Foto@VATteatriveeb.
Kunstpuud ja libalätlus, magedad naljatlused nimedega ja lõputu rodu säravate lambikeste alla ritta seatud poekesi pakuvad järjekordse võimaluse mõne eseme või paaritunnise kahemõõtmelise elamusega oma elu tühisus unustada.
Nii täpselt ja lühidalt on väljendatud eestlastele pähemääritava elustiili tõeline tuum.
Käisin teatris “Meeste varjupaika” vaatlemas. Täpselt sama jutt, edasi antud tõelise groteski võtmes. Natuke liigagi. Ma tundsin mingil hetkel, et ma ei viitsi nende naljade peale enam naerdagi. Näidend lavastati ammu, aastal 2006, kui Viru Keskus tekkis, aga kasu sest miskit pole, praegu on aasta 2009, solberdisi kerkib hoolimata masust nii kesk-, kui äärelinna ja poodlemiselustiili propaganda ei vaibu. Etendusest loe veel:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar