Kirjutan selle postituse meelega märgilisel päeval - 20 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest.
Tagapõhjaks veel niipalju, et ka mina kirjeldaja põlvkonnakaaslane, ainult et sellest teisest Eestist, siis küllap vist. Ja tüdruk. Hvostovi raamat on tõeline poiste raamat: siin räägitakse palju sõjast, relvadest ja kaklustest, sõjaväest, teemal "poisist sirgub noormees" piinlikke momente (neid kohti lugesin kohtlaselt muiates, sest mina küll oma klassivendade juures nii suuri meheks kasvamise raskusi ei märganud, kuid ma vist ei uurinud ka eriti, eks endagagi oli piisavalt tegemist). Kogu jutt on vürtsitatud kibeda alatooniga: elada tsoonis (väga oskuslikult on Sillamäe linna võrreldud tsooniga "Stalkerist") olla kogu aeg teistest erinev, eestlane venekeelses keskkonnas, lugemishuviline, kidakeelne, kiusamise ohver, astmaatik ... ja olla seejuures veel nii õhukese nahaga ja kõike nii sügavalt läbi elada. Tõesti, kohe kahju hakkas Hvostovist, kuigi ma isegi olen Marati dresse kandnud - aga ma pole sellest mingit eluaegset kompleksi saanud. Pigem oli lapsepõlv ja noorus minu jaoks siiski tore aeg, hoolimata sellest, et kulukaid ei olnud ja komsomoli pidi sunniviisiliselt astuma.
Jajaa, ja seda õudset artiklit genotsiidist, mis ilmus ajakirjas "Pioneer" lugesin minagi lapsena ja see oli tõesti täpselt sama jube, nagu Hvostov kirjeldab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar