Viivi Luik, Hedi Rosma. Ma olen raamat Me räägime siin, nagu me teaks, kuidas asjad on ja nagu selle põhjal, mida me räägime, saaks meist midagi teada ja meie saladuse paljastada. Me ei tea, kuidas asjad. See, mida me siin ütleme, on meie tänane arvamus. Kuid me ei tea, mis meil veel elus kogeda tuleb ja kuidas see meie arvamust elu kohta muudab. Meie võimuses ei ole ise oma saladust paljastada, sest see ei ole võimalik ühelgi inimesel, ükskõik kui täpseid märkmeid ta ka ei teeks ja kui põhjalikke päevaraamatuid ka ei peaks. Sest alati on midagi veel. Midagi, mis jääb sõnade taha, on midagi, mida ei olegi võimalik ütelda. Elulooraamatudki ei näita ega paljasta mitte midagi. Ikkagi oli midagi veel. Teised teavad inimesest vaid seda, mida ta ise endast räägib. Keegi ei tea, mis teise elus TEGELIKULT toimub.Selles raamatukujulises kahekõnes on kirjas ka, et mõte, mida oled kusagil mõelnud ja raamat, mida oled kusagil lugenud, jääb seotuks selle kohaga.
Lugesin seda raamatut lennukis. Lugesin, vahepeal mõtisklesin, vaatlesin inimesi. Selle raamatu läbilugemine läheb ruttu, kiiremini, kui kaks tundi lennusõitu. Mõju ja järelmõtlemine aga kestavad väga kaua.
Ilus raamat, hea raamat, tore et on tehtud selline raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar