Teine loetud raamat Melchiori-sarjast tundus venivam ja läks tsipa aeglasemalt, kui esimene. Mõrtsuka äraarvamisega on muidugi täpselt nii nagu Midsomeri mõrvades - võta see kõige vähem tõenäoline. Küll püüti jätta muljet, et tapja on emand Else, küll mõni teine - aga staažikat inglise kvaliteettapmissarjade vaatajat juba nii lihtsalt ei peta ...Raamatu lõpp tundus kuidagi eriliselt veniv, kõik need mitmekümnelehelised peotoitude kirjeldused ja kaardimängude seletused ...natuke hakkas isegi tüütama ja oleks tahtnud autorile öelda, et räägime nüüd asjast.
Aga siiski - täiesti arvestatav eesti algupärane keskaegne krimikirjandus, vürtsitatud piinamise ja tapmise üksikasjadega, mis näivad inimestele meeldivat (minule küll mitte, aga ma suudad seda lugeda).
Teised arvavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar