Aktuaalne kaamera

Laupäev, 24. oktoober 2009

Seltsimees laps õpib lugema

Jätkab sujuvalt esimeses raamatus poolelijäänud juttu. Eks see ole ka elulugu, kuid kui erinev nendest elulugudest, mida praegu karjakaupa üllitatakse: no katsu seda võrrelda Erika Salumäe, Nastja või Diana Klasiga. Ei, ega ma neid lugenud pole, ainult poes sirvinud ja sellest piisab.
Aga tagasi Leelo Tungla lapsepõlveloo juurde. Memme on vangi viidud, 25+5, tata püüab tüduga hakkama saada nii hästi, kui võimalik. Väga hästi see võimalik pole, pakutud koolidirektori kohast peab ta loobuma, see eeldaks naisest lahutamist ja lapse lastekodusse saatmist. Lapse silme läbi nähtud maailm on kurb ja naljakas, kohutavalt naljakas. Näiteks Paul Robesonile maiustuste kogumine, mille hiired ära sõid, aga laps arvas, et see oli enkavedee, sest nemad ju käivad ja viivad sedasi asju ära. Raadio kuulamine ja kirjatähtede tundmaõppimine ning linnas tädide pool olemine annavad fantaasiale pidevalt hagu alla.
Raamat lõpeb sellega, et memme annab lõpuks teada, et viibib Komis, võib neile kirjutada kaks korda aastas ja ainult vene keeles. Nii et lugema õppimisest polnud memme kirjadest arusaamiseks selleks korraks kasu.
Raamat lõpeb kurvalt, pessimistlikult ja äkiliselt. Küll on hea teada, et tegelikult ei täitunud 25+5. Ootame juba järgmist raamatu osa. Loodetavasti on Leelo Tunglal vastse vanaemarolli kõrvalt aega seda kirjutada.

Kommentaare ei ole: