Pean tunnistama, et ma ei saa siiski mitte midagi aru algupärasest eesti dramaturgiast. Kõik on etendusest vaimustuses, ainult mina nihelen närviliselt ja muretsen kaotsiläinud aja pärast – väljas on ju kaunis kevad ja nii tore oleks puhkevate pungade all jalutada, selle asemel et istuda mustas saalis ja vaadata mingit imelikku uidu. Kusjuures näitlejatele ei ole midagi ette heita, ega õigupoolest lavastajalegi – või kui, siis ainult seda, et ta siukse tüki üldse lavastada võttis. Üksikud stseenid on lihtsalt võrratult mängitud, on huvitavaid leide ja võtteid (varjuteatri episood, nukk, jutustajad-kaksikud jt). Kuid kogu see pillerkaar tundub tohutu raiskamisena, sest mis on kogu selle asja mõte? Mingi saba ja sarvedeta unenäouid.
Tuletan siinkohal veel meelde Sven Grünbergi kord juba tsiteeritud mõtet Mis on loometöös kõige tähtsam?
Muidugi andekus ja töökus, kuid Euroopa kunstiruumis levinud hüüdlause «Kunst kunsti pärast» on lihtsalt totter. Palju olulisem on proovida mõista elu ja ümbritsevat võimalikult objektiivselt. Kahjuks ei mõisteta sageli, et kunstnikul on vastutus selle ees, mida ta oma loominguga teeb. Oma töödega võtab iga kunstnik vaataja-kuulaja eluaega ja pakutu peab seda kulutust väärima.
Lapsena peab ego looma, et ellu jääda, hiljem tuleb terve elu selle egoga maadelda, sest iseenda egost jagusaamine on kõige suurem saavutus – kõik jamad tulevad oma teadvusest.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar