariisi kunstielu, lennukad manifestid ning boheemlaslikud supikeetmised, foonil küsimus – millal ja kuidas lõpuks päriselt saadakse kunstnikuks?

Mängivad: Ester Kuntu,Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Jürgen Gansen, Karl Laumets, KarmoNigula (Lavakunstikooli XXVII lend), Anu Lamp (Tallinna Linnateater), JohanRandvereKunstnikud Liisa Kivi ja Reet Aus (Tallinna Linnateater)Muusikaline kujundus Johan Randvere ja Riina Roose (Tallinna Linnateater)

Mõjus nagu värske kevadine tuuletõmme. Tõesti tore elamus. Noored olid vahvad, Anu Lampi näitlemas näha oli hea, pole ammu teda päriselt laval näinud. Ja mängukoht on muidugi suurepäraselt toetav ja teemasse viiv.

Miskipärast meenus seal eile istudes see Alveri luuletus:

Mu akna taga puhtevina, ei väsi tantsiv noorus veel

Ah, aastad toovad jalge tina, silm tuhmub, silm tuhmub, varsti tömp on meel

Eimiskiks aeg meid kõiki muudab, seepärast tantsigu, kes suudab,

kõik võtku hetkelt vastu sõõmud, kõik peekrid tühjaks ahnel sõõmul!

Aga ega kogu aeg ka istuma ei pidanud, vahepeal sai veidi jalutada ja hoovis käia.

Soovitan seda etendust, eriti neile, kes viimasel ajal väga palju No’s on käinud. 

Lisalugemist: Indrek Hirv. Tartust Pariisi ja tagasi.

Tartuffe Draamateatris

Eelmises OP-s käsitletud teatritükid jätsid mulje, et hetkel räägitakse ja soositakse pigem avangardset teatrit. Aga kes austab "tõelist head klassikalist teatrit", peaks küll Draamateatrisse oma sammud seadma. Arvan, et Draamateater on kõvasti võitnud sellest, et Lembit Peterson on seal lavastanud ja kaasanud hulga näitlejaid ka väljastpoolt teatrit.
Eriti hea oli Marius Petersoni ja Liina Olmaru duett.
Üle pika aja värskendav tuuleke meie teatrimaastikul. Tõeline teater.
Soovitan.
Adekvaatne arvamus on loetav siin.

Visuaaltragöödia Heliose kinos

Heliose kino ehk endine kino „Oktoober“, kus kunagi kooliajal sai nii palju istutud ja kohustuslikke filme nagu „Sõda ja rahu“ jt vaadatud.

Ootasin seda suveetendust terve suve. Tegelikult ei pidanud pettuma. Visuaalselt paneks etendusele hindeks lausa 5+. Väga meeldis lavakujundus, video ja heli, kostüümid, eriti Dorian Gray.

Aga nagu üks inimene ütles, et see on siis nüüd see must materjal, mida peaks tihendama hakkama, et väga head tükki saada.

Nii oligi. Lõpp vajus kahjuks üsna ära. See võib olla väga jube, kui kurat tuleb kord oma osa sisse nõudma. Oleks oodanud rohkem õudust, fortes finaali. Praegu jäid lava all puuris loiult visklevad mustad tondid ikkagi sinna puuri kinni, kuid oleks pidanud nad sealt välja laskma. Õnnelike oma eluga rahuolevate vanainimeste piltide näitamine ei olnud kuigi veenev.

Aga et lõpp ei kujuneks liiga mažoorseks siis kordan, et see on hea ja vaatamisväärne etendus.

Teised arvavad:
1
2

F. Dostojevski "Vennad Karamazovid" Draamateatris

Käisin teisel etendusel, ehk siis esimesel pärast esietendust. Niipalju, kui ülikooliaegadest mäletan, kui ma seda teost lugeda püüdsin kuid oma pealiskaudsuse ja püsimatuse tõttu pooleli jätsin, on tegemist hiiglasliku saagaga. Huvi oli suur, eeskätt just et kuidas on võimalik mahutada see materjal ühte lavastusse, olgugi et kolm tundi ja kakskümmend viis minutit, ühe vaheajaga.

Tegelikult ei saagi jah. Tuleb ikkagi uurida wikipediat või võtta käsile päris-raamatud, sest need igavlevad mu kodusel raamaturiiulil täitsa ilmaasjata.

Samas ei saa öelda, et etendus oleks halb. Täiesti adekvaatne arvustus on ERR kultuuriportaalis, täpselt nii ongi, eriti mis puudutab kõrvaltegelaste rolle. Jah, Kark oli naljakas, aga oma tattipritsivas kõrgendatud tuuridega etteastes sobinuks see roll mõnda teise lavastusse. Kas äkki on viga selles, et Draamateatri näitlejatel ei ole piisavalt võimalust erinevaid rolle teha, kui sa näiteks mängid aastakümneid „Eesti matuses“, siis tahes tahtmata kujunevad teatud stambid. Muidu oli tore, et nägi laval „häid vanu Draama näitlejaid“, vabandust Merle Palmiste, kuid pole ammu teda näinud. Mait Jooritsa toomine Rakverest on hea mõte. Natukene värsket verd, head vanad näitlejaid, see on hea kombinatsioon.

Äkki see lavastus veel küpseb ja areneb, kui aega antakse. Kas meil on suures saalis piisavalt vaatajaid nii keerulisele teemale, selles on ju küsimus. 

Mitte norgu jääda ühegi õnnetuse puhul – see ongi elu ülesanne. 
(F. Dostojevski)

Utoopia rannik. II osa. Laevahukk

Vene teater on Nüganeni pärisosa, tema liistud, tema žanr. Traagika ja ideaalid sobivad talle.
Liigutav, tundlik etendus ja millised suurepärased näitlejatööd.

Kas soovite ka näha vaatust teist? Jah - soovime.

Maailmale nähtamatud pisarad

Üle pika aja ka üks Linnateatri lavastus nähtud.  Kusagil esimese vaatuse poole peal hakkas tunduma, et siin on tõesti tegu vana hea Linnateatriga, algul ma nagu ei saanud „ree peale“. Kiirendiks – kui nii võib öelda – oli Mart Toome ilmumine „Albioni tütres“ – pärast seda läks etendus käima ja naer läbi pisarate võis alata. Tõeliselt värskendav kogemus oli see etendus. Naerda on hea, naer päästab maailma.

Eesti teater. Nõudmiseni.

Kalju Haani ja Urmas Oti vestlused. Koostaja Simmo Priks. Põhjalike kommentaaridega varustatud  huvitav teatrialane lugemine. Ühelt poolt Urmas Ott oma intrigeerivate küsimustega ja teiselt poolt Kalju Haan oma diskreetsuse ja headusega, mis tähendab, et ta lihtsalt ei lähe õnge ega räägi kellestki halba, pigem jätab ütlemata. Head sõna aga jätkub kõigile, alates peanäitejuhist kuni kingsepani.

Minul oli raamatut põnev lugeda. Mäletan ju väga paljusid nn vanema generatsiooni näitlejaid, mäletan oma isiklikke teatrielamusi Velda Otsusest (no mida see laps võis aru saada, aga seegi jättis sügava mulje), Salme Reegist (Robot Rops oli esimene) jt.
Hiljuti on ka läbi loetud Panso päevaraamatud, nii et "Eesti teater nõudmiseni" on nagu üks tükk suuremast mosaiigist.

Artikkel Sirbis.

Faust Estonias

Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.
Charles Gounod’ ooper kahes vaatuses.
Sattusin etendusele, kus kõik peaosatäitjad olid väljastpoolt Estoniat. Ja just muusikaliselt - kuigi ma pole asjatundja - tundus etendus kuidagi eriliselt vägev.
Rääkimata muidugi kostüümidest.
Väga meeldis.
Pildid etenduse kohta @internet.
Arvamused:
1.
2.
Mu meelest on Sirbi arvamus tõelähedasem.

Meeste seljatamine kolmekümnekraadises õhuvabas keskkonnas

Kuum suvi, kuum Pärnu, kuum suvelavastus … Enneolematu lugu uskumatutest kunsttükkidest. Tõeline meelelahutus, kerge suvelavastus, samas kindlasti raske mängida. Kõik need matsud ja kukkumised ja lisaks veel kangelaslik Siberi külmakraadide kujutamine (kasukate ja käpikute kaasabil), samas kui saalis on kolmkümmend kraadi sooja (või rohkemgi).
Näitlejatööd olid ka kõik väga nauditavad, eriti peategelastel. Kavaleht on informatiivne ja kaunilt kujundatud, muusikaline kujundus toimus improvisatsiooniliselt. Kui midagi kriitilist tahaks öelda, siis teine vaatus jäi vast natuke venima, aga see võis ka olla selle viga, et saalis oli kohutavalt palav ja raske olla.
Soovitan.

Lavastusel „Seljatas sada meest” on postmodernistlik sõnum, mis ütleb, et tänapäeva naine on meestest kangem.
Endla teatri suvelavastus „Seljatas sada meest” on huvitaval kombel vastuoluline oma keele ja sõnumi poolest. Etendatakse rahvaliku teatri keeles lugu, kus on peidus postmodernistlik sõnum naisest. Mitte modernistlik, et naine mehega on võrdne, vaid see kõige tänapäevasem: naine on mehest kangem.

Selle suve viimane suveteater

... oli Ring, nähtud Palmses. Palmse mõis mängukohana lisas ettevõtmisele kindlasti väärtust. Etendusest ma eriti palju ei lootnud ja täpselt selline ta ka oli. Tavaline jant. Maughami tekst on muidugi mitmekihiline, sealt annaks küll midagi aretada ... aga.

Valged Daamid Haapsalu piiskopilinnuses

Andrus Kivirähu Valged daamid tundus suvelavastuse virrvarris õige valik ja nüüd võin öelda, et tasus tõesti kohalesõitmist. Mängukoht andis lavastusele palju juurde. Näidendist endast – tüüpiline Kivirähk: ikka huumorit ja satiiri, kusjuures olulised asjad räägitakse ära nalja vahel ja sees. Tegelikult oli täitsa sügav näidend, mõtlemapanev. Tore oli näha üle pika aja Katrin Saukast mängimas (lihtsalt ma pole sattunud teda tükk aega teatris nägema). Liis Haab sobis ka väga hästi osasse ja oli väga hea valik.
Kaks arvustust selle etenduse kohta, mis mulle tunduvad kõige õigemad:
1.
2.

Tahkuranna lamba unenägu

Pean tunnistama, et ma ei saa siiski mitte midagi aru algupärasest eesti dramaturgiast. Kõik on etendusest vaimustuses, ainult mina nihelen närviliselt ja muretsen kaotsiläinud aja pärast – väljas on ju kaunis kevad ja nii tore oleks puhkevate pungade all jalutada, selle asemel et istuda mustas saalis ja vaadata mingit imelikku uidu. Kusjuures näitlejatele ei ole midagi ette heita, ega õigupoolest lavastajalegi – või kui, siis ainult seda, et ta siukse tüki üldse lavastada võttis. Üksikud stseenid on lihtsalt võrratult mängitud, on huvitavaid leide ja võtteid (varjuteatri episood, nukk, jutustajad-kaksikud jt). Kuid kogu see pillerkaar tundub tohutu raiskamisena, sest mis on kogu selle asja mõte? Mingi saba ja sarvedeta unenäouid.
Tuletan siinkohal veel meelde Sven Grünbergi kord juba tsiteeritud mõtet Mis on loometöös kõige tähtsam?
Muidugi andekus ja töökus, kuid Euroopa kunstiruumis levinud hüüdlause «Kunst kunsti pärast» on lihtsalt totter. Palju olulisem on proovida mõista elu ja ümbritsevat võimalikult objektiivselt. Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.
Lapsena peab ego looma, et ellu jääda, hiljem tuleb terve elu selle egoga maadelda, sest iseenda egost jagusaamine on kõige suurem saavutus – kõik jamad tulevad oma teadvusest.