Aktuaalne kaamera

Neljapäev, 17. september 2009

Meie, kangelased

Sattusin (mitte küll tänu enda usinusele) üle pika aja Linnateatrisse vaatama lavastust, mida ma juba maikuust alates olen tahtnud väga näha. Minu Linnateatri-paus oli niisiis juba üle aasta kestnud, ei teadnud isegi, et kassast enam parkimispileteid ei müüda.
Linnateatriga oli nimelt tekkinud olukord, et esiteks tundus, et kõik olulised etendused on juba ära nähtud ja teiseks - ei viitsinud pileteid jahtida, see tundus ilmvõimatu ja 110% pühendumust nõudva ülesandena.
Niisiis läksin väga suurte lootustega.
Etendus oligi väga palju väärt. Lihtsalt suurepärased näitlejatööd, absoluutselt kõik osatäitjad, k.a Kiisu Vorobjannikov külalisena. Ja kostüümid, eriti lahedad olid Anu Lambi pikad kindad, augulised.
Põrgulava mulle, klaustrofoobikule, eriti küll ei meeldi. Aga õnneks istusime hästi ees, seal oli rohkem õhku ja näitlejate mängu jälgimine väga detailselt võimalik.
Ootused, nagu öeldud olid tohutud, kuid "Karini ja Indreku", "Pianoola", "Mauruse kooli" või "Kuritöö ja karistuse", "Isad ja pojad" jt minu jaoks tähtlavastuste tasemele ta kahjuks ei tõusnud. Midagi jäi nagu puudu, kuigi kõik oleks nagu olemas olnud. Nalja läbi pisarate, sügavust, nutikaid leide, muusikaline kujundus, liikumine ... ilmselt on viga jälle minus.
Sellest hoolimata, hea etendus, soovitan.
PS! Tore, et vaatamata masu-ajale on Linnateater säilitanud tava pakkuda vaheajal kohvi-küpsist-kommi.
PS2! See oli see Vaariku-ametliku-Linnateatrisse-tööleasumise etendus. Lõpuaplaus oli väga liigutav. Nüganen tuli lavale ja. Ei, Linnateatris on ikka miski inimlik-õnnelik aura. Armas koht.
PS3! Viimases TMK-s (8,9 2009) on etenduse kohta palju kirjutatud.

Kommentaare ei ole: