Raamat, mis algab ja lõpeb surmaga.
Ain Lutsepp: "Lahkunud inimesi meenutades jääme tavaliselt kurvaks. Kibuspuu puhul ei peaks me aga kurvastama selle üle, et teda ei ole, vaid rõõmustama selle üle, kes ta oli, et ta oli olemas."
Marko Kibuspuu abikaasa Helle: Mina tulin Kibuspuude majja pärast Urmase surma. Hakkasime Markoga elama selles majatiivas, kus elasid varem Merike ja Urmas. Urmase tuba hoidsime pea kümme aastat sellisena, nagu see Urmase lahkudes oli. Tundsin pidevalt, et Urmas on veel siin. Tema toas rippus seinal kitarr. Ühel ööl nägin ma und, et Urmas ja Jüri seisid hetke Urmase toa ukselävel. Urmas vaatas veel kord üle toa ja siis läksid nad koos ära. Sel hetkel kukkus kitarr seina pealt maha, mille peale ma üles ärkasin. Sel ööl suri Jüri Krjukov. Pärast Jüri surma ja kitarri kukkumist on aga meie majas rahulikuks jäänud. Ilmselt leidsid sõbrad uuesti teineteist ja Urmas sai niiviisi rahu...
Ei tea, kas asi on selles, et see elulooraamat on kirjutatud pärast Kibuspuu surma ja ta pole ise saanud kuidagi mõjutada ilmuvat - aga see raamat erineb mõnevõrra viimasel ajal rohkelt üllitatud elulooraamatutest. Raamat on täpsem, tõsisem, tõsiseltvõetavam. Näha on, et koostaja on püüdnud olla loogiline ja erapooletu. Kindlasti on see raamat teatriajaloolastele väga meeltmööda.
Minul tekitas see rohkelt assotsiatsioone ja nostalgiat, tuli tuttav ette nii kool, õpetajad, isegi ERKI ettevalmistuse kipspead. Ja "Popi ja Huhuu" ning "Harold ja Maude", mis minu lapsemällu tugeva jälje jätsid. Hilisemad etendused ja teleteater ning filmid on kõik juba ühtlases tavalises sumus.
Mina ikka kurvastan natuke. Terve selle lennu pärast. Elu on täis ebausku ja raamatus on räägitud, kuidas õpilased armastatud õpetajale oma teklid hauda järele viskasid. See ei olnud hea mõte.
Teised arvavad:
Andres Laasik
Pekka Erelt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar