Aktuaalne kaamera

Teisipäev, 2. märts 2010

Flandria päevik

Siin on nüüd mõnda aega olnud vaikus, aga mitte sellepärast, et ma midagi ei loeks, vaid et see, mida ma pikka aega nautisin, nõudis süvenemist ja mitu korda läbi mõtlemist.

See raamat tuleb su juurde, kui tuleb aeg ja endast ühe õie sulle kingib. Kui oled valmis seda vastu võtma. Internetis sobrades tuli ette, et Kati Murutar näiteks arvas, et igavamat raamatut pole ta elus lugenud ja Kadri Kõusaar, et liiga vähe actionit ja kirge. Aga ma ei räägi seda halvustamiseks või nii.
Lihtsalt on inimesi, kellele see raamat ei sobi, inimesed ongi erinevad.
Mulle igatahes sobib.

Ja ega ses raamatus õieti midagi ei juhtu ja midagi erilist ei öelda. Tavalised mõtted heegeldavad oma silmuseid, minnes vahel algpõhjusest väga kaugele ja suure ringiga tagasi jõudes. Nii nagu me kõigi mõtted rändavad, nagu pilved taevas. Kahjuks muidugi ei ole aega neid pilvi loendada, saati siis üles märkida.

Räägitakse kõigest: hetkeolukorrast - oma justkui vangisolekust ja äratahtmisest, inimene tahab ju alati ära: kui ta pole kodus, siis tahab koju ja kui on kodus, siis ära, vaadeldakse maja ümbritsevat maastikku, loomi ja inimesi, vestetakse muinasjuttu ja oma unenägusid, internetist, kinnisvarast, inimesest - kes on ühesugune igal pool, nii Flandrias, kui Eestis, isegi aprillirahutustest. Vaadeldakse leplikult elu.

Näiteks:
Vanasti arvasid humanistid, et kui inimene vabastada alandavast ja raskest tööst, siis pühendub ta luulele, kunstidele ja filosoofiale, inimarmastusele ja enesetäiendamisele. See osutus valearvestuseks, sest lähtus valedest eeldustest. Füüsilise töö pidamine raskeks ja alandavaks on vaid kiriklik ja aadellik eelarvamus. Humanistid oleksid ju võinud ringi vaadata ja veenduda, kas need, kes juba olid põlvest põlve vabastatud sellest raskest ja alandavast needusest (oma palge higis pead sa oma leiba sööma), on pühendunud luulele ja filosoofiale või valdavalt siiski millelegi muule.
Kindlasti teeb haridus inimesi paremaks. Aga ainult õige natuke. Ja õieti pole seegi kindel. Mugav elu teeb inimese paremaks, sest mugavam on teistesse mitte puutuda, kui sul kõik vajalik olemas on.
/---/
Ma ei tea, millal sigines inimkonda see arvamine, et elu peab minema järjest paremaks.Mõned süüdistavad selle progressiusu eelduste loomises - nagu muide üldse kõiges - kristlust, sest see asendas vana tsüklilise ajataju (kõik kordub ja pöördub tagasi nagu aastaajad, kuu ja päike oma ringkäigus) finiitsega, kujutlusega aegade otsast, mille poole me liigume.
/---/
Heaolu ehitamine on juba mõnda aega olnud vaid fiktiivne. Mis on inimese heaolu? Süüa kõht täis (ja mitte niisama, vaid seda mis maitseb), olla ilma eest varjul, magada parajalt soojas toas jahedate puhaste linade vahel, "omada" meest või naist, soovitavalt ka lapsi, kes sind vajalikuks peavad ja armastavad, mitte iga minut karta oma elu pärast. Ühesõnaga, rahu, hirmuta olek, parasjagu põnevust. Asi muidugi selles ongi, et seda heaolu on raske määratleda, sest seda pole. Ta on seal, kus meid ei ole. Kui kõht on head-paremat täis, hakkab ta valutama, tervis läheb käest ära, tuleb end piirata. Juba vist miljonid lääne inimesed vaevlevad toitumishäirete käes ja miski ei müü paremini, kui toit, mis maitseb hea, aga kus on 0% rasva, 0% seda ja 0% teist. Ühesõnaga, mis polegi toit. Toit, mis oli tuhandete inimpõlvede fantaasia, unistus, on muutunud hirmu allikaks. Söömine kohutab. ja kui ollakse "end täielikult vabastanud raskest ja füüsilisest tööst" ja ainsad kehaosad, mis veel ennast vaevavad arvuti ees, on tagumik, sõrmed, kael ja silmad - siis tormatakse õhtul end piinama kõiksugu hirmsatel masinatel, mis suurlinnades võtavad enda alla juba terved majad, nagu vanasti vabrikud oma majadega. Denderwindeke teel on üks trenažööride, jõumasinate-, jooksu-, tõste-, tõmbe-, sirutus-, venitus-, kummardus- ja kiskumismasinate pood. See on tehtud vanasse kabelisse ja seal need läikivad monstrumid seisavad, kõrgete kaarakende taga nagu mingi püha piinamisruum, mis ootab patukahetsejaid.


Kuldse vangikongi kodulehekülg

Kirjanduse tähestik: Flandria päevik

Autor ise ajalehes.

Kommentaare ei ole: