Prangli

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et oleme juba pikemat aega tahtnud Pranglil ära käia, küll mõlkus mõttes talvise jääteega saare külastamine, küll muud variandid. Aga kui tuli uudis, et laev käib regulaarselt ja rattad saab ka kaasa võtta, siis valmis kindel plaan rattaga minna. On ju saar nii väike, 6,44 km2, et ratas on just paras. Saarel pole muidugi ühtegi asfaltteed, maastikuratta omanikud - keda rattaparki vaadates tundub Eestis olema enamus - saaksid teoreetiliselt lõpuks ometi oma ratta võlusid avastada. Meil oli üks linna- ja üks hübriidratas. Vahetevahel oli ikka sula liiv, nii et ratta seljast tuli maha tulla, aga see just tegigi asja huvitavaks.
Niisiis, laev "Vesta". Kui me juba nädalate kaupa broneerimissüsteemist nägime, et pileteid lihtsalt pole, tekkis plaan hommikul ehku-peale kohale minna ja kui tõesti laevale ei saa, lihtsalt Viimsi kandis päevakse ringi sõita.
Laekusime Leppneeme sadamasse umbes tund aega enne laeva väljumist (igaks juhuks, ei teadnud ju kuidas toimib hommikune linnaliiklus ja uued bussirajad), tõstsime rattad maha ja jälgisime kilupaadi hommikust saabumist sadamasse, kuidas kala kastidesse laaditi ja linna poole ära viidi, siis tulid kohalikud oma ämbritega noosi saama ja lõpuks kassid ja kajakad. Huvitav.
Laeva peal oli kohti küll.

Saar meenutas esmapilgul väga Naissaart: ainult et Naissaarel pole säilinud mingit asustust ja majad on maatasa tehtud, Pranglil aga elab aastaringselt umbes 100 inimest. Praegu. Eks enamus põgenes viimase sõja ajal siit hädaorust. Pranglilased on ilmselt rootslaste järeltulijad, nimedki on sellised rootsi-pärased, kuid eesti-moodi kirjutatud, surnuaial uurisime.
Aga esmalt suundusime Loo otsa poole, see suhteliselt inimtühi paik, viimasel ajal on siia küll uhkeid suvitusmaju kerkinud inimestele, kes hindavad ja suudavad kinni maksta privaatsust.
Käisime jalgsi ära neemel endise piirivalvetorni juures ja pöörasime otsa tagasi Idaotsa küla poole, esimese hooga sõitsime külast läbi Mölgi lautrile ja sealt piki rannikut läbi roostikuni jõudsime kirikuni.
Prangli Laurentsisuse kirik ja seda ümbritsev surnuaed. Vaatasime ja uurisime seal tükk aega. Kummaline tunne tekkis seal.
Külateed on kitsad ja looklevad, kiviaedadega palistatud. Käisime ära muuseumis ja loodusmuuseumis.
Loomulikult ka saare ainsas baaris "Must Luuk", ostsime sealt jäätist. Kuna oli juhuslikult esmaspäev, siis pood oli kinni.
Järgmiseks hakkasime otsima "Eestiranna" mälestusmärki. Saarel on palju paralleelseid ja metsa all looklevaid-ristuvaid teid, millest on raske otsustada, kas tegemist on peateega või kõrvalteega või kuhu ta võiks üldse viia. Suunavaid viitu eriti ei ole, nii et leidsime kõigepealt hoopis venelaste poolt allatulistatud lennuki rusud.
Aurulaeva "Eestirand" mälestusmärgi leidsime ka lõpuks. Lugesime läbi kurva loo selle rahumeelse auriku kurvast lõpust vene politrukkide käe all.
Viimase punktina otsisime üles gaasi puuraugu, mis siia nõuka-ajal tehti ja praegu täitsa kasutuseta seisab.
Seda otsisime kohe hoolega. Kahjuks polnud meil tikke kaasas, nii et ei saanud proovida, kas tõesti süttib leek sellest puuraugust. Hakkasime pettunult sadama poole tagasi sõitma, kui järsku rallis meie poole uljas jeep. Pidasime ta kinni ja välja veeres kolm jorssi, kes nägid välja täpselt nagu Mõhk ja Tölpa vennad, aga väga sõbralikud - surusid kätt ja küsisid, kuidas käsi käib. Järgmiseks küsiti, et kas meil viina on. No nad polnud pahased, et ei olnud. Meie jälle küsisime, et kas teil tikku on. Otsimise peale leiti autost tikutops kahe tikuga, mille saime hiljem neile ühe tiku võrra vähemaga tagastada - saar on ju väike.
Ühesõnaga - leek süttis kohe ja kustutada sai seda lihtsalt ära puhudes.
Võimas värk. Mul on tõsiselt hea meel, et saareelanikud meile selle lõbu võimaldasid, suur aitähh neile selle eest ja võtke teie tikud alati kaasa, kui saarele lähete.
Märkamatult oligi kell veerenud nelja peale ja oli aeg sadamasse sõita, et mitte laevast maha jääda.
Tore saar.

Kasulik lugemine ajakirjast Estraveller 3/2012.

Tiit Kändleri lugu Päevalehes.