Digiekspress ajab ulluks

No ei ole võimalik artikleid lugeda, sest arvuti (sama kehtib ka iPadi kohta) hangub täielikult – ilmselt ei suuda jutu ümber pakendatud reklaamiga hakkama saama. Mitte üksi brauser.

Inimene on siiski leidlik. Panin selle „kuula-režiimi“ ja lasen robotil ette lugeda. 

Kuigi polegi kindel, et see sisu sellist võimlemist üldse väärib. 

Nüüd ma siis kirjutan

Selle raamatu läbilugemiseks kulus kolm lennureisi.

Vana inimesena mäletan ise, kuidas Edasi muutus Postimeheks ja kuidas edasi. Aga seda saagat korraga lugedes märkad mõnda asja teravamaltki. Tegelikult on selle raamatu lugemine hariv ja mõtlevale inimesele täitsa kasulik.
Soovitan.

Milleks on meile vaja ajalehti?

Kuna see ühtib niiväga minu arvamusega, ei saa siinkohal jagamata jätta. Anonüümselt. Niivõrd-kuivõrd seda anonüümsust tänapäeval tegelikult üldse on.

Üks Doris Kareva luuletus (Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi)

Kord nädalas üks daam teeb maniküüri. Kord aastas on ta enda vastu aus. Sa elad minus, kuid ei maksa üüri. Siinkohal tuleb teha mõtlik paus. Daam kasutab vaid valgeid taskurätte. Täis saladusi on ta buduaar. Siin avaned, kuid end ei anna kätte. Me vahel pole muud kui vikerkaar. Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, ka siis, kui tahaks valust oiata. Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Revolutsiooniline situatsioon

Esiteks, ma ei saa aru, miks nad ütlevad, et Sirp oli igav ja Tarand ei saanud juhtimisega hakkama. Mul paljud tuttavad on viimasel skandaali puhkemise järgsel nädalal Sirbi avastanud ja moodne on ringi liikuda, Sirp käes. Kuid mina olen Sirbi tellija ja lugeja olnud ikka juba väga kaua. Minu jaoks polnud Sirp igav. Vabalt võiks samamoodi jätkata. Ma loen ja maksan ainult sellise Sirbi eest.

Teiseks, Kenderi hävituspataljoni-jõuk ei meeldi mulle absoluutselt. See on mingi maffia ja käitub sellele vastavalt. Mis on neil ühist kultuuriga? Isegi Vares-Barbarusel oli rohkem. Meenutab neid 40ndate aastate riigipöörajaid, kes ise ka aru ei saanud, mida nad teevad. Süüdimatud egoistid. Kui tahavad lehte teha, tehku ise endale leht algusest peale. Kuritegu on lubada neid Sirpi pilastama.

Kolmandaks, nüüd on selge, et see pomm, mida praegune kultuuriminister tahtis kultuuriministeeriumisse visata, ongi tema ise ja on juba visatud.

Mis siin riigis toimub üleüldse ja kellele see on kasulik?

Ilmar Trulli luuletus Ekpsressis

... on üks asi, mille ma alati esimesena läbi loen.
Siis vaatan ka pr Jõgeda kolumni ja Madis Jürgeni kirjutisi. Krister Kivi meeldib mulle samuti, aga ainult siis, kui ta kirjutab omale südamelähedastest asjadest. Mitte poliitikutest nagu viimasel, valimiseelsel ajal.
Eelmise peatoimetaja kolumnid meeldisid palju rohkem kui praegused.
Ja palun eemaldage see Kirsti Vainkivi, enne kui ta ka selle lehe Õhtuleheks muudab.

Olen, muide, Ekspressi tellija olnud selle ilmumise algusest saati. Nii et täielik vanur, stagnant, konservant. Seepärast pole ka ime, et minu arvamus sellest, kuhu Ekspress omadega jõudnud on, pole kõrge. Ise ka imestan, miks ma teda kogu aeg tellin, aga äkki Trulli luuletuste pärast.

Seeneriigi alamad

Käsu peale iialgi
ei ilmu kasesallu
seeneriigi alamad.
Nad käsule ei allu.

Tulevad, kui tahavad.
Mütsid jäävad pähe.
Kükitavad maha nad
ja minema ei lähe.

Siis kuulekalt neid kummardame,
imetleme, orjame.
Ülbeid seeni ümmardame
ja neid korvi korjame.

E-luger läks jälle katki. Midagi ei aita, ka restart nupp on kinni kiilund, tuleb jälle parandusse viia.

Naized kui ressurss

Meie ühiskond on agressiivsevõitu, väga palju on ärapanemist.

Come fly with me - "Dog is dead"

Loodetavasti on kõik juba märganud heategu, mida ETV selle sarja näitamise näol meile osutab. Esimese osa parim osa oli kahtlemata PR-mehe tegemised.

Tuld, masintõlge!

Kuhu on veel langeda, kui rahvustelevisoon laseb eetrisse saate, kus on tiitritesse tõlgitud nii (kirjutan mälu järgi) Ronald Reagan oli pehme loomuga, talle ei meeldinud inimesi maha lasta. Nancy pidi teema eest inimesi maha laskma.
Julgen siiski oletada, et jutt käis inimeste vallandamisest.
Aga kas selle tõlke on teinud inimene või masin?

Eestikeelne National Geographic

Kui see uudis ilmus, oli mul hea meel ja muidugi ostsin esimese numbri ning lugesin läbi. Tulemuseks on isegi väike pettumus. Põhiliselt just eesti keele tõttu. Kange ja tahumatu – nagu toortõlge. See pole ju eesti keel, vabandage.
Numbri pärl on kahtlemata lugu 30-ndate aastate Eestist ja mustvalged arhiivifotod. See oleks võibolla esimese eestikeelse ajakirja väljaandmise katsetuse minu jaoks päästnud, kuid andestamatu viga protsentide ja promillidega rikkus jälle kõik ära.
Ma isegi aiman, kuidas see viga võis tekkida: tõlkija ei leidnud klaviatuuril promilli sümbolit ja asendas selle protsendiga ning toimetaja seda ei märganud. Kuid see pole vabandus. See on tõeline prohmakas

Eestis on tuhandeid lolle

Kahjuks. Isegi lisatoole tuli panna.
Lollide vahel loositakse välja sülearvuteid ja fotoaparaate.

Milleks see?

Ma ei ole eriti aru saanud, miks avaldatakse paberlehtedes blogitekste, säutse jmt (see, kas ka autoritelt luba küsitakse, on veel eri teema). Tänases Postimehes on kontekstist väljakistud katke Memokraadi blogist, mis jätab tema suhtumisest Oivalise Ajakirjanduse preemiasse hoopis vale ettekujutuse

Lugemislaud Sirbis

Uskumatu - minu blogi on ära märgitud Sirbis, rubriigis "Filoloogid ja sellelaadilised (sh tudengid)";–)

„Makstagu või miljard! Kõik ei ole müüdav”

Hea artikkel Sirbis.
Millegipärast ei taha Delicious vähemalt pooltel juhtudel Sirbi artikleid linkida – Sirbi veebimeistrid võiksid probleemiga tegeleda - seepärast panen ta endale meeldetuletuseks siia.
Ma olen viimasel ajal palju mõelnud sellest, et võiks olla rohkem selliseid inimesi (institutsioone, väljaandeid, tele- ja raadioettevõtteid), kes suudaksid vilistada rahale ja müügile laiemas mõttes. Ostule ja müügile, sest kui keegi ei osta, siis ei saa ka müüa. See on natuke sama, nagu piilumine ja liputamine. Liputamine on karistatav, piilumine mitte.

Muti mälestusi ma olen lugenud küll, tema enda toimetatavas “Loomingus” oli katkend. Sümpaatne.

/---/
Aga kui eesmärk on müügiedu, või lihtsalt – pritsida glamuuri, või ka arveid õiendada, siis on tulemus nagu ... too Diana Klasi raamat. Ma ei saa aru, miks säärane asi on kirjutatud. Ma olen püüdnud keskteed ajada: ei kirjuta päevikut ega autobiograafiat, vaid eelkõige mälestusi. Ja kirjutan ise. Ma tahan toda aega edasi anda. Aga endast ei pääse, aeg kajastub, murdub läbi minu. Ja nii palju pean ma alati lugejast lugu, et talle mitte tüütavaks muutuda. Tuleb kirjutada nii, et ka loll saaks aru, aga targal oleks huvitav. Üritan kirjutada huvitavalt, aga ilma valetamata ja ka ilma tagumikku paljaks kiskumata. Tänases situatsioonis võib see olla küll utoopiline soov või igal juhul fakiiritrikk.
/---/

Meediakriitika

Kaks vastikut artiklit sel nädalal: Ekspressis vähihaige tüdruku ema blogi loata avaldamine ja Postimehe Sildmäe-artikkel. Ega ma ei ootagi kvaliteetajakirjanduselt midagi enamat, panetunud nagu ma olen. Kahju.