Aktuaalne kaamera

Pühapäev, 14. veebruar 2010

Üks lammas murdis hundi - sic transit gloria mundi!

Oh lõpuks ometi üks päris õige elulooraamat. Loed raamatu läbi, naerad ja mõtled. Mingit piinlikku enesepaljastamist, nagu hetkel meil levinud, ei tuvastanud. Puhas lust ja lugemisrõõm.
Mis mulle siis kõige rohkem meeldis?
Kõigepealt fotod - kahjuks netist neid ei leidnud, oleks siia näiteks pannud. Fotod ja fotoallkirjad. Milline armas-ilus laps oli Volk. Ja pildiallkiri selline: ema tädipoeg Eno Raud ütles ohates "Kui te vaid teaksite, kui ilus oli Peeter lapsena. Aga kui ma teda nüüd vaatan, hakkab mul oma Mihkli pärast lausa hirm." Mina naeran laginal.
Siis meeldis mulle veel väga pilt, kus Volk on oma isaga Gotlandil 1991. a. Kus on isa ja kus on poeg? Need on ju kaksikud.
Eks raamat on muidugi ebaühtlane, täpselt nii, nagu ka selgitusest lugeda, et raamat sündis suure pealekäimise tagajärjel. Alguses on nagu rohkem püssirohtu olnud, seal on mahlakamaid asju. Võrratu on järjejutt Talv, Kevad, Suvi, Sügis - jälkuse tipp! Väga head on Ülekohus, Ma olen väike deadlane, 27, Kuulus portlane, Kurosawa Keilas, Otile, Tuhkru nui, Popipäev. Ja Reiskiri haiglast, kust pärineb ka järgmine tsitaat: Arvan, et olen nüüd küllaldaselt tõestanud, kui mugav ja huvitav on elu haiglas. Soovitan seda soojalt kõigile. Seda enam, et olen lõplikult aru saanud: KUI SOOVID HARRASTADA TERVEID ELUVIISE, SIIS PEAD SA TINGIMATA HAIGE OLEMA!
Mõtlemapanev on ka selline E=mc2-st: Praegu on kõigil moblad ja vaatamata sellele ei saa kedagi kätte, siis polnud meil isegi lauatelefone, aga leidsime üksteist alati üles.
Raamatu vahel on ka CD, mille materjal on salvestatud "siis".
Minule igatahes selline elulookirjandus sobib.
Raamatu kujundis valiti muide ka eelmise aasta 25 kaunima raamatu hulka.

Lisalugemist:
Volgi kodulehekülg
Vikipeedia

Kommentaare ei ole: