Adsoni-Underi suvila ase Vääna-Jõesuus

Varsti-varsti tulevad siia uued elumajad ja kaob see koht lõplikult igavikku, sestap panen siia pildi, kuidas täna, 22. aprillil 2018 tutvustas Adsoni ja Underi suvila kohta Vääna-Jõesuus Luige tn parkla kõrval Tarmo Teder.

Adson võis omale suvilakrundi ostmiseks valida juba 1937. aastal ja suvila ehitati juba järgmisel aastal arhitekt Ernst Kesa projekti järgi kõigest kuue nädalaga üles. Kuid 1939. aastal tulid Eestisse NSVL sõjaväebaasid ja suvitamine muutus vähem privaatseks, hiljem sõja ajal aga põletati maja maha ja tassiti jäänused laiali. Selle koha peal olevat veel 60-ndatel olnud nõukoguse sõjaväeosa raskekuulipilduja, kust ümbruskonda kuulidega kostitati, nii õppuste mõttes ... ega seal vist palju jalutajaid polnud, sõjaväeosa ja piiritsoon. Praegu meenutab see piirkond veidi Kaibaldi nõmme, ainult mände on rohkem. Ilus, aga neetud koht.
Arhiivipilt Kirjandusmuuseumilt.

Jalgrattaga Vormsil

Vormsi on jalgrattamatkaja paradiis. Uuele praamile saamine läks täiesti hästi, kuigi meil polnud ei pileteid netist ette ostetud ega midagi. Lihtsalt jätsime auto sadamasse ja läksime ratastega üle, kusjuures rattad on tasuta! Osta saab vaid edasitagasi pileteid, ilmselt kardavad, et muidu jäämegi sinna paradiisi :–)
Igatahes on saar parajalt väike, et kahe päevaga kõik kohad läbi sõita. Teed on moodsalt asfalti kängitsetud, leidub siiski ka kruusateid ja mere äärde viivad vanad munakiviteed, mis peaksid ka ekstreemsemale matkahullule rahuldust pakkuma. Kõige keerulisem oli sõita Förby ja Bussby vahel, seal oli vana tee nii võssa kasvanud, et kohati olematu. See on, kui anda teed erakätesse ja keelata seal liiklemine, siis nad kaovad lihtsalt ära. Majaasemed on kohati ka kadunud, ainult sirelid ja kivivundamendid reedavad, kus elati. Rootslasi oli enne äraminekut üle kahe tuhande inimese, nüüd on vaid paar-kolmsada elanikku. Saar on suhteliselt metsistunud, endisi karjamaid reedavad vaid lagedad väljad, lambaid ja heinategu nägime vaid paaris kohas. Nõuka aja lõpus olevat olnud veel meierei (seal kus on praegu kõrts Krog 14), Vormsil olevat tehtud väga head võid.

Üks koht, mida kindlasti külastada, on Saxby tuletorn. Selle praegune peremees on kunagise majakavahi pojapoeg, on seda kohta hoole ja armastusega pidanud, igasugu kraami vaatamiseks välja pannud, ronis ka meiega üles torni ja seletas vahetpidamata. Ta peab ka mesilasi, parajasti olid peamiseks korjetaimeks merekapsaõied, imetore mu meelest! Mesilasi peetakse Vormsil palju ja see on tore, minu teadmist mööda pole seal ka mesilaste haigusi niipalju, kui mandril.

Öömajaga meil vedas, olime suhteliselt ehku peale selle kinni pannud netist, õnneks pettuma ei pidanud. Äge perenaine ja oma-kanade munadest hommikuomlett. Kanapidamist märkas saarel rõõmustavalt palju.
Mis puutub kõrtsi, siis seda testisime põgusalt ja hinne on keskmine. Krog 14 pretendeerib ikka millelegi enamale, kui tavaline kõrts, nii hindades kui toiduvalikus. Toit oli hea, kuid ei midagi erilist. Aga igatahes soovitame. Kõrts on oma nime saanud sellest, et kunagi ammu tuli saarele rootsi pastor, kes märkas, et saarel on mustus, tahumatus, ei ühtegi palvemaja, aga 13 kõrtsi. Kui see pastor seal lõpetas - tal olevat mingid pahandused olnud - ja saarelt lahkus, oli seal 13 palvemaja ja ei ühtegi kõrtsi. Nüüd siis tehti neljateistkümnes kõrts. Hetkel on olemas kirik ja palvemaja.

 Diby's oli jaanituli, meil vedas, saime rahvarõivas naiste tantsu näha.
Soovitan külastada ka Rälby tuulikut.
Minge Vormsile!

Hiiu maa

Ma väga vabandan, et mul pole üldse aega lugeda olnud suvel. Küll aga on rohkelt reisitud, käidud kontserdil ja näitusel ja kohvikus. Loomaaias on veel käimata.

Suve esimene päev möödus kindad käes

Sest rattaga sõites on veel külmem kui muidu.
Aga selle aasta suve algus on olnud väga külm. Merre ei kisu ja jumal tänatud - masuuti on ikka kõik kohad täis. Juuresolev pilt on tehtud täna Suurupi piirivalvekooli juures. Vaatan neid masuudilaike ja mõtlen, et millal loodus ometi sellega ise hakkama saab (nad ütlevad, et pidavat saama) ja kas see toimub enne, kui uus reostus tuleb. Sest midagi ju ei tehta tulevaste masuudireostuste ärahoidmiseks.
Korjasin rannast kaasa puhkajate poolt sinna jäetud veinipudelid. Ja mis uus trend see veel on, et loodusesse tehakse graffitit? Milles on süüdi puud, kivid ja sammal?

Prangli

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et oleme juba pikemat aega tahtnud Pranglil ära käia, küll mõlkus mõttes talvise jääteega saare külastamine, küll muud variandid. Aga kui tuli uudis, et laev käib regulaarselt ja rattad saab ka kaasa võtta, siis valmis kindel plaan rattaga minna. On ju saar nii väike, 6,44 km2, et ratas on just paras. Saarel pole muidugi ühtegi asfaltteed, maastikuratta omanikud - keda rattaparki vaadates tundub Eestis olema enamus - saaksid teoreetiliselt lõpuks ometi oma ratta võlusid avastada. Meil oli üks linna- ja üks hübriidratas. Vahetevahel oli ikka sula liiv, nii et ratta seljast tuli maha tulla, aga see just tegigi asja huvitavaks.
Niisiis, laev "Vesta". Kui me juba nädalate kaupa broneerimissüsteemist nägime, et pileteid lihtsalt pole, tekkis plaan hommikul ehku-peale kohale minna ja kui tõesti laevale ei saa, lihtsalt Viimsi kandis päevakse ringi sõita.
Laekusime Leppneeme sadamasse umbes tund aega enne laeva väljumist (igaks juhuks, ei teadnud ju kuidas toimib hommikune linnaliiklus ja uued bussirajad), tõstsime rattad maha ja jälgisime kilupaadi hommikust saabumist sadamasse, kuidas kala kastidesse laaditi ja linna poole ära viidi, siis tulid kohalikud oma ämbritega noosi saama ja lõpuks kassid ja kajakad. Huvitav.
Laeva peal oli kohti küll.

Saar meenutas esmapilgul väga Naissaart: ainult et Naissaarel pole säilinud mingit asustust ja majad on maatasa tehtud, Pranglil aga elab aastaringselt umbes 100 inimest. Praegu. Eks enamus põgenes viimase sõja ajal siit hädaorust. Pranglilased on ilmselt rootslaste järeltulijad, nimedki on sellised rootsi-pärased, kuid eesti-moodi kirjutatud, surnuaial uurisime.
Aga esmalt suundusime Loo otsa poole, see suhteliselt inimtühi paik, viimasel ajal on siia küll uhkeid suvitusmaju kerkinud inimestele, kes hindavad ja suudavad kinni maksta privaatsust.
Käisime jalgsi ära neemel endise piirivalvetorni juures ja pöörasime otsa tagasi Idaotsa küla poole, esimese hooga sõitsime külast läbi Mölgi lautrile ja sealt piki rannikut läbi roostikuni jõudsime kirikuni.
Prangli Laurentsisuse kirik ja seda ümbritsev surnuaed. Vaatasime ja uurisime seal tükk aega. Kummaline tunne tekkis seal.
Külateed on kitsad ja looklevad, kiviaedadega palistatud. Käisime ära muuseumis ja loodusmuuseumis.
Loomulikult ka saare ainsas baaris "Must Luuk", ostsime sealt jäätist. Kuna oli juhuslikult esmaspäev, siis pood oli kinni.
Järgmiseks hakkasime otsima "Eestiranna" mälestusmärki. Saarel on palju paralleelseid ja metsa all looklevaid-ristuvaid teid, millest on raske otsustada, kas tegemist on peateega või kõrvalteega või kuhu ta võiks üldse viia. Suunavaid viitu eriti ei ole, nii et leidsime kõigepealt hoopis venelaste poolt allatulistatud lennuki rusud.
Aurulaeva "Eestirand" mälestusmärgi leidsime ka lõpuks. Lugesime läbi kurva loo selle rahumeelse auriku kurvast lõpust vene politrukkide käe all.
Viimase punktina otsisime üles gaasi puuraugu, mis siia nõuka-ajal tehti ja praegu täitsa kasutuseta seisab.
Seda otsisime kohe hoolega. Kahjuks polnud meil tikke kaasas, nii et ei saanud proovida, kas tõesti süttib leek sellest puuraugust. Hakkasime pettunult sadama poole tagasi sõitma, kui järsku rallis meie poole uljas jeep. Pidasime ta kinni ja välja veeres kolm jorssi, kes nägid välja täpselt nagu Mõhk ja Tölpa vennad, aga väga sõbralikud - surusid kätt ja küsisid, kuidas käsi käib. Järgmiseks küsiti, et kas meil viina on. No nad polnud pahased, et ei olnud. Meie jälle küsisime, et kas teil tikku on. Otsimise peale leiti autost tikutops kahe tikuga, mille saime hiljem neile ühe tiku võrra vähemaga tagastada - saar on ju väike.
Ühesõnaga - leek süttis kohe ja kustutada sai seda lihtsalt ära puhudes.
Võimas värk. Mul on tõsiselt hea meel, et saareelanikud meile selle lõbu võimaldasid, suur aitähh neile selle eest ja võtke teie tikud alati kaasa, kui saarele lähete.
Märkamatult oligi kell veerenud nelja peale ja oli aeg sadamasse sõita, et mitte laevast maha jääda.
Tore saar.

Kasulik lugemine ajakirjast Estraveller 3/2012.

Tiit Kändleri lugu Päevalehes.

Õnnistatud maanurk

Neid otsib miilits

"Teeme ära" prügikoristusest on aega mööda läinud täpselt nii palju, et enamus tol ajal risustatud teeääri on täpselt samas seisus, kui enne koristamist, ja isegi hullemad. Seda siis piirkonnas, kus mina ringi sõidan, pealinna külje all ja rohkete suvilarajoonide läheduses. Nii kui põhiteedest natuke eemale minna ja keerata kusagile metsavaheteele, siis on peaaegu kindel, et tee ääres kraavis on mingi ebameeldiv üllatus: ehitusmaterjalide jäägid, ehituspraht, rehvid, vana mööbel, telekad, külmkapid, pesumasinad ... isegi vanu mänguasju ja tühje ketšupipudeleid jm.
Mis on küll mõttes neil inimestel, kes sinna teede äärde oma prahti toovad? Miks nad oma vanu saapaid prügikasti ei pane? Kas nad tõesti arvavad, et ju "mingid lollid" (loe "Teeme ära" inimesed) selle sealt jälle ära viivad? Kas meie inimeste kultuurikiht on nii olematu, et neid pidurdavad prügi metsa vedamast vaid hiiglaslikud trahvid? Ja kõige painavam küsimus - KES need inimesed on? Kas need, kes igal hommikul ausate nägudega, roosad lipsud ees, oma uhkete jeepidega linnalähedastest uusrajoonidest citysse businessi tegema lähevad?

Kui mina oleks Jumal, siis avalikustaks nad, paneks nende näopildid valimisplakatite kombel teede äärde koos selgitavate kirjadega, internetti ja igale poole - isegi AKI kodulehele. Sunniks neid oma jäätmed ise ära viima ja lisaks veel mitu kilomeetrit teeääri puhastama ning suured trahvid nagunii.
Tähelepanu - teid jälgitakse!
Aamen.

"Teeme ära" nutitelefoniga

Täna tahaksin ma rääkida ühest toredast relvast, mis mulle ootamatult üleeile kingiti.
Nimelt sain kirja:
Saite selle kirja, sest olete olnud TeemeÄra 2008! prügikaardistajate nimekirjas. Pöördungi nüüd uuesti teie poole seoses selle-aastase prügi taas-kaardistamise aktsiooniga /---/ Kindlasti olete juba kõik kuulnud Let`s Do It! World nimelisest algatusest, mille eesmärk on järgmisel aastal prügist puhastada terve maailm. Selle jaoks on loodud ka maailma prügikaart, mida soovime nüüd Eesti-poolselt täita selliselt, et saaks võrrelda 2008. aasta kaardistusandmeid 2011. aasta kaardistusandmetega. Käisime juba uusi kaardistusrakendusi möödunud nädalavahetusel proovimas: kaardistamise üks eesmärk on ka testida uusi võimalusi ning selgitada välja võimalikud kitsaskohad, mõned neist juba avastasimegi. Kaardistatud valdade osas jõudsime meeldivale järeldusele, et võrreldes 2008. aastaga on olukord metsades tunduvalt parem: käisime läbi 2008. aastal kaardistatud prügikohti, millest suur enamus oli kenasti puhas.

Uued kaardistamisjuhendid (paraku küll inglisekeelsed) on leitavad siit

Leheküljelt leiab QR koodi, seda skaneerisin oma nutitelefoniga ja laadisin sealt oma telefoni Waste Mapping tarkvara.
Täna oma tavapärasel rattatiirul, märgates esimest prügihunnikut, tuli mul see relv meelde ja otsustasin proovida kas ja kuidas ta töötab. Siis ma ei olnud veel lugenud õpetust, avastasin ise ja see on tõesti ülilihtne. Telefonil peab olema sisse lülitatud GPS ja mobiilne nett, sisestad uue punkti ja telefon läheb ise pildistamise režiimi, pildistad prügi ära ja lisad kirjelduse ning saadad serverisse.
Kaardistasin sedasi oma teekonnal viis prügikohta ära.
See nutitelefoni rakendus on lihtsalt geniaalne. Sõidan väga palju rattaga. Varem ma frustreerusin iga kord, kui tee ääres prügi nägin, nüüd ma saan vähemalt midagi ära teha.
Kes ja millal selle prügi ära viib, see on juba hoopis teine jutt.
Aga eeldused selleks on olemas. Mina saan kaasa lüüa ja suur äitäh selle toreda asja ärategemise eest.


Meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid.
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head.
Ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas.
Kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab.