Lugesin seda raamatut, vaheldumisi teistega, alates selle aasta jaanuarist. Tekst, mis keerles nagu ojakene - vahepeal mitmesse harusse jagunedes - ja ikka peavoolu tagasi suubudes. Nime poolest vist reisikiri, aga sinna vahele pikitud unenägusid, mõtisklusi sõnade vormistikust, sündmusi minevikust ja maailma ajaloost ja üleüldse fakte, mida autor ise tähtsaks peab ja oma aspektist tõlgendab. Nii nagu iga inimene seda tegelikult enda jaoks teeb, aga tavaliselt ta ei viitsi seda üles kirjutada.Vahepeal läks küll tekst minu jaoks liiga keeruliseks, näiteks lk 340:
Jah, muidugi, ega see polegi midagi erakordset, see iga inimelu immanentse tähenduslikkuse idee on ju üks õhtumaine kartesiaanlik konstruktsioon ... milline konstruktsioon!
Aga mulle meeldis tohutult konstruktsioon lk 353: Mul ei ole mingit muret. Kui lihtsalt on kokku võetud nirvaana-tunne. Ma olen seda lauset praegusel murerikkal ajal endale aina üle korranud.
Mis mulle selle raamatu juures veel meeldis: osad tekstid olid pööratud teistpidi st siis mitte nagu tavaliselt. Mu meelest see ongi õigem viis ja nii peaks kõik raamatud tehtud olema.
Soovitan lugeda.
Lisalugemist:
1.
2. Kui miski teinekord häirib, siis liigne tagantjärele raamatutarkus (reisikiri on valminud pika aja jooksu); kui oleksin olnud teose toimetaja, siis soovitanuks kärpida mõningaid entsüklopeedilisi ekskursse, mis teose vahetust õgvendavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar